Liiga vara

Oioioioiii, kui vara me täna ärkasime! Kell ei olnud veel seitsegi ju, aga pidime üheksaks Lahtisse jõudma. Õues oli mega külm ja aine külmemaks läks, kui põhja poole liikusime. Kohale jõudes oli -19,5 kraadi ja lippasime kohe jalkahalli sooja. Vaatasime siis, et noh kus meie poisid sooja siis teevad, ühel poolel olid mingid võõrad ja teisel pool... ..ka võõrad?! Kas tõesti meie mäng algab alles kell üksteist ja me oleksime võinud kaks tundi kauem magada - jah nii see oli :P
Jajaa, naerge aga naerge meie üle, me ise ikka naersime kah. Aga nüüd me olime siin ja meil oli natuke vaba aega ja läksime Lahti linna peale kolama. See nägi küll välja nii, et me sõitsime autoga võimalikult poodide lähedal olevasse parklasse, sealt jooskime lähimasse kaubanduskeskusesse, tuiasime seal ringi, siis jooksime tagasi autosse sooja ja läksime tagasi halli.

See kord tulime õigel ajal. Tüübid tulid plastsile sooja tegema ja Kudu viskas mulle oma särgi, et seda hoiaksin niikaua kui ta palli taob. Lelov tuli meiega rääkima ja kui olime mainind oma ülavarast ärkamist ning sellega kaasnevat, siis ta ütles et ta mõtles jah me eilsete sõnade üle, kuidas me küll nii vara ärkama peame. Nalja nabani. Jõudis kätte mängu aega, Kudu nõudis särki tagasi ja Lelov läks pingile teiste juurde.
See kord oli väga tasavägine mäng mida näitas ka seis mängu lõpus 0:0. Kuna meil Peitre ja Jevdo olid vigased, siis saime mängu jooksul lubatud viie vahetuse asemel vaid kolm teha. Enamus olid ikka väga väsinud eilsest mängust ja kuna nende kahe vahel oli taastumiseks vaid napid kaksteist tundi, siis ei saanudki ju mingit imet loota. Kuid viik oli meie poolt kindlasti välja teenitud. Kahjuks kaotasime penaltiseerias 3:4, kuid see ongi rohkem loterii moodi, see kord läks nii.

Pärast mängu tuli Luhakooder koos minu ja Jaanusega Helsingisse, kuna ta läheb väiksele suusapuhkusele ja ööbib siis ühe öö Jaanuse juures, sest ta sõbrad tulevad alles homme. Läksime Forumisse kolama, Rass leidis endale sealt miskit, aga me Jansiga ei suutnud küll midagi valida. Minul jõudis kätte aeg paadi peale minna ja sõidsimegi sadamasse. Terminali sisenedes astus meile ukse peal Kudu vastu ja teatas, et nad tulevad ka sama laevaga. Leidsin oma ema üles ja hakkasime liikuma, teisel korrusel nägime veel kord Lelovi ja ajasime veits juttu - tuli välja, et Lelov on elanud muu hulgas ka minu vastas majas, sel ajal kui ma korteris elasin. Siis pääsesime laeva ja leidsime endale mugava diivani lauaga ning pesitsesime emaga seal reisu lõpuni. Vahepeal jalutasid Tuleviku mängijad mööda ja ajasime mõne sõna juttu või tervitasime niisama.

Kui Tallinnasse jõudsime uurisin välja, et täna ikka ei lähe 20.20 bussi Viljandi ja hakkasime erinevaid võimalusi otsima, et kuidas ikka saab. Küsisin ka Jonni käest, aga ta jäi päälinna. Siis otsustasime Põltsamaale sõita ja sinna isa vastu kutsuda. Jalutasime bussijaama, kuna aega oli meil küllalt. Kohale jõudes läkisme ka seal olevasse kohvikusse ja seal istusid laua taga juba Kõll ja Veis, uurisime kuhu keegi läheb ja järeldasime, et sõidame sama bussiga. Buss sõitis ette ja meie istusime kohtadele, poikad tulid mõni hetk hiljem ja mööda minnes küsis Andrei, et kas meil makstakse piletid klubi poolt kinni, et saame niimoodi mänge vaatamas käia. Ütlesin, et ikka omast taskust ja tahtest tuleme vaatama ning manitsesin veel, et nad lähi ajal mingit kaugemat mängu ei planeeriks, sest teate ju küll - surutis ja puha :)

Kusjuures nemad ei olnud ainukesed tuttavad näod, kes sama bussiga sõitsid. Nimelt tahtis ka Rudolf Imavereni sõita ja ajasime veidi aega juttu kuni väsimus võimust võttis ja Rudi unehõlma vajus. Helistasin vahepeal ka Krissule , kuid ta ei tahtnud, et ma ta nuuskamist kuulekisn ja seetõttu lõpetasime varakult, sest seda kraani ei saanud kuidagi kinni keerata.
Mäos läksid Tuleviku poisid maha ja rääksime veel bussis veidi juttu, Andrei ei viitsind kotti käes hoida ja asetas selle suvalisele pingile, mille peale ta kott liikuma hakkas. Seal koti alla magas keegi tütarlaps mustas, keda pimedas bussis üldse näha ei olnud. Selle peale hakkas ta muidugi lakkamatult vabandama ja kõlama jäi lause "Täna ei ole üldse minu päev, näed koti peale on ka 13 kirjutatud". Naersime taas ja jätsime hüvasti, buss aga sõitis muudkui edasi Põltsamaa poole.

Põltsamaal oli meil isa vastas nagu loodetud ja lubatud ning võtsime suuna Viljandi peale. Kusjuures tuli välja, et ma olin unustanud isale teatada, et ma mõneks päevaks Somme lähen ning tema ootas kõik see aeg mind koju. No see norrakate tulek oli nii ootamatu ja mul kadus igasugune kontroll asjade üle mida ma olen teinud või öelnud ja mida mitte.
Koju jõudes panin arvuti käima ja jõudsin veel Krissuga rääkida, enne kui väsimus ta maha niitis ja uni teki alla meelitas. Ega minagi sellest saatusest pääse - ja, oleme ikka liiga sarnased :)

Väike soovitus muu seas ka lemmiklooma omanikele: Tee oma lemmikule pai!