Põltsamaale

(Reede, 6.veebruar e. Tagasi minevikku)

Nagu aktiivsemad külastajad teavad, siis 6.-8. veb. olin ma ära Põltsamaa Talvepäevadel. Aga enne seda jõudsin veel paljutki teha. Ärkasin täitsa normaalsel ajal oma arust ja siis tundus jälle tuba kuidagi eriti sassi olevat ja mõtlesin koristada ja veidi ümber paigutada oma olemist. Ma olin kuskil kümne paiku söönud ja tahtsin veidi pärast keskpäeva ka jooksmas ära käia, kuid muudkui nokitsesin ja nokitsesin kuni kella kaheni.

Kõige suurem muutus on siis selles, et lõin kidrad seinale, kuigi paari jaoks tuleks veel hoidjad panna. Siis tõstsin peegli ümber (see selline vana peegel, et kõigepealt tuleb peegel raami küljest ära võtta, siis raam seinaküljest ära kruvida ja sama moodi teise kohta tagasi panna) ja panin peegli kõrvale ühe pildi kah. Kaks väikest Navitrolla pildikest ootavad veel oma kohta. Korstna peale panin ühe Fransiskuse pildi mille ma Taizé'st ostsin ja siis veel nipet-näpet.

Siis aga läks kiireks, sest tahtsin ju veel oma 8 km ära joosta. Vahetasin kärmelt riided, käisin koeraga väikse soendusringi ja läksin jooksma. Rada oli väga jube jällegi - esimesed neli kilomeetrit jooksin puhta jää peal ja ülejäänud neli jäätunud lume peal. Koju jõudsin paar minutit kolm läbi. Matthias oli just helistanud, et täpsustada mis kellast ning kus kohast me sõidame.

Nüüd oli mul pool tundi aega pesta, pakkida ja süüa - ja on ju alati nii, et kui on kiire, siis aeg läheb veel kiiremini ja kui ootad väga midagi, siis ei taha sekundid üldse tiksudagi. Lõpuks olin Matu juures ja läksime Raini ootama. Rain tuli just oma kooli lõpetamiselt ning kuna ta elab ja töötab Põltsamaal, siis oli tal hulganisti asju mis tahtis kaasa võtta. Õnneks mahtusid need kõik ära ja saimegi teele asuda. Kohale jõudsime täpselt kella viieks, kui pidi registreerimine hakkama. Viisime oma asjad koolimajja ära ja ajasime seal sõpradega juttu, kuni saime söömaminna.

Kõige koolimajaga seonduva eest vastutas Titta, seega oli ta alati seal ja jagas meid klassidesse ja nii edasi. Seega oskas ta ka mulle kohe näidata tüdrukut, kes ainsana Kolga-Jaanit esindas. Tegelikult oli Mari-Ann ka eelmine aasta seal ja me olime ka tutvunud, kuid ma suutsin kohe ära unustada, et kes mis ja kus. Aga kordamine on tarkuse ema ja nagu arvata võib, siis kuna mu õde Kolgas elab, siis tundis Mari-Ann mu kohe ära ja teadis mind juba eelnevalt (näiteks teadis ta, et ma kolmapäeval Kolgas käisin).

Mari-Annist siis veel nii palju, et kuna ta üksi tuli ja on vaid viieteist aastane, siis pandi ta pastoraati elama, kuna tal polnud rühmajuhti. Aga ta tahtis ka kooli tulla; siis ma juba vastutasin niigi Matu eest ja polnud ju vaev veel üks nimi juurde panna ning ta võis ka kooli tulla. Õnneks on mõlemal piisavalt mõistust peas ja mingid probleeme ei tekkind mul nende pärast.
Nägime ka Miko ära, ta sai just teenistusest linna loa ja jõudis Põltsu ning otsis võimalust kuidas edasi Viljandisse liikuda, ning helistas mulle teades, et ma nii kui nii siin Talvepäevadel olen. Veensin teda ka üheks ööks jääma ja hommiku läks ta koju edasi.

