Põhjas

Suutsin taaskord enne kella ärgata, seekord siis poole kümnest, sest pidime kümnest hommikust sööma ja üheteistkümnest oli juba ärasõit. Zombie sai aru, et nad (Endre, Anette ja Rebekka) lähevad minema ja oli väga õnnetu selle üle ning kui aus olla, siis ma ise oleks ka tahtnud nedega rohkem koos olla. Kui nad olid ära sõitnud läksin koju tagasi pakkima ja maja oli kohe kuidagi väga tühi ja tundsin veidi üksikuna end.
Hea et bussini veel aega oli, sest jõudsin nii mittu korda tagasi sõita unustatud asjade järgi. Esimene kord jõudsin alles auto käima panna, kui meenus, et unustasin laevapileti tuppa. Võtsin oma Nike+ kella ka kaasa, sest programm näeb paar jooksu ette. Aga juba linna jõudes meenus, et unustasin tossud ja anduri maha. Sain siis veelkord Zombiet lohutada ja proovisin kolmandat korda bussijaama jõuda – seekord edukalt!

Ma ei mäletagi, millal viimati maaliini bussiga sõitsin, päris veider oli. Pistsin klapid kõrva ja need paar tundi kadusid märkamatult. Hüppasin korraks Virust läbi ja nillisin veidi jooksususse, aga ei olnud midagi sellist mida väga oleks tahtnud. Siis aga sadama poole. Kõht oli veid tühjake ja ostsin tee pealt veidi näksimist kah. Siis hüppasin paadi peale ja jalutasin veidi ringi otsides kohta kuhu kaheks ja pooleks tunniks platseeruda. Kell ei tahtnud üldse edasi liikuda ja niimoodi kella jõllitades mõtlesin, et ehk on Krissu nüüd juba kodus ning ehk ta väga ei pahanda kui ma talle helistan. Natuke ma ikka segasin, sest ta teeb homme mate tööd ja tahtis õppida, aga mina pole just suurem asi õpteja, eriti kui ma teemat ei jaga. Umbes 40 minutit segasin teda ja siis sai kell lõpuks ometi kuus ning laev hakkas liikuma ja Krissu pidi hakkama õppima. Ta läheb homme(reede) hommikul kurguarsti juurde ja oleks tore kui te oma südames siis natuke tema peale mõtleksite, et kõik ikka hästi läheks.

Liikusin ka laeva poes ringi ja ostisn endale lakritsat – namm, namm, olen väike maiasmokk. Ja siis istutasin end kümnendale korrusele, pistsin klapid kõrva ja lahendasin sudokusid. Kõrvale ampsasin muidugi ka lakritsat ning ükshetk tõusin püsti vaatasin kella ja läksin Helsingi tulesid vaatama. Kell oli kaheksa ja poole tunni pärast pidin juba kohal olema. Vaatasin huviga kuidas laev külgboksi pargib ja siis onu meile kõnnitee laeva külge kinnitab. Enne sadamst väljumist tegid reisijate tuju rõõmsaks kaks narkokoera kes meile saba liputasid ning juba nägin tuttavat nägu läbi akna, see oli mu ema. Scitsime tema juurde ja ta oli mulle eelnevalt juba söögi valmis teind – kartulipuder ja lihapallid, magustoiduks pannkoggid moosiga ja kisell. Mingi ime kombel aga oli mu kõht pärast soolast juba nii täis, et pannkookideni ei jõudnudki. Nii väga maiasmokk vist siis ei olegi :)

Pean veel mainima, et täna pidin kolm kilomeetrit jooksma, aga ei leidnud seda vaba hetke, kuid seevastu käisin võimalikult palju jala ja mööda treppe. Homme on vaja kaheksa joosta ja tundub, et hommikul peaks selleks aega olema, sest Lahtisse läheme alles õhtul.

Keeran nüüd aga end magama ja jään ootama, mida homne päev toob. Teie saage/jääge terveks ja sööge korralikult. Üritan teid ikka kursis hoida, et mis toimub.