Rannailm

Neljapäev (30. Juuli)

Otsustasin veidi auto kallal nokitseda - tal selline viga küljes, et ei pritsi seda aknapesu vett ja lootsin, et ehk saan kuidagi tööle selle värgi, aga kahjuks ei saanud. Näppsin seal veel igast asju ja panin õli veel juurde ja puhastasin veidi kapoti alust. Siis mõtlesin, et püüan seda üüratut auku, mis summuti torus ilutseb, kokku lappida. Ronisin auto alla ja põhi vastu selga nokerdasin päris tükk aega seal. Kui auto käima panin tegi ta sellist armast nurruva kassi häält nagu üks auto tegema peab, mitte nagu enne: sellist kopsupõletikuga lõvi möirgamist - tundus et seekordne parandus õnnestus.

Ilm aga oli liiga ilus, nii et küsisin Kasparilt, et kas ta ei tahaks pigem järve äärde vette mägnima minna, kui üksinda hoovis ringi tuiata. Tema oli valmis minema ja võtsime Kati ja Anni Marita ka kaasa ning läksime rannatama. Alguses käisin Kassuga koos vees, et teda veidi valvata, kuid ta leidis sealt kiirelt endale ühe sõbranna, Paides pärit tüdruku nimega Mari. Lasin neil siis rahulikult mängida ja viskasin ise end päikse kätte. Anni aga muutus suht uniskes ja veensime õega siis Kasparit viisakalt oma sõbrannaga hüvasti jätma ja meiega poodi tulema. Ostsime arbuusi ja läksime tagasi Malmi.

Nii kui olin koju jõudnud, avastasin, et Karmela on helistanud ja uurisin, et milles asi. Nimelt oli neljapäev, mis teadu pärast ju kalapäev ja nii ka Karmela juures - grilliti kala ja muud paremat. Kutsusin Mairit ja keda iganes ta suudan veenda endaga kaasa tulema ning sättisin oma suuna Paala järve äärde. Jansa ja Raido olid ka seal ning peagi saabisd veel kaks nende sõpra. Mairi ja Merka tulid mingi tunnikese pärast ja kõige viimasena saabus Fabian. Vahe peal suutis elekter ära kaduda ja kuulsime hiljem, et me polnud ainukesed kellega see juhtus.

Mingi kellaaeg hakkasin kõik vaikselt ära tilkuma, ma jäin veel Luntsikule appi koristama. Kui kõik sai õuest tuppa viidud, siis jäime uksele jutustama päris pikaks ajaks ja koju jõudsin suht öösel. Täitsa tore päev oli - selline suvi.