Lapsepõlve mängumaa

Laupäev (1. August)

Käisime täna isaga Männimäel korteris vannitoa lage värvimas, sest ülevalt oli jälle uputanud ja kuna esmaspäeval tulevad uued üürilised sisse, siis tuleb see ju kiiremas korras ära lahendada. Värvimine ise suht segane protsess, kuna seal koorus aluspind maha ja otse krohvi peale ei taha too hästi jääda. Niisiis tegime täna esimese kihi ja homme loodame korralikult värvida saada juba. Keldrist tõime igast moose ja mahla kah ning riiulitelt jäid silma paar purki kõrvitasid, mille ma ka moosipurkide vahele sokutasin - oli selline tunne, et võiks kunagi kõrvitsa isu tulla :)

Kõige huvitavam oli aga see, et ma pole juba oi kui ammu korteris käinud, aga ikkagi kõik oli täiesti selgelt veel lihasmälus. Nii kui ukse lahti tegime, siis ma ootasin, et Zombie vastu tuleks nagu ta tavalislet tavatses. Mäletasin täpselt mis pidi mis uksed käivad, kus lülitid asuvad jne. Oleksin vabalt seal silmad kinni hakkama saanud. Ja koridoris oli ka see sama tunne, sest trepiastmeid oli täpselt õige arv ja viimane aste ikka veidi madalam kui teised. Väga hinge läks see väike külastus. Selline tunne nagu filmides mingid inimesed otsivad oma lapsepõlvekodu üles ja lahked uusasukad lubavad ikka hoovi ja majja vaadata ning siis tüüp käib ja vaatab kõik oma peidupaigad üle ja kriksutab tuttavat põrandalauada ja - ma olin jälle oma lapsepõlve kodus - üheksateist aastat mälestusi...

Siis läksime aga päris koju tagasi ja jälgisin interneti vahendusel kella viieseid Meistriliiga kohtumisi ning läksin staadionile rõõmsa teadmisega, et võime täna võidu korral viiendaks tõusta. Sain napilt härra peakohtunikult sabast kinni ja rääksin temaga juulikuu parima preemia üleandmisest, sama jutt siis teadvustaja Matile ning väike tiir ümber staadioni ka, et telekommentaator Järvelagi saaks teada, mis kohe toimuma oli hakkamas. Siis tulidiki mängijad platsile ja Helen ning Maris andsid Rauno Allikule preemia üle. Nüüd võis mäng alata.

Esimese poolaja võitsime Kulatšenko väravast 1:0 ning teisel poolajal kindlsutasid meie võiduseisu veel ühe väravaga Koogas ja kahega Luts. Nüüd võis võidupidu alata!
Täpsemalt saab mängu kohta lugeda siit.
Võit oli nii magus, et lausa patt oleks olnud seda mitte tähistada, nii et otsustasime konnade juurde sauna minna. Enne veel aga käisime tiiru Selveris, et miskit leili kõrvale kaasa osta. Seal nägin ka meeskonda uuesti ning ajasin veidi Taskaga pikemalt juttu, aga tal oli kõht tühi, mulle juba helistati, et ma kiirustaks ja Selver oli ka peagi tööpäeva lõpetamas - surusin seal veel Veise, Alliku ja Leloviga käppa ning läksimegi sauna.

Videopildis on siis jäädvustatud Koogase 48.dal ja Lutsu 67.dal minutil löödud väravad:


Seal oli meid päris hulk kohe: ma, Helen, Maris, Janno, Art, James ja Rivo. Leilitasime ja jutustasime niisama kuni kõik joogid olid joodud ja söögig söödud, see tähendab siis et umbes kella kaheni. Koju jõudsin kuskil veerand tundi kaks läbi ja helistasin Krissule, mitte et mulle meeldib sõpru keset ööd üles äratada, vaid ma teadsin, et tal on Elisega jälle WildNight ning nad oleks soovinud vahelduseks noortekasse laulma minna. Umbes poole tunni pärast läksin neile järgi ja tulime noortekasse. Praegu on kell viis läbi ja tüdrukud laulavad väsimatult. Õues hakkab taas valgeks minema ja tundub, et olen tagasi režiimis, kus jõuan voodisse siis kui teised juba ärkavad. Tere hommikust!