Emm... hei :) Et siis tere jälle üle pika aja kõik blogisõbrad! Kuidas läheb? Minul läheb suurepäraselt muidu.
Egas muud kui räägin siis mis ma täna teinud olen. Täna lükkasin lund - palju! Hommikul ärkasin üles ja kui Zombie'ga väljas käisin, siis lükkasin Riia mnt maja eest lund. Õde helistas ja kutsus appi Mäesse lapsi valvama, nii kaua kui tema lund lükkab, aga sellest sai üks ühine suur lumelükkamine. Passisin siis veidi Mäes ja vaatasime telekat, kuni mõtlesin, et lähen käin korra Malmist ka läbi ja otseloomulikult, kui sinna jõudsin, ootas mind ees hunnik lund. Ei olnud muud kui tuli jälle lükkama hakata. Õlad juba suht väsind, aga eks see ole valgete jõulude hind.
Aaa.. et kuidas ma siia jälle sattusin?! Teate, täna kui ma poes olin, helises mu telefon ja helistajaks oli ei keegi muu kui mu kallis kaastuum Marili. Ning kõige muu jutu sisse mahtus ka väike noomitus Saksamaalt, et ma peaks ikka oma blogisse ka kirjutama. Ja kuna mu blogi on suht piiritletud oma nime järgi aastaga 2009, siis peaks vist enne aasta lõppu ikka natuke sõna võtma.
Vot siis, praegu olen Malmis ja vaatan Madagaskarit ja üritan internetiga sammu pidada, et ikka kõik kirjad saaks vastatud, arved makstud ja blogid kirjutatud. Etteruttavat on plaanis kapist riisi võtta, Riia mnt'le kokkama minna ja korralikult kõht täis laadida. Peab ju vormsi püsima, sest homme juba on TS jõulukas ja ÖöTenSing ehk kolmas jõulupüha :D. Eks siis ole näha mis õhtuga tehtud jõuan :)
Selline päev oli, et hommikul ärkasin ja läksin kirikusse. Plaanis oli esimese jõulupüha perejumalateenistus, kus tuli esitusele meie jõulunäidend, mis tuli päris hästi välja kusjuures :) Selline kena jutustus Jeesuse sünnist ja inglitest. Ma sain Joosepit mängida ning imekaunis Kerstin mängis Maarjat, niiet igati väärt ettevõtmine. Ja Ivo oli ka kirikus, läksime pärast teenistust koos Kerstini ja Mariaga Tegelastesse väiksele teele ja kohvile ning saime kiire infovahetuse teha, et mis olulist on juhtunud ja muidki uudiseid vahetada.
Viisin siis Kerstini koju ja Ivo ka ning tegin korteris väikse söögipausi, et siis jälle õele ja lastele külla minna. Jõuluvana oli nende juurde mulle ühe paki jätnud, mis tuletas mulle meelde, et ma pole ikka veel nelja kuu jooksul endale vanni teha jõudnud. Ehk siis suur potsik vannisoola - nüüd peab seda ju kasutama hakkama :) Lisaks oli pakis veel kingitusi Sitarattale ja Zombie'le.
Olin päris kaua Mäes, alles poole kahest, kui kõik olid juba magama jäänud hiilisin vaiskelt välja. Otseloomulikult oli selle aja peale mu auto lumehangeks tuisanud ja ei tahtnud kuidagi liikuma hakata, aga pärast väikset kaevamist ja tõukamist sain ree jälle liikuma. Suht väss oli peal ja ei läinud ka kaua aega, kuni ma ise pehmelt voodisse vajusin. Vot siis.
