Tartu rahu

Käisin siis täna jooksmas, kümme kilomeetrit tundus alguses veidi hirmutav, kuna õues oli päris külm, kuid kui jalad liikuma hakkasid tuli soe sisse ja motivatsioon imbus ka vaikselt sisse tagasi. Ainult selline asi on, et kuna ma täna jooksin eilset jooksu, siis pean homme juba üksteist kilomeetrit jooksma enne kui päevase puhkuse saan. Samas on see tore katsumus, saan näha kas suudan piisavalt taastuda.

Enne jooksmist ma suurt midagi ei teinud, sõin ja passisin siis tühja, et millal jooksmise jaoks piisavalt seedinud olen. Tagasi tulles oli juba isa koju jõudnud. Käisin pesemas ja sõin kõhu täis ning naeldusin arvuti taha, et Krissuga rääkida. Nagu te olete juba tähele olete pannud on käes taas esmaspäev ja see tähenab, et algas jälle non-stop õppimine!

Kuna kallid sõbrad on tähelepanu juhtinud, sellele, et mu blogis pole piisavalt pilte, siis panen siia pildi sellest olukorrast mis Soomes juhtus, kui Kudu oma särgi mulle hoida andis, et te ikka usukes et nii juhtus. On ta ju ikkagi tuleviku staarründaja :)

Taustal on ka näha hägune peatreener Marko Lelov, seljas on mul aga Talimaa särk nr.26. Lahe on ka see, et meie uus äärekaitsja Martin Taska kannab samuti numbrit 26 ja tema on ka Viljandist pärit. Kusjuures sel ajal kui ma kunagi jalka trennis käisin, siis olime Taskaga samas trennis ja käisime võistlustelgi koos. Aga mina lõpetasin trennitamise ja tema jõudis nii kaugele. Vägev!
Aastalõputurniiril rääkisime Aleniga ja ta ütles ka, et mine sa tea, ehk oleks asja saand, aga olen väga rahul ka maailma parima meeskonna fänni staatusega :)

Nii palju ka veel, et vaatasin joostes, et igal pool on Eesti lipud ja mõtlesin mis kuupäev küll võiks olla ning tuli meelde, et täna on Tartu rahu aastapäev. Kodu telekas käis ning kuulsin ilusaid isamaalisi laule ja nii hea tunne oli. Nii hea on eestlane olla.

Aitab küll tänaseks, olge tublid!

Kui ma ainult saaks

Veidral kombel algas ka tänane päev sellega, et ma ärkasin üles, kuigi on juba veebruar :) Mingi veidi kaksteist läbi helistas Tiina ja küsis kas ma tean millisest terminalist laev Soome läheb. Küsisin et mis laevaga ta läheb ja ta vastas, et kompaniid ei tea, aga pidavat päris ilus laev olema! Pakkusin siis, et ehk läheb A-st, kuid kui mitte, siis ega see D ka väga kaugel ole.
Kobisin püsti, lükkasin arvuti järgi ning ajasime Krissuga veidi juttu. Ta on tõbine, kuid lubas siiski Ten Singi tulla ja ma olin üli õnnelik selle üle, sest nii saan teda taas näha.

Anni oli ka meil, sest ülejäänud pere läks Tartusse Lottet vaatama ning isa lubas siis lapsehoidja olla. Ema tuli ka mingi aeg tütretütart vaatama, Annimanni on ikka mega nunnukas. Mul meenus ka et oleksin pidanud täna jooksma minema, kuid kuna ma nii hilja ärkasin, siis sõin ka hilja ning täis kõhuga ei saa trenni teha. See aeg kui oleks juba ok joosta olnud algas juba Ten Sing, nii palju siis programmist kinni pidamisest - sel nädalal juba teine kord, kui olen jooksu vahele jätnud. Tuli aeg minema hakata ja kui noortekasse jõudsin imestasin, et kas tõesti olen esimene, kuigi kell on juba 45. Veidikese aja pärast nägin Piiat, kes teatas aga, et ta oli juba enne siin käinud, kuid kuna uks oli lukus läks ta poodi sooja. Pärast Merka ja Riina saabumist tuli ka Krissu, kes sammuti oli varem kohal käind kuid soojendamiseks hoopisiki teise poe valinud.