Reedel oli kõige lahedam ikkagi Pekka Simojoki esinemised, millele Jaanus ja Siiri kahjuks ei jõudnud, sest nad tulid alles poole kaheteistkümnest. Kuulasime siis veel teevikus Timo Lige esinemist ja liikusime edasi kooli lootuses pesema jõuda. Kahjuks oli aga spordihalli tädi iseseisvalt pesemisaegu muutnud, sest tahtis varem koju jõuda, nii et seekord pidime kraanikaussidega piirduma. Jõudsime veel mõnede noortega kaks ringi kaarte taguda kui juba tuldigi meid magama ajama. Olime klassis koos Nõo poiste (Laurit ja Karli teadsin juba eelmisest JäPe'st, aga Taivo oli uus nägu) ja nende õpetaja Mart Jaansoniga ning esimesel ööl olid meiga ka veel Siiri ja Miko.

Kell oli juba üpris hiline ja me Siiriga panime juba tuled kustu ja jäime ootama, et millal Jaanus tuleb, aga teda ei tulnud ega tulnud. Selle ootamise käigus saime kõvasti itsitada ka, sest üks Nõo poiss ärkas vahepeal üles ja ei saanud päris hästi aru kus ta oli ning muid naljaksid hääli oli ka, nagu näiteks Miko norskamine jne. Lõpuks ilmus Jansi ka kuskilt välja ning me jäime magama.

Kui te nüüd hoolikalt lugesite, siis täna oli tõesti see päev, kui ma ei jõudnudki Krissuga rääkida. Nii palju uusi ja vanu nägusid hõivsaid mu keskendumis võime kuni kella üheni öösel. Aga siis oli juba liiga hilja, et isegi sõnumit saata..

Tehispäike

Kats helistas hommikul ja hoiatas, et nad jälle linna tulemas, aga nad avastasid poole tee peal, et bensiin otsakorral ja uurisid kas ma oleks nõus neile appi tõttama, kui nad tee äärde seisma peaksid jääma. Seda õnneks ei juhtund ja nad olid varsti omal jõul juba minu juures. Arlesel kõrv valutas nii hullusti, et pidid nüüd arsti juurde minema. Ajasime veidi juttu ja õde tegi süüa, mulle ei julgen pakkuda, sest oli blogist lugend, et ma enne jooksmist ei tohi kaks tundi süüa ju. Kui nad ära läksid tõmbasin jooksuriided selga ja tegin õues koeraga väikse soojendus jalutuskäigu, kuigi see oli rohkem jahutuse moodi.

Kui jope seljast ära võtsin, siis oli toas juba nii külm, et mul puudus igasugune tahtmine õue minna. Ma teadsin küll, et joostes hakkab soe ja võtsin siis ennast kokku. Tänaseks eesmärgiks oli siis kolm kilomeetrit, aga kokku tuli ikkagi viis. Esimesed sammud oli õudus, väljas oli –7.7 kraadi, paratamatul mõtlesin taas meie vapratele jalgpalluritele, kellel nädalavahetusel seisab ees väike turniir Saaremaal. Saare peal on õnneks soojem, aga kaks tundi miinus kraadide sees passida ei ole üldse mitte mugav. Vaikselt hakkas soojem ja mõttedki läksid helgemaks ning äkitselt oligi pool tundi möödund ja teekond läbitud. Sörkisn veel veidi lõdvestuseks ja läksin koju.

Keha oli maha jahtund ja märjad riided muutusid silmapilkselt väga ebamugavateks. Võtsin riided seljast ja hakkasin duši alla minema, kui avastasin, et soe vesi oli öösel jälle kinni külmunud. Ega siis midagi, panin jälle riidesse, võtisn pesu asjad kaasa ja istusin autosse. Sõitsin centrumisse ja läksin solaariumisse sooja, pärast seanssi aga pessu. Päris tore soe oli seal, aga mäletan veel eelmist korda kui Siiriga käisime ja topelt aja võtsime – mitu päeva veel valutasime pärast seda.
Poodlema seekord ei läinud, vaid sõtisin otse koju tagasi.