Käisime täna isaga Männimäel korteris vannitoa lage värvimas, sest ülevalt oli jälle uputanud ja kuna esmaspäeval tulevad uued üürilised sisse, siis tuleb see ju kiiremas korras ära lahendada. Värvimine ise suht segane protsess, kuna seal koorus aluspind maha ja otse krohvi peale ei taha too hästi jääda. Niisiis tegime täna esimese kihi ja homme loodame korralikult värvida saada juba. Keldrist tõime igast moose ja mahla kah ning riiulitelt jäid silma paar purki kõrvitasid, mille ma ka moosipurkide vahele sokutasin - oli selline tunne, et võiks kunagi kõrvitsa isu tulla :)
Kõige huvitavam oli aga see, et ma pole juba oi kui ammu korteris käinud, aga ikkagi kõik oli täiesti selgelt veel lihasmälus. Nii kui ukse lahti tegime, siis ma ootasin, et Zombie vastu tuleks nagu ta tavalislet tavatses. Mäletasin täpselt mis pidi mis uksed käivad, kus lülitid asuvad jne. Oleksin vabalt seal silmad kinni hakkama saanud. Ja koridoris oli ka see sama tunne, sest trepiastmeid oli täpselt õige arv ja viimane aste ikka veidi madalam kui teised. Väga hinge läks see väike külastus. Selline tunne nagu filmides mingid inimesed otsivad oma lapsepõlvekodu üles ja lahked uusasukad lubavad ikka hoovi ja majja vaadata ning siis tüüp käib ja vaatab kõik oma peidupaigad üle ja kriksutab tuttavat põrandalauada ja - ma olin jälle oma lapsepõlve kodus - üheksateist aastat mälestusi...
Siis läksime aga päris koju tagasi ja jälgisin interneti vahendusel kella viieseid Meistriliiga kohtumisi ning läksin staadionile rõõmsa teadmisega, et võime täna võidu korral viiendaks tõusta. Sain napilt härra peakohtunikult sabast kinni ja rääksin temaga juulikuu parima preemia üleandmisest, sama jutt siis teadvustaja Matile ning väike tiir ümber staadioni ka, et telekommentaator Järvelagi saaks teada, mis kohe toimuma oli hakkamas. Siis tulidiki mängijad platsile ja Helen ning Maris andsid Rauno Allikule preemia üle. Nüüd võis mäng alata.
Esimese poolaja võitsime Kulatšenko väravast 1:0 ning teisel poolajal kindlsutasid meie võiduseisu veel ühe väravaga Koogas ja kahegaLuts. Nüüd võis võidupidu alata! Täpsemalt saab mängu kohta lugeda siit. Võit oli nii magus, et lausa patt oleks olnud seda mitte tähistada, nii et otsustasime konnade juurde sauna minna. Enne veel aga käisime tiiru Selveris, et miskit leili kõrvale kaasa osta. Seal nägin ka meeskonda uuesti ning ajasin veidi Taskaga pikemalt juttu, aga tal oli kõht tühi, mulle juba helistati, et ma kiirustaks ja Selver oli ka peagi tööpäeva lõpetamas - surusin seal veel Veise, Alliku ja Leloviga käppa ning läksimegi sauna.
Videopildis on siis jäädvustatud Koogase 48.dal ja Lutsu 67.dal minutil löödud väravad:
Seal oli meid päris hulk kohe: ma, Helen, Maris, Janno, Art, James ja Rivo. Leilitasime ja jutustasime niisama kuni kõik joogid olid joodud ja söögig söödud, see tähendab siis et umbes kella kaheni. Koju jõudsin kuskil veerand tundi kaks läbi ja helistasin Krissule, mitte et mulle meeldib sõpru keset ööd üles äratada, vaid ma teadsin, et tal on Elisega jälle WildNight ning nad oleks soovinud vahelduseks noortekasse laulma minna. Umbes poole tunni pärast läksin neile järgi ja tulime noortekasse. Praegu on kell viis läbi ja tüdrukud laulavad väsimatult. Õues hakkab taas valgeks minema ja tundub, et olen tagasi režiimis, kus jõuan voodisse siis kui teised juba ärkavad. Tere hommikust!
Olin täna noortekas tööl üle väga pika aja. Neli tundi ainult, sest olin juba õhtuks plaanid teinud, aga kuna noortekas tuli just suvepuhkuselt ning oli tähtis, et uksed mingi aeg lahti oleks, siis oldi rahul ka selle panusega. Teised noorsootöötajad olid kuskil ula peal vist, aga ma ei kurda, ilm oli niikuinii selline, et oleksin kodus arvuti taga istunud kogu selle aja. Muidu suurt midagi ei juhtunudki, ainult et Sulo käis õues trikitamas ja kukkus endal põlve lõhki. Puhastasin ja sidusin tal haava kinni ja pani edasi nagu noor kits. Kuuest panin uksed kinni ja läksin koju ära.