Ja rahvast muudkui tuli ja tuli. Lisaks eelnimetatutele tulid veel Grete, Helena, Piret, Kärt, Maarja, Sandra, Made, Mann ja Eha. Mängisime, laulsime ja olime asjalikud. Igati vahva oli meil, eriti Krissuga, kes muuseas ei luband mul Piretile head nimepäeva soovida, kuna tahtis seda teemat impulsiringini hoida :)
Pärast Ten Singi läksin koju kus olid mind rõõmustamas lisaks Anni Maritale ka tema suurem vend Kaspar ja nende vanemad, õde Katrin ja Arles. Nad olid just Tartust tulnud ja hakkasid vaikselt Kolga poole liikuma kuid tore oli neid kasvõi korraks näha. Helistasin siis Krissule, kuna tean, et ta buss läheb pärast proovi alati läbi peetrimõisa ja otsustasin talle seltsik olla. Aga keegi jõudis ette, nimelt sõidab Eha sama bussiga koju ja me oleme selles olukorras ka varem olnud, et Krissu ja Eha istuvad koos ja mina olen siis lisaks telefoni ühenduses. Kui ta koju jõudis jätkasime vestlust msni vahendusel kuniks tuli aega magama minna.

Aga enne veel kui ma magama siirdun, lõpetan ma veebruarikuu esimese sissekande ära. Tahtisn veel ära mainida, et näete saingi jaanuaris 31 sissekannet, üks iga päeva kohta - see kuu peaks lihtsam tulema, sest päevi on vähem, aga eks näis! Tänasest veel nii palju, et juba päris algusest peale on mind üks laul kummitanud, see on The Selfishi "Kui ma ainult saaks". Kaja ja Jaanus kindlasti peaksid seda teadma, aga ehk on neid veelgi, kes seda mäletavad.
Nüüd aga ümisen endamisi "kui ma ainult saaks su suudust nautida, kui ma ainult saaks su kõrval ärgata. Kui ma ainult saaks neid tundeid hoida vaos, kui ma ainult saaks... kui ma ainult saaaaaks" ning lähen unemaale. Ja hommikul ärgates oledki mu kõrval... mhh, kass hoopis :P (HAHAHA, ei hakand kassi nime kirjutama, muidu võib sealt midagi hoooopis muud välja lugeda - head nimepäeva Piret!)

Väike vihje külmavarestele: "Kui -10´C tundub teile liiga külm siis mõelge, et Farenheiti skaala järgi on see +14 ;) "

Liiga vara

Oioioioiii, kui vara me täna ärkasime! Kell ei olnud veel seitsegi ju, aga pidime üheksaks Lahtisse jõudma. Õues oli mega külm ja aine külmemaks läks, kui põhja poole liikusime. Kohale jõudes oli -19,5 kraadi ja lippasime kohe jalkahalli sooja. Vaatasime siis, et noh kus meie poisid sooja siis teevad, ühel poolel olid mingid võõrad ja teisel pool... ..ka võõrad?! Kas tõesti meie mäng algab alles kell üksteist ja me oleksime võinud kaks tundi kauem magada - jah nii see oli :P
Jajaa, naerge aga naerge meie üle, me ise ikka naersime kah. Aga nüüd me olime siin ja meil oli natuke vaba aega ja läksime Lahti linna peale kolama. See nägi küll välja nii, et me sõitsime autoga võimalikult poodide lähedal olevasse parklasse, sealt jooskime lähimasse kaubanduskeskusesse, tuiasime seal ringi, siis jooksime tagasi autosse sooja ja läksime tagasi halli.

See kord tulime õigel ajal. Tüübid tulid plastsile sooja tegema ja Kudu viskas mulle oma särgi, et seda hoiaksin niikaua kui ta palli taob. Lelov tuli meiega rääkima ja kui olime mainind oma ülavarast ärkamist ning sellega kaasnevat, siis ta ütles et ta mõtles jah me eilsete sõnade üle, kuidas me küll nii vara ärkama peame. Nalja nabani. Jõudis kätte mängu aega, Kudu nõudis särki tagasi ja Lelov läks pingile teiste juurde.
See kord oli väga tasavägine mäng mida näitas ka seis mängu lõpus 0:0. Kuna meil Peitre ja Jevdo olid vigased, siis saime mängu jooksul lubatud viie vahetuse asemel vaid kolm teha. Enamus olid ikka väga väsinud eilsest mängust ja kuna nende kahe vahel oli taastumiseks vaid napid kaksteist tundi, siis ei saanudki ju mingit imet loota. Kuid viik oli meie poolt kindlasti välja teenitud. Kahjuks kaotasime penaltiseerias 3:4, kuid see ongi rohkem loterii moodi, see kord läks nii.