Panen siia siis ka ühe pildi sellest solaariumis ja pesemas käimisest. Mitte! HAHA Lootsite juba jah?! Oh teid küll :) Aga ma vaatan, et kui on midagi pildistada, eks ma siis ikka midagi sebin siia, eks.
Kodus ootas mind ees õhtu nagu iga teinegi, sõin ja läksin arvuti taha istuma (tegelikult küll arvuti ette). Krissu oli teatrist ja koolist tagasi ning hakkas vist muffineid küpsetama kui ma õigesti aru sain. Igaljuhul oli seda muffinipulbrit vaja, aga mina ei tohtinud vaatama minna kas seda poes on, tuli välja et ikkagi oli konsumis.

Homme aga lähen juba Põltsamaale, ei teagi kas seal niimoodi netti pääsen, aga kui võimalus on, siis ikka hoian teid kursis sellega, mis seal toimub. Täna Titta helistas ja ütles, et ta on juba seal ning ootab meid, saare piigad tulevad ka ja neid tahaks ka väga näha juba. Saame ju ainult kaks korda aastas kokku, nii et väga oodatud sündmus. Helistasin Matthiasele ka ja tuli välja, et tema ja Rain tulevad koos minuga ja Timmo vist ei tulegi üldse. Eks see homme ole näha.

Kusjuures mõtlesin siin veidi oma ette ja otsustasin siiski ühe pildikese panan teile imetlemiseks. Tegin selle küll üksteist kuud tagasi, aga ega ta palju muutunud pole selle ajaga. Tegu siis ühe alalise majaelanikuga, minu kassiga. Nimeks on tal Sitarats ja vanust pakuks umbes kümne aasta ringis. Igati lahe sell, hoiab küll veidi omaette, aga kui pai teha, siis on ta su suurim sõber. Öösit ronib mulle voodisse kaissu ja sellisel külmal talveajal on see ju ainult hea. Kuigi ta võtab päris palju ruumi mu niigi kitsukesest asemest jagan ma seda temaga rõõmuga, ikkagi päris minu oma kiisu :)

Jalad kui pakud

Kui mõni vajab päeva käima tõmbamiseks kohvi, siis mina vajan hommikusööki. Täna läks nii, et ärkasin selle peale kui õde oli juba meil ja küsis kas ma viiksin nad arsti juurde. Unise peaga panin riidesse ja läksin autot lumest puhtaks kraapima ning lasin samal ajal Zombiel ringi joosta. Siis põrutasime arsti juurde, sealt Selverisse ja sealt omakorda Kolga-Jaani. Hoidsin niikaua Annit kui Katrin süüa tegi ja mängisin Kaspariga ka. Anni söök sai valmis ja mina hakkasin teda toitma, kui õde samas makarone ja kanaliha tegi. Mingi hetk tõi Arles Raido ära ja selleks ajaks oli ka söök valmis. Sel hetkel kui Kats oleks mulle süüa tõstma hakanud avastasin, et kell oli 13.17 ning pidin söömise asemel hoopis linna tagasi minema, sest lubasin ema bussikasse viia - ta läks täna Soome tagasi.

Nii palju siis hommikusöögist, kui koju jõudsin oli kell nii kaugel, et pidime juba bussika poole minema. Centrumi juures nägin kusjuures Berndat ja Elist läbi autoakna, tundus et neil lõppes kool päris varakult. Pole neid tüdrukuid see aasta näinudki, aga väga palju muutund polnud, sest tundisn nad ju ikkagi ära. Siis nägin veel Katrin Vassarit, kes samuti ootas Tallinna bussi. Saime veel enne bussi tulekut mõned sõnad vahetatud ja siis otsustasin, et kuna juba bussikas olen, võiks kohe siin ka väikse ringi teha. Olin niikuinii plaaninud täna mööda poode veidi kolada. Midagi väga erilist seal polnud, kuid kasuks ikka.

Nüüd aga koju sööma. Neli tundi ilma hommikusöögita! Kõht täis - tuju hea. Passisin korraks tühja ja siis võtsin suuna linna peal. Avastasin, et Viljandis polegi eriti kuskil poodelda, kuid see polnudki kõige tähtsam. Sain lihtsalt veidi ringi jalutada, vaheldus arvuti taga istumisele.