Viisin õe ja Anni Marita Mäesse ja ise võtsin suuna Suure-Jaani peale, avastasin kusjuures, et mul automakk, mille arvasin ekslikult rikksi olevat, ikkagi töötab, nii et sain siis mussi kuulata kogu tee. Otsisin seal kooli staadioni üles ja läksin jalkat vaatama. Rivo mängib seal Rolling Doorsi eest ja tahtsin lihtsalt näha, et kas ta mängib ka hästi või mis, sest pole teda mängimas varem näinud. Täitsa tubli ja hea kiirusega oli, aga miski pärast võttis treener ta poolajal välja. Doors kaotas selle kohtumise mingi 1:4 või 1:5 lausa. Mängu oli kusjuures vaatamas ka kohalik jalgpallur Rauno Raid, kes on Tuleviku duubli mängija.
Pärast mängu ajasime veidi Rivoga juttu ja läksin siis Viljandi tagasi. Kärmelt poest läbi ja koju arvuti taha ülemineku uudiseid vaatama. Ja oligi nii nagu karta võis, et Frolov ja Kuresoo võeti meilt ära Florasse. Lisaks Lutsule ja Allikule oli meile siis ka registreeritud vigastatud endine TVMK ründaja ja pool hooaega nüüd Sillamäe Kalevi hingekirjas olnud Sergei Jegorov. Kunagi Lelov mainis ka, et ta aratavasti tuleb meile, aga suurt kasu esialgu pole kuna vigastus suht tõsine.
Andre "Uhvo" Frolov
Jürgen "Kurg" Kuresoo
Kui ülemineku uudiseid rohkem ei tulnud vahetasin ekraani ja vaatasin veel enne uinumist veidi telekat - seda teleka vaatamist on viimasel ajal jälle jube palju olnud, peaks vist veidi tagasi tõmbama.
Otsustasin veidi auto kallal nokitseda - tal selline viga küljes, et ei pritsi seda aknapesu vett ja lootsin, et ehk saan kuidagi tööle selle värgi, aga kahjuks ei saanud. Näppsin seal veel igast asju ja panin õli veel juurde ja puhastasin veidi kapoti alust. Siis mõtlesin, et püüan seda üüratut auku, mis summuti torus ilutseb, kokku lappida. Ronisin auto alla ja põhi vastu selga nokerdasin päris tükk aega seal. Kui auto käima panin tegi ta sellist armast nurruva kassi häält nagu üks auto tegema peab, mitte nagu enne: sellist kopsupõletikuga lõvi möirgamist - tundus et seekordne parandus õnnestus.
Ilm aga oli liiga ilus, nii et küsisin Kasparilt, et kas ta ei tahaks pigem järve äärde vette mägnima minna, kui üksinda hoovis ringi tuiata. Tema oli valmis minema ja võtsime Kati ja Anni Marita ka kaasa ning läksime rannatama. Alguses käisin Kassuga koos vees, et teda veidi valvata, kuid ta leidis sealt kiirelt endale ühe sõbranna, Paides pärit tüdruku nimega Mari. Lasin neil siis rahulikult mängida ja viskasin ise end päikse kätte. Anni aga muutus suht uniskes ja veensime õega siis Kasparit viisakalt oma sõbrannaga hüvasti jätma ja meiega poodi tulema. Ostsime arbuusi ja läksime tagasi Malmi.
Nii kui olin koju jõudnud, avastasin, et Karmela on helistanud ja uurisin, et milles asi. Nimelt oli neljapäev, mis teadu pärast ju kalapäev ja nii ka Karmela juures - grilliti kala ja muud paremat. Kutsusin Mairit ja keda iganes ta suudan veenda endaga kaasa tulema ning sättisin oma suuna Paala järve äärde. Jansa ja Raido olid ka seal ning peagi saabisd veel kaks nende sõpra. Mairi ja Merka tulid mingi tunnikese pärast ja kõige viimasena saabus Fabian. Vahe peal suutis elekter ära kaduda ja kuulsime hiljem, et me polnud ainukesed kellega see juhtus.
Mingi kellaaeg hakkasin kõik vaikselt ära tilkuma, ma jäin veel Luntsikule appi koristama. Kui kõik sai õuest tuppa viidud, siis jäime uksele jutustama päris pikaks ajaks ja koju jõudsin suht öösel. Täitsa tore päev oli - selline suvi.