Pärast mängu tuli Luhakooder koos minu ja Jaanusega Helsingisse, kuna ta läheb väiksele suusapuhkusele ja ööbib siis ühe öö Jaanuse juures, sest ta sõbrad tulevad alles homme. Läksime Forumisse kolama, Rass leidis endale sealt miskit, aga me Jansiga ei suutnud küll midagi valida. Minul jõudis kätte aeg paadi peale minna ja sõidsimegi sadamasse. Terminali sisenedes astus meile ukse peal Kudu vastu ja teatas, et nad tulevad ka sama laevaga. Leidsin oma ema üles ja hakkasime liikuma, teisel korrusel nägime veel kord Lelovi ja ajasime veits juttu - tuli välja, et Lelov on elanud muu hulgas ka minu vastas majas, sel ajal kui ma korteris elasin. Siis pääsesime laeva ja leidsime endale mugava diivani lauaga ning pesitsesime emaga seal reisu lõpuni. Vahepeal jalutasid Tuleviku mängijad mööda ja ajasime mõne sõna juttu või tervitasime niisama.

Kui Tallinnasse jõudsime uurisin välja, et täna ikka ei lähe 20.20 bussi Viljandi ja hakkasime erinevaid võimalusi otsima, et kuidas ikka saab. Küsisin ka Jonni käest, aga ta jäi päälinna. Siis otsustasime Põltsamaale sõita ja sinna isa vastu kutsuda. Jalutasime bussijaama, kuna aega oli meil küllalt. Kohale jõudes läkisme ka seal olevasse kohvikusse ja seal istusid laua taga juba Kõll ja Veis, uurisime kuhu keegi läheb ja järeldasime, et sõidame sama bussiga. Buss sõitis ette ja meie istusime kohtadele, poikad tulid mõni hetk hiljem ja mööda minnes küsis Andrei, et kas meil makstakse piletid klubi poolt kinni, et saame niimoodi mänge vaatamas käia. Ütlesin, et ikka omast taskust ja tahtest tuleme vaatama ning manitsesin veel, et nad lähi ajal mingit kaugemat mängu ei planeeriks, sest teate ju küll - surutis ja puha :)

Kusjuures nemad ei olnud ainukesed tuttavad näod, kes sama bussiga sõitsid. Nimelt tahtis ka Rudolf Imavereni sõita ja ajasime veidi aega juttu kuni väsimus võimust võttis ja Rudi unehõlma vajus. Helistasin vahepeal ka Krissule , kuid ta ei tahtnud, et ma ta nuuskamist kuulekisn ja seetõttu lõpetasime varakult, sest seda kraani ei saanud kuidagi kinni keerata.
Mäos läksid Tuleviku poisid maha ja rääksime veel bussis veidi juttu, Andrei ei viitsind kotti käes hoida ja asetas selle suvalisele pingile, mille peale ta kott liikuma hakkas. Seal koti alla magas keegi tütarlaps mustas, keda pimedas bussis üldse näha ei olnud. Selle peale hakkas ta muidugi lakkamatult vabandama ja kõlama jäi lause "Täna ei ole üldse minu päev, näed koti peale on ka 13 kirjutatud". Naersime taas ja jätsime hüvasti, buss aga sõitis muudkui edasi Põltsamaa poole.

Põltsamaal oli meil isa vastas nagu loodetud ja lubatud ning võtsime suuna Viljandi peale. Kusjuures tuli välja, et ma olin unustanud isale teatada, et ma mõneks päevaks Somme lähen ning tema ootas kõik see aeg mind koju. No see norrakate tulek oli nii ootamatu ja mul kadus igasugune kontroll asjade üle mida ma olen teinud või öelnud ja mida mitte.
Koju jõudes panin arvuti käima ja jõudsin veel Krissuga rääkida, enne kui väsimus ta maha niitis ja uni teki alla meelitas. Ega minagi sellest saatusest pääse - ja, oleme ikka liiga sarnased :)

Väike soovitus muu seas ka lemmiklooma omanikele: Tee oma lemmikule pai!