Teadsin, et Krissu on täna laulmas ja mul oli väike lootus, et ehk saan ma ta siis koju sõidutada ning tuletasin oma olemasolu talle sms teel meelde. Tuiasin veel veidi ringi, kuid poed hakkasid juba üksteise järel uksi sulguma ja sihtkohti jäi aina vähemaks. Meenus et mul oli usb-pikendust vaja ühele vidinale ja jõudsin veel enne sulgemist ühte elektroonika poodi. Sain juhtme ja sain rohkemgi veel - nimelt helistas Krissu ja teatas, et mul ongi täna harukordne võimalus teda sõidutada. Jeee! Juhe taskus sõitsin maksisse ja sealt juba üheskoos Viiratsi poole. Kolledzi-ristmikul seisime punase tule taga ja paratamatult vaatasin kõrval olevasse autosse, seal istus aga Egle. Lehvitasin talle ja ta levitas vastu, siis lehvitas Krissu talle ja ta lehitas vastu - ma arvan et ta oli sama üllatunud kui meiegi, aga eks ta jagab seda Krissuga homme Merineitsi ajal :P

Jõudsime Viiratsi ja saatsin Krissu koduni ja ukse all selgus, et ta kavatseb kutsaga jalutama minna, nõnda üritasime siis Lonnist üle rääkides veel veidi juttu ajada. Kuid kuna ma täna juba isiklikult kogesin, mis tunne on pikka aega tühja kõhuga olla, siis lubasin Kristiinal peagi tuppa sööma minna. Ise läksin Konsumisse, sest õe juuers käik tekitas mulle meeletu makaroni isu. Ostsin veel nipet-näpet ja läksin koju vaaritama.

Kõige pealt keetsin makaronid, siis panin vorstitükid pannile ja jälle makaronid peale. Praadisin veidi ning pistsin siis servoflexi sooja ja riivisin juustu peale. Lasin neil seal veidike seista ja peab ütlema, et täitsa söödav tuli.

Siis helistas Liina (Haug) ja räksime veidi Ten Singi juttu. Krissu pidi õppima hakkama ja mingi hetk kadus ta msnist täitsa ära, keskendub vist ajaloo ja füüsika peale. Kerli (Lõoke) aga tuletas mulle meelde, et reedel juba lähen Põltsamaale, Noorte Talvepäevadele. Seal on kindlasti väga vahva ja kuna Jaanus ning Helen ka seal on, siis saame väikse Tuleviku-salli teemalise koosoleku pidada. Itriigid, itriigid :)

Viljandist on üldse see aasta huvitav seltskond minemas. Ainult mehed, ehk siis mina, Jaanus, Matthias ja Timmo (Matu klassivend). Kui tavaliselt on iga poisi kohta ikka 3-4 tüdrukut ka olnud siis, seekord peavad poisssoo esindajad üksi lippu kõrgel hoidma.

Täna on jalad eilsest ja üleeilsest jooksmisest väga väsinud. Imestan endamisi kuidas Rasmus pärast kahte päeva turniiril jalkat mängimist veel suutis suuskama/laudama minna. Samas mõistsin ka, et minu keskimine kõndimishulk ühe päeva jooksul võrreldes kooliõpilastega on naeruväärselt väike. Ühest klassist teise ja sööklasse, kohvikusse, wc'sse, garderoobi, bussi peale ja koju jalutades läbivad õpilased päevas ju kilomeetreid, aga mul veab kui paarsada meetrit kokku saan oma köögi vahet käimistega. Väga veider. Eks ma pean ennast harjutama ilma autota liikuma, kuigi on nii raske sellisest mugavusest vabatahtlikult loobuda. Aga kasu mis sellest tuleb on mõõtmatu - tugevam tervist ja vastupidavaus ning ka emake loodus pääseb väiksest kogusest heitgaasidest. See on suhtumise küsimus.

Panen täna ka ühe pildi siia, kuid ärge arvake, et see hakkabki nii olema. Taas on pildil Anni Marita, selle pildi tegin täna ja võib ka lisada veel, et ta on siin siis kolme kuune ja kolme päevane ja kaalub 5890 grammi. Suur tüdruk juba!