Ärkasin ja märkasin! Märkasin et mitte kedagi pole kodus. Ootasin, et äkki läksid poodi või korraks kuhugi, aga ei mingit märku. Nautisin siis vaikust ja passisin niisama tühja kuni alles poole kümne paiku õhtul õde helsitas ja palus, et ma poest neile süüa viiks mäesse. Hiljem tuli välja, et ka isa oli seal asjatamas. Kaspar tahtis väga Malmi magama tulla, kuid kuna ma olin sinna rattaga läinud, siis pidid nad koos isaga jalutama siia. Ma ajasin veidi Anniga juttu ja tulin ka peagi tulema sealt. Jõudsin enne teisi koju natuke ning jätkasin oma päevast tegevust, ehk passisin vaheldumisi arvuti ja teleka ekraane. Suht lebokas.
Ärkasin hommikul Titta kõne peale ja üritasin talle võimalikult ärkvel häält teha. Pärast seda hakkasin tegutsema. Pidin paar videot alla laadima kuidagi ja veel hommikust sööma ning dataprojektori sebima ning seda kõike suht kiiresti, sest kella ühest tahtsin juba sõitma hakata. Sihtkohaks oli Kadrina, sest seal toimub leerilaager, kuhu me Tittaga pidime JäPe't reklaamima minema. Ta pidavat kuskil kolme paiku sinna jõudma ja ma tahtsin ka sama aja peale rihtida oma saabumist, aga mul start veidi hilines. Kui Mäosse jõudsin siis kiire arvutuse kohaselt oli mul aega veidike üle ning otsustasin Statis tankida ja väikse pausi teha, aga see venis oodatust pikemaks ja jällegi tuli ajaga võidu sõita. Kokkuvõttes jäin veerand tundi hiljakski, kuid ega sellest suurt probleemi ei tulnud, sest aega meie etteasteni oli veel 45 mintsa.
Arutasime läbi, mida me teha kavatsme ja mis järjekorras ja kes mille eest vastutab ning tund aega, mis esialgu tundus liiga palju, oligi märkamatult mööda saanud. Viisin Titta Rakverre bussi peale ja kuna veidi oli selle väljumiseni aega saime ka veidi jutustada. Ta rääkis oma rõõmudest ja mina enda omadest ning oligi aega taas hüvasti jätta. Lippasin veel korraks poodi ja seadsin siis oma sihiks Paide linna, sest seal oli peagi algamas Meistriliiga kohtumine Paide ja Transi vahel ning kuna ma juba niikuinii seal kandis olin, siis otsustasin ka meie laupäevased vastased üle tsekkida.
Jällegi suutsin ma viisteist mintsa hiljaks jääda, kuid sellegi poolest nägin hulgaliselt väravaid, kõik need muidugi olid Transi poolt. Vaheajal mõtlesin põit tühjenda, kui nägin eemalt paistmas tuttavat Hummeli särki - see oli siis James, kes koos Andra ja tütrega olid samuti jalgpalli vaatama tulnud. Võin uhkusega arvata, et olen vist üks esimesi Tuleviku fännidest kes nende pisitütart oma silmaga näinud on. Ajasime paar sõna algatuseks juttu ja käisin vahepeal ära kus oli vaja käia (ooo, ma tean, see on nii tähtis informatsioon, aga lihtsalt ei tahtnud, et teil jääks mulje, et ma selle täitsa ära unustasin). Teise poolaja veetsime me koos Paide värava läheduses, sest kogu tegevus oli sinna poole kallutatud. Nad läksid veidi enne lõppu ära, sest Transi võit oli juba algusest peale kindel ja enam ei olnud sealt midagi oodata, mina aga vaatasin ikka lõpuni. Seis jäi siis 0:5 Transi kasuks.
Pärast mängu käisin jällegi korra poes ja seadsin siis end Viljandi poole teele. Ei teagi mis kellast ma kohale jõudsin, aga igaljuhul olid õel mingid külad ja ma läksin enda tuppa ning jõllitasin erinevaid ekraane. Tegin süüa ka endale ja mingi aeg kuulsin akna taga kedagi minu nime hüüdmas. Seal olid Jaanika ja Raido, kes olid just Fabiani juurest tulnud, aga nad olid nii väsinud, et tahtsid taksot kutsuda, kuid oma õnnetuseks avastasid, et kõnaaeg on otsa saanud ning palusid siis mind, et ma neile takso kohale kutsuks. Ajasime veel veidi juttu, nii kaua kuni härra taksojuht kohale jõudis ja ma siis sõin ja vaatasin helendavaid ekraane edasi.
Andre "Uhvo" Frolov