Tammikuu lõpp

(REEDE) Varajane hommik! Ööbisin ema ja onu juures, aga nad pidi homikul tööle minema ja ärkasid juba kuuest. Ma ei viitsinud tõusta ja vedelesin vaikselt voodis edasi. Kui nad lahkusid magasin edasi ja ärkasin uuesti natuke üheksa läbi. Sõin hommikust ja tegin väikse seediva jalututskäigu Konala ümbruses. Siis vahetasin riided ja läksin jooksma - 8,57 km. Käisin pesemas ja läksin linna, sain seal emaga kokku ja kolasime natuke poodides.
Jaanus jõudis ja töö juures linna ja saime mats doonaldis kokku ja sõitsime tema juurde. Käsisime ka poest ja bensukast enne läbi. Nii kaua kui Jaanus pesemas käis ja riideid vahetas kasutasin ma võimalust ja ajasin Krissuga natuke juttu. Sõime siis veel väikse pizza ja hakkasime sõitma.

Teed näitas meile Matti - ta on Jaanuse uus lelu, tomtomi navi :) Tee ääres oli vahetpidamata igasuguseid skulptuure või mälestusmärke, aga meil ei olnud aega neid lähemalt uurida, sest pidime ju Lahtisse jõudma. Mäng hakkas 20.30 niiet meil oli veidike aega turiste mängida. Selle halli kõrval olid Lahti suusatornid ja tegime seal ka mõned pildid. Läksime halli sisse ja jõudsime ka 40 minutit eelmist mängu vaadata, kus Lahti võitis Viikingut 3:0. Pärast lõpuvilet jooskid platsile meie poisid ja kuna me istusime varumeestepingi kõrval, siis tuli ka Lelov meiega juttu ajama.

Mäng algas ja kaptenipaela kandis Rasmus Luhakooder. Algus polnud just mitte kõige parem, sest juba 11.dal minutil läks MyPa juhtima ja Jevdo lõhkus endal jala ära. Poolajale läksime 1:0 kaotusseisuga. Teine poolaeg algas samamoodi nagu esimenegi, juba viiendla minutil löödi meile teine värav. Mängupilt oli sama mis ennegi, vastased hoidsid veidi rohkem palli, kuid suurt ülekaalu neil polnud. Lõpuminutitel hakkasime rohkem suruma ja nii tekkis ka kaitsesse suuremaid auke ja soomlaste poolel mängiv Neemelo lõppseisuks 3:0. See tähendab, et homme on meil esimene mäng ja peama juba seitsmest ärkama, et üheksaks kohale jõuda.

Rasmus tuleb vist meiega tagasi, sest ta kavatseb kauemaks Soome jääda ja ööbib Jaanuse juures. Plaanisime homseks ka väikese turismi ja poodlemis ringkäigu, eks näis palju me jõuame, sest 17.30 läheb juba paat. Jõuan homme õhtul juba Tallinnasse, kuid ei taha veel koju tulla - tahaksin veel norrakaid korraks näha, aga see tähendab, et peaksin ööseks jääma. Vaatan homme, kas leian kellegi, kes mulle öömaja pakuks.

Nüüd aga magama ära, sest hommikul peab vara ärkama.
Ilusat nädalavahetust teile ;)

Põhjas

Suutsin taaskord enne kella ärgata, seekord siis poole kümnest, sest pidime kümnest hommikust sööma ja üheteistkümnest oli juba ärasõit. Zombie sai aru, et nad (Endre, Anette ja Rebekka) lähevad minema ja oli väga õnnetu selle üle ning kui aus olla, siis ma ise oleks ka tahtnud nedega rohkem koos olla. Kui nad olid ära sõitnud läksin koju tagasi pakkima ja maja oli kohe kuidagi väga tühi ja tundsin veidi üksikuna end.
Hea et bussini veel aega oli, sest jõudsin nii mittu korda tagasi sõita unustatud asjade järgi. Esimene kord jõudsin alles auto käima panna, kui meenus, et unustasin laevapileti tuppa. Võtsin oma Nike+ kella ka kaasa, sest programm näeb paar jooksu ette. Aga juba linna jõudes meenus, et unustasin tossud ja anduri maha. Sain siis veelkord Zombiet lohutada ja proovisin kolmandat korda bussijaama jõuda – seekord edukalt!