κ-μ-ξ [kaka-püü-ksii]

Nii hea oli magada, nägin päris palju unesid ka, aga ärkasin hommikul korra üles ja kui uuesti ärkasin olin unustanud mida nägin. Sõin siis hommikust ja pesin jooksu püksid ära, sest eile unustasin ja täna oli vaja uuesti minna. Need ei kuivanundki õigeks ajaks ära, nii et jookisn ilma püksata. Mitte! Jooksin oma fliispükstega, need enamvähem sama head, ainult et jooksukatel on mp3 ja võtme jaoks väike tasku. Kuna taskut polnud siis pidin täna ilma muusikata jooksma. Päris hea vaimu kasvatamine – tund aega kuulata kuidas ma ähin ja puhin :)
Taskust veel nii palju, et kunagi rääksin oma Tartus käigust ja Tasku külastamisest. Vot nüüd Soomes ringi sõites avastasime Jaanusega, et seal oli ka mingi Tasku, ei olegi vaja nii tal Tartusse minna, palju lähemal ka olemas.

Aga jooksin siis 11 kilomeetrit, muidu oli kõik normaalne, ainult tee oli väga libe. Ja kui kaheksa kilo oli joostud, siis hakkasin jalgades tundma, et eile sai ka ikka kümme joostud, aga tahtsin kindlasti lõpuni joosta. Kokkuvõttes tuli aega sama mis eelmistel kordadelgi, vaid see eilne jooks tundus kuidagi kahvatu. Homme aga saan puhata ja riideid pesta (kuigi püksid on juba pestud ja särke on mul küll), et siis ülehomme jälle tsüklit alustada kolme kilomeetriga.

Täna helistas mulle Jaanika ja kurtis jälle oma arvuti-muresid, rääksi 15 min. ja lõpuks sai ikkagi korda – tore et sain abiks olla. Siis helistas Arles ja küsis, et kui ta tooks õe ja lapsed siia, siis kas ma saaksin nad homme Kolka tagasi viia. Nimelt on Annil homme arsti aega ja kuna Arles peab hommikul tööd tegema, siis on mugavam Katil siit linna minna. Tegelt Kaspari kohta ma ei teagi kas ta ka ikka tuleb, sest ta saaks ju lasteaias olla, kuid usun et ta ei ole nõus koju jääma. Eks see selgub alles õhtul, siis kui nad tulevad.

Täna on teisipäev ja nagu tavaks saanud on see üks mõttetu päev. Linna ei viitsind minna, sest nii hilja tuli see mõte, et kõik poed oleks niikuinii kinni olnud. Üritan homme minna, sest Kats niikuinii tahab, et ma nad linna viiks, või tahab ta et ma hoopis Kasparit hoiaks... hmm, kahtlane.
Lõpuks jõudis Krissu koju ja saame nüüd “kapa müü ksii (loe “kaka püü ksii”)” nalju teha. Tal jälle palju õppida vaja, nii otsustasingi vahepeal postituse valims kirjutada, et tal oleks siis põhjust vahepeal õppimisest puhata, et seda lugema tulla :)

Panen ühe pildi ka siia, et siis oleks mida vaadata kah. See on tehtud kuu aega tagasi kui Annimanni sai kahe kuuseks, ehk siis esimesel jaanuaril. Nüüd ta juba kolme kuune. Kui veab, siis üritan end temaga pildile seada lähiajal ja seda ka teiega jagada.

Teie aga olege seni kaua liikuvate mehhanismidega ettevaatlik ;)

Tartu rahu

Käisin siis täna jooksmas, kümme kilomeetrit tundus alguses veidi hirmutav, kuna õues oli päris külm, kuid kui jalad liikuma hakkasid tuli soe sisse ja motivatsioon imbus ka vaikselt sisse tagasi. Ainult selline asi on, et kuna ma täna jooksin eilset jooksu, siis pean homme juba üksteist kilomeetrit jooksma enne kui päevase puhkuse saan. Samas on see tore katsumus, saan näha kas suudan piisavalt taastuda.