Ma ei mäletagi, millal viimati maaliini bussiga sõitsin, päris veider oli. Pistsin klapid kõrva ja need paar tundi kadusid märkamatult. Hüppasin korraks Virust läbi ja nillisin veidi jooksususse, aga ei olnud midagi sellist mida väga oleks tahtnud. Siis aga sadama poole. Kõht oli veid tühjake ja ostsin tee pealt veidi näksimist kah. Siis hüppasin paadi peale ja jalutasin veidi ringi otsides kohta kuhu kaheks ja pooleks tunniks platseeruda. Kell ei tahtnud üldse edasi liikuda ja niimoodi kella jõllitades mõtlesin, et ehk on Krissu nüüd juba kodus ning ehk ta väga ei pahanda kui ma talle helistan. Natuke ma ikka segasin, sest ta teeb homme mate tööd ja tahtis õppida, aga mina pole just suurem asi õpteja, eriti kui ma teemat ei jaga. Umbes 40 minutit segasin teda ja siis sai kell lõpuks ometi kuus ning laev hakkas liikuma ja Krissu pidi hakkama õppima. Ta läheb homme(reede) hommikul kurguarsti juurde ja oleks tore kui te oma südames siis natuke tema peale mõtleksite, et kõik ikka hästi läheks.

Liikusin ka laeva poes ringi ja ostisn endale lakritsat – namm, namm, olen väike maiasmokk. Ja siis istutasin end kümnendale korrusele, pistsin klapid kõrva ja lahendasin sudokusid. Kõrvale ampsasin muidugi ka lakritsat ning ükshetk tõusin püsti vaatasin kella ja läksin Helsingi tulesid vaatama. Kell oli kaheksa ja poole tunni pärast pidin juba kohal olema. Vaatasin huviga kuidas laev külgboksi pargib ja siis onu meile kõnnitee laeva külge kinnitab. Enne sadamst väljumist tegid reisijate tuju rõõmsaks kaks narkokoera kes meile saba liputasid ning juba nägin tuttavat nägu läbi akna, see oli mu ema. Scitsime tema juurde ja ta oli mulle eelnevalt juba söögi valmis teind – kartulipuder ja lihapallid, magustoiduks pannkoggid moosiga ja kisell. Mingi ime kombel aga oli mu kõht pärast soolast juba nii täis, et pannkookideni ei jõudnudki. Nii väga maiasmokk vist siis ei olegi :)

Pean veel mainima, et täna pidin kolm kilomeetrit jooksma, aga ei leidnud seda vaba hetke, kuid seevastu käisin võimalikult palju jala ja mööda treppe. Homme on vaja kaheksa joosta ja tundub, et hommikul peaks selleks aega olema, sest Lahtisse läheme alles õhtul.

Keeran nüüd aga end magama ja jään ootama, mida homne päev toob. Teie saage/jääge terveks ja sööge korralikult. Üritan teid ikka kursis hoida, et mis toimub.

Paramandlid

(KOLMAPÄEV) Päev algas sealt kus teisipäev lõppes. Ärkasin oma arust ilgelt vara - umbes pool üheksa ja plaanisin unes, enne noorte ärkasmist poes veel käia ning särki-värki. Aga kui hoolikalt kuulata kuulsin ikka neid naerupahvakaid mida eile öösel enne magama minemistki. Jep, nad olid juba üleval. Tegelikult vist ikkagi ainult tüdrukud ja Endre magas veel, kuid kui ma poest tagasi jõudsin oli temagi ärkvel. Kella kümnest jõudsime hommikusöögini ja jäi veel natuke aega veidi eesti keelt õppida. Otsisin välja ühe raamatu, mis oli tehtud selleks korraks, kui ma olin Mari (Endre õe) leerilaagris juhendaja ning seal oli eesti keele minikursus ka sees. Enne veel kui akadeemiasse pidime minema saime Ivari ja teistega poes kokku ja Rebekka õppis eelnevalt selgeks lause "Anna raha". Raha käes, käisime veel pangast läbi ning oligi kell juba kaksteist.