Enne jooksmist ma suurt midagi ei teinud, sõin ja passisin siis tühja, et millal jooksmise jaoks piisavalt seedinud olen. Tagasi tulles oli juba isa koju jõudnud. Käisin pesemas ja sõin kõhu täis ning naeldusin arvuti taha, et Krissuga rääkida. Nagu te olete juba tähele olete pannud on käes taas esmaspäev ja see tähenab, et algas jälle non-stop õppimine!

Kuna kallid sõbrad on tähelepanu juhtinud, sellele, et mu blogis pole piisavalt pilte, siis panen siia pildi sellest olukorrast mis Soomes juhtus, kui Kudu oma särgi mulle hoida andis, et te ikka usukes et nii juhtus. On ta ju ikkagi tuleviku staarründaja :)

Taustal on ka näha hägune peatreener Marko Lelov, seljas on mul aga Talimaa särk nr.26. Lahe on ka see, et meie uus äärekaitsja Martin Taska kannab samuti numbrit 26 ja tema on ka Viljandist pärit. Kusjuures sel ajal kui ma kunagi jalka trennis käisin, siis olime Taskaga samas trennis ja käisime võistlustelgi koos. Aga mina lõpetasin trennitamise ja tema jõudis nii kaugele. Vägev!
Aastalõputurniiril rääkisime Aleniga ja ta ütles ka, et mine sa tea, ehk oleks asja saand, aga olen väga rahul ka maailma parima meeskonna fänni staatusega :)

Nii palju ka veel, et vaatasin joostes, et igal pool on Eesti lipud ja mõtlesin mis kuupäev küll võiks olla ning tuli meelde, et täna on Tartu rahu aastapäev. Kodu telekas käis ning kuulsin ilusaid isamaalisi laule ja nii hea tunne oli. Nii hea on eestlane olla.

Aitab küll tänaseks, olge tublid!

Kui ma ainult saaks

Veidral kombel algas ka tänane päev sellega, et ma ärkasin üles, kuigi on juba veebruar :) Mingi veidi kaksteist läbi helistas Tiina ja küsis kas ma tean millisest terminalist laev Soome läheb. Küsisin et mis laevaga ta läheb ja ta vastas, et kompaniid ei tea, aga pidavat päris ilus laev olema! Pakkusin siis, et ehk läheb A-st, kuid kui mitte, siis ega see D ka väga kaugel ole.
Kobisin püsti, lükkasin arvuti järgi ning ajasime Krissuga veidi juttu. Ta on tõbine, kuid lubas siiski Ten Singi tulla ja ma olin üli õnnelik selle üle, sest nii saan teda taas näha.

Anni oli ka meil, sest ülejäänud pere läks Tartusse Lottet vaatama ning isa lubas siis lapsehoidja olla. Ema tuli ka mingi aeg tütretütart vaatama, Annimanni on ikka mega nunnukas. Mul meenus ka et oleksin pidanud täna jooksma minema, kuid kuna ma nii hilja ärkasin, siis sõin ka hilja ning täis kõhuga ei saa trenni teha. See aeg kui oleks juba ok joosta olnud algas juba Ten Sing, nii palju siis programmist kinni pidamisest - sel nädalal juba teine kord, kui olen jooksu vahele jätnud. Tuli aeg minema hakata ja kui noortekasse jõudsin imestasin, et kas tõesti olen esimene, kuigi kell on juba 45. Veidikese aja pärast nägin Piiat, kes teatas aga, et ta oli juba enne siin käinud, kuid kuna uks oli lukus läks ta poodi sooja. Pärast Merka ja Riina saabumist tuli ka Krissu, kes sammuti oli varem kohal käind kuid soojendamiseks hoopisiki teise poe valinud.

Ja rahvast muudkui tuli ja tuli. Lisaks eelnimetatutele tulid veel Grete, Helena, Piret, Kärt, Maarja, Sandra, Made, Mann ja Eha. Mängisime, laulsime ja olime asjalikud. Igati vahva oli meil, eriti Krissuga, kes muuseas ei luband mul Piretile head nimepäeva soovida, kuna tahtis seda teemat impulsiringini hoida :)
Pärast Ten Singi läksin koju kus olid mind rõõmustamas lisaks Anni Maritale ka tema suurem vend Kaspar ja nende vanemad, õde Katrin ja Arles. Nad olid just Tartust tulnud ja hakkasid vaikselt Kolga poole liikuma kuid tore oli neid kasvõi korraks näha. Helistasin siis Krissule, kuna tean, et ta buss läheb pärast proovi alati läbi peetrimõisa ja otsustasin talle seltsik olla. Aga keegi jõudis ette, nimelt sõidab Eha sama bussiga koju ja me oleme selles olukorras ka varem olnud, et Krissu ja Eha istuvad koos ja mina olen siis lisaks telefoni ühenduses. Kui ta koju jõudis jätkasime vestlust msni vahendusel kuniks tuli aega magama minna.

Aga enne veel kui ma magama siirdun, lõpetan ma veebruarikuu esimese sissekande ära. Tahtisn veel ära mainida, et näete saingi jaanuaris 31 sissekannet, üks iga päeva kohta - see kuu peaks lihtsam tulema, sest päevi on vähem, aga eks näis! Tänasest veel nii palju, et juba päris algusest peale on mind üks laul kummitanud, see on The Selfishi "Kui ma ainult saaks". Kaja ja Jaanus kindlasti peaksid seda teadma, aga ehk on neid veelgi, kes seda mäletavad.
Nüüd aga ümisen endamisi "kui ma ainult saaks su suudust nautida, kui ma ainult saaks su kõrval ärgata. Kui ma ainult saaks neid tundeid hoida vaos, kui ma ainult saaks... kui ma ainult saaaaaks" ning lähen unemaale. Ja hommikul ärgates oledki mu kõrval... mhh, kass hoopis :P (HAHAHA, ei hakand kassi nime kirjutama, muidu võib sealt midagi hoooopis muud välja lugeda - head nimepäeva Piret!)

Väike vihje külmavarestele: "Kui -10´C tundub teile liiga külm siis mõelge, et Farenheiti skaala järgi on see +14 ;) "

Liiga vara

Oioioioiii, kui vara me täna ärkasime! Kell ei olnud veel seitsegi ju, aga pidime üheksaks Lahtisse jõudma. Õues oli mega külm ja aine külmemaks läks, kui põhja poole liikusime. Kohale jõudes oli -19,5 kraadi ja lippasime kohe jalkahalli sooja. Vaatasime siis, et noh kus meie poisid sooja siis teevad, ühel poolel olid mingid võõrad ja teisel pool... ..ka võõrad?! Kas tõesti meie mäng algab alles kell üksteist ja me oleksime võinud kaks tundi kauem magada - jah nii see oli :P
Jajaa, naerge aga naerge meie üle, me ise ikka naersime kah. Aga nüüd me olime siin ja meil oli natuke vaba aega ja läksime Lahti linna peale kolama. See nägi küll välja nii, et me sõitsime autoga võimalikult poodide lähedal olevasse parklasse, sealt jooskime lähimasse kaubanduskeskusesse, tuiasime seal ringi, siis jooksime tagasi autosse sooja ja läksime tagasi halli.

See kord tulime õigel ajal. Tüübid tulid plastsile sooja tegema ja Kudu viskas mulle oma särgi, et seda hoiaksin niikaua kui ta palli taob. Lelov tuli meiega rääkima ja kui olime mainind oma ülavarast ärkamist ning sellega kaasnevat, siis ta ütles et ta mõtles jah me eilsete sõnade üle, kuidas me küll nii vara ärkama peame. Nalja nabani. Jõudis kätte mängu aega, Kudu nõudis särki tagasi ja Lelov läks pingile teiste juurde.
See kord oli väga tasavägine mäng mida näitas ka seis mängu lõpus 0:0. Kuna meil Peitre ja Jevdo olid vigased, siis saime mängu jooksul lubatud viie vahetuse asemel vaid kolm teha. Enamus olid ikka väga väsinud eilsest mängust ja kuna nende kahe vahel oli taastumiseks vaid napid kaksteist tundi, siis ei saanudki ju mingit imet loota. Kuid viik oli meie poolt kindlasti välja teenitud. Kahjuks kaotasime penaltiseerias 3:4, kuid see ongi rohkem loterii moodi, see kord läks nii.