Akadeemias ootas meid Anne ja tegi kiire ringi peamajas. Seal olid igal pool klassides inimesed sees või uksed lukus, nii et palju näha ei saanudki. Muusikamajas oli ka helgem pilt. Stuudios tegid Erko ja Argo proovi ning mägisid meile ka väikese lõigukese. Vaatasime orelied, trumme ja klavereid ning otseloomulikult pidime ikka oma näpuga ka proovima. Isaegi klavessiini sai näppida. Rohkem midagi näha ei olnud ja Anne pidi koju minema. Siis võtsime suuna lossivaremete peale ja jalutasime seal päris pikalt. Neile meeldis, meile meeldis :) Rippsilla peal natuke tüdrukud kartsid, sest me kõigutasime seda piisavalt, kuid üldjoontes olid nad väga üllatunud, et meil on nii suured varemed. Käisime ka Aidast läbi, kuid liikusime kohe edasi I-punkti, kus sai erinevaid vidinaid Viljandi süboolikaga vaadata ja muud infi lugeda. Seal kohtasime ka vanemaid ja otsustasime, et on õige aeg sööma minna. Nemad tahtisd Grandi minna, aga meie läksime hoopis Pappa Pizzasse.

Meid oli seal viis: ma, Matthias, Anette, Rebekka ja Endre - igaüks võttis ühe suure pizza. Kõht sai mega täis ja me ei suutnud pool tundi end liigutada, siis aga pidime ikka kirikusse minema, sest teised olid juba seal. Ma kasutasin siis võimalust ja käisin mingil laevapileti kinkekaardil järel ja helistasin ka Krissule. Ta oli parasjagu paalas laulmas, kuid ei pidanud siiski paljuks mõned minutid mulle ohverdada. Nii hea oli ta häält jälle kuulda, kahjuks oli häälegeneraator haige ja paistes mandlid ei teinud ka laulmist mitte just lihtsamaks.
Endre pidi täna laulma, aga unustas noodid minu juurde, nii pidime kodust läbi tulema veel korra ning kasutasime seda sõitu ka poeringina, sest oli ühekordseid nõusid vaja osta. Tagasi jõudes avastasime, et meil võiks ka kitarr olla ning käisime ka Matthiase juurest läbi. Nüüd oli kell viis ja kõik vajalik oli olemas.
Natuke tõlkimist ja siis palju süüa, lõõgastuseks muusikat ja slideshow ning lõpetuseks väike palvus armulauaga. Enne sauna minekut läksime veel kodust läbi, et rätikud võtta, kuna autos oli üks tühi koht, siis võtsime Marioni ka endaga kaasa.

Kui Ülle juurde jõudsime olid naised juba saunas. Kasutasime siis ootamise aega jutu ajamiseks ja peab tõdema, et juttu oli tõesti palju, ju vist selle pärast, et ka ootamist oli palju :) Aga kui me lõpuks sauna saime, siis oli see ootamist väärt. Mõnus seltskond, leil ja lumi - kõik oli väga hea. Tore oli ka see, et kui me taas tuppa jõudsime oli juttu ikka veel (isegi rohkem), kuigi keegi ei oodanud enam kedagi. Rääkisime juttu, tegime nalju ja mängisime kitarri, kuid lõpuks sai kell üks ja oli viimane aega koju tulla. Tagasitulles oli Jaanika meie vaba kohta täitmas ja viisime ta ka koju ära ning siis olime jälle siin Zombie, Sitaratta ja isa juures.
Homme peame teistega 10.45 kokku saama, aga mulle meenus, et ma lähen ka ju homme Tallinnasse, sest kella kuuest sõidab ju mu paat Soome poole. Juba! Aeg läheb ikka väga kiiresti, kui päevad on nii tihedalt sisustatud. Nüüd aga lähen vaatan une nägusid ning homme kirjutan vist teile juba Soomest. Uhke värk.

Eilsest jäi väike võlg, et see üks sakslane kelle nimes ma kindel polnud, tema on Fransisca (ma pole kirjapildis kindel, kui hääldus on selline vähemalt). Loetlen siis kokku ka nimed, kes me täna kõik koos olime: ma, Endre, Rebekka, Anette, Ivar, Bjørn, Hendrik, Johannes, Tove, Matthias, Merka, Heidi, Jaanika, Inga, Fabian, Marion, Ulla, Maraike, Külliki (koos laste Anna ja Karliga), Ülle ja Marko. Saunaks ühinesid meiega veel Mati, Mattu vanemad, Mihkel ja Kadri. Kui keegi ununes, siis vabandan. Nüüd aga tuttu!

Ootamatult

(TEISIPÄEV) Täna oli lahe päev! Ärkasin täitsa normaalsel kellaajal ja kui arvuti käima panin, siis oli Krissu ka msnis, sest tal eile oli ju etendus ja jõudis nii hilja koju, et poleks kooliks välja puhkand end. Ta jutustas oma eilsest päevast mulle, kuni mingi hetk tuli ikkagi kooli peale ka mõelda. Tema läks raamatukokku Hamletit tooma ja mina läksin jooksma. Jooksin jällegi 11 km ja enam-vähem sama aeg tuli ka, kuid tegelikult oli see kõik hoopis teisiti. Ma ei oska hästi seletada kuidas, aga ma panin siia mõlema jooksu graafikad ja näete ise, et täna oli kohe palju stabiilsem värk.

Pärast jooksu tulin koju ja kritiseerisime koos Hamletit. Enne oli ka Jaanika mulle teada andnud, et Ivar läheb ikka Matthiase juurde, nagu plaanitud oli ja ma ei pidandki koristama hakkama. Jess! Ivar helistas kella viiest, et nad on Viljandis ja ma sõin kõhu täis ning läksin kirikusse. Seal oli meil tore rahvusvaheline olemine. Norrakatest olid siis Ivar, Tove, Hendrik, Johannes, Bjørn, Anette, Rebekka ja Endre. Eestlastes mina, Jaan, Ülle, Heidi, Külliki, Tiina (Mikkor), Marion, ja lõpus ühines ka Mati. Soomest oli vaid üks esindaja, kelleks oli Ulla, kuid saksamaalt oli seevastu Inga, Maraike, Fabian ja ma ei mäleta täpselt mis selle ühe nimi oli... nii häbi. Homme ütlen teile. Meil oli väga tore ja aeg läks nii kiiresti. Siis hakati otsima, et kes kelle juured ööbib ja noored uurisid võimalust, et äkki nad saaksid kõik kolmekesi ikka koos olla. Pakkusin siis välja, et nad võivad ju mu juurde tulla, sest Anne juurde nad kõik ei mahuks ning pärast Anne käest küsides oli ta ka väga õnnelik selle üle.

Nii siis võtsime suuna minu juurde ja kutsusin ka Matthiase ja Merka külla. Mängisime kaarte igasuguseid. Alustasime "hiina turakast" (norra keeles "idiot"), alguses olime neljakesi, kuid kui meid juba kuus oli, pidime teise pakki kaarte ka appi võtma. Sellest sai küll ja mõtlseime uue mängu õppida - norrakad arutasid, seletasid, arutasid uuesti ja seletasid veelkord. Kui juba kaartid kätte võtsime, et proovida selgus, et seda ei saa kahe pakiga mängida ja meid on selle mängu jaoks liiga palju. Eestlaste kord! Meie valisime mänguks "potik noid" ja seda ei olnud ka väga raske seletada. Neile meeldis ja mängisime seda paar ringi. Ideed olid otsas - otisisn kapist uued kaartid. Mänguks siis "must notsu", aga kuna must notsu kaart oli mul kadunud ja mõnel kaartil ka paarilised, siis saime mängida kahte mängu. Esimene oli siis "siil" ("pinsvin") ja teine oli "konna mäng" ("frosken"). Mängud olid sama mis muts notsu, ainult et notsu asemel oli siis kas siil või konn :) Vahepeal jõudsin ikka arvuti taga ka ära käija ja Krissu oli ikka Hamleti lainetel - raamat oli juba läbi aga nüüd ta rääkis ainult riimis. Ma üritasin ka mõne värsi seada ja taandusin siis taas seltskonda.

Kell tiksus juba paljuks ja liikusime teise tuppa kust leidsime kitarri ja basskitarri. Tinistasime veidi ja otsustasime siis, et oleks aeg vist ikkagi magama minna. Sõidutasin Matu koju (Merka läks juba varem, kuna hommikul ikka vaja kooli jõuda) ja tagasi tulles leidsin norrakad ikka samadest positsioonidest. Ajasin niikaua isaga juttu, kuni nad vannitoas valmis said ja tulin oma tuppa ära. Nüüd on kell juba pool kolm ja ma kuulen ikka naerupahvakaid - minge juba magama!

Aga homme ei pea väga vara ärkama, niiet pole hullu. Alles kell 12 on esimene ajakavaline punkt, aga sellest ja paljust muust räägin teile homme edasi ;)