Pärast mängu tuli Luhakooder koos minu ja Jaanusega Helsingisse, kuna ta läheb väiksele suusapuhkusele ja ööbib siis ühe öö Jaanuse juures, sest ta sõbrad tulevad alles homme. Läksime Forumisse kolama, Rass leidis endale sealt miskit, aga me Jansiga ei suutnud küll midagi valida. Minul jõudis kätte aeg paadi peale minna ja sõidsimegi sadamasse. Terminali sisenedes astus meile ukse peal Kudu vastu ja teatas, et nad tulevad ka sama laevaga. Leidsin oma ema üles ja hakkasime liikuma, teisel korrusel nägime veel kord Lelovi ja ajasime veits juttu - tuli välja, et Lelov on elanud muu hulgas ka minu vastas majas, sel ajal kui ma korteris elasin. Siis pääsesime laeva ja leidsime endale mugava diivani lauaga ning pesitsesime emaga seal reisu lõpuni. Vahepeal jalutasid Tuleviku mängijad mööda ja ajasime mõne sõna juttu või tervitasime niisama.

Kui Tallinnasse jõudsime uurisin välja, et täna ikka ei lähe 20.20 bussi Viljandi ja hakkasime erinevaid võimalusi otsima, et kuidas ikka saab. Küsisin ka Jonni käest, aga ta jäi päälinna. Siis otsustasime Põltsamaale sõita ja sinna isa vastu kutsuda. Jalutasime bussijaama, kuna aega oli meil küllalt. Kohale jõudes läkisme ka seal olevasse kohvikusse ja seal istusid laua taga juba Kõll ja Veis, uurisime kuhu keegi läheb ja järeldasime, et sõidame sama bussiga. Buss sõitis ette ja meie istusime kohtadele, poikad tulid mõni hetk hiljem ja mööda minnes küsis Andrei, et kas meil makstakse piletid klubi poolt kinni, et saame niimoodi mänge vaatamas käia. Ütlesin, et ikka omast taskust ja tahtest tuleme vaatama ning manitsesin veel, et nad lähi ajal mingit kaugemat mängu ei planeeriks, sest teate ju küll - surutis ja puha :)

Kusjuures nemad ei olnud ainukesed tuttavad näod, kes sama bussiga sõitsid. Nimelt tahtis ka Rudolf Imavereni sõita ja ajasime veidi aega juttu kuni väsimus võimust võttis ja Rudi unehõlma vajus. Helistasin vahepeal ka Krissule , kuid ta ei tahtnud, et ma ta nuuskamist kuulekisn ja seetõttu lõpetasime varakult, sest seda kraani ei saanud kuidagi kinni keerata.
Mäos läksid Tuleviku poisid maha ja rääksime veel bussis veidi juttu, Andrei ei viitsind kotti käes hoida ja asetas selle suvalisele pingile, mille peale ta kott liikuma hakkas. Seal koti alla magas keegi tütarlaps mustas, keda pimedas bussis üldse näha ei olnud. Selle peale hakkas ta muidugi lakkamatult vabandama ja kõlama jäi lause "Täna ei ole üldse minu päev, näed koti peale on ka 13 kirjutatud". Naersime taas ja jätsime hüvasti, buss aga sõitis muudkui edasi Põltsamaa poole.

Põltsamaal oli meil isa vastas nagu loodetud ja lubatud ning võtsime suuna Viljandi peale. Kusjuures tuli välja, et ma olin unustanud isale teatada, et ma mõneks päevaks Somme lähen ning tema ootas kõik see aeg mind koju. No see norrakate tulek oli nii ootamatu ja mul kadus igasugune kontroll asjade üle mida ma olen teinud või öelnud ja mida mitte.
Koju jõudes panin arvuti käima ja jõudsin veel Krissuga rääkida, enne kui väsimus ta maha niitis ja uni teki alla meelitas. Ega minagi sellest saatusest pääse - ja, oleme ikka liiga sarnased :)

Väike soovitus muu seas ka lemmiklooma omanikele: Tee oma lemmikule pai!