κ-μ-ξ [kaka-püü-ksii]

Nii hea oli magada, nägin päris palju unesid ka, aga ärkasin hommikul korra üles ja kui uuesti ärkasin olin unustanud mida nägin. Sõin siis hommikust ja pesin jooksu püksid ära, sest eile unustasin ja täna oli vaja uuesti minna. Need ei kuivanundki õigeks ajaks ära, nii et jookisn ilma püksata. Mitte! Jooksin oma fliispükstega, need enamvähem sama head, ainult et jooksukatel on mp3 ja võtme jaoks väike tasku. Kuna taskut polnud siis pidin täna ilma muusikata jooksma. Päris hea vaimu kasvatamine – tund aega kuulata kuidas ma ähin ja puhin :)
Taskust veel nii palju, et kunagi rääksin oma Tartus käigust ja Tasku külastamisest. Vot nüüd Soomes ringi sõites avastasime Jaanusega, et seal oli ka mingi Tasku, ei olegi vaja nii tal Tartusse minna, palju lähemal ka olemas.

Aga jooksin siis 11 kilomeetrit, muidu oli kõik normaalne, ainult tee oli väga libe. Ja kui kaheksa kilo oli joostud, siis hakkasin jalgades tundma, et eile sai ka ikka kümme joostud, aga tahtsin kindlasti lõpuni joosta. Kokkuvõttes tuli aega sama mis eelmistel kordadelgi, vaid see eilne jooks tundus kuidagi kahvatu. Homme aga saan puhata ja riideid pesta (kuigi püksid on juba pestud ja särke on mul küll), et siis ülehomme jälle tsüklit alustada kolme kilomeetriga.

Täna helistas mulle Jaanika ja kurtis jälle oma arvuti-muresid, rääksi 15 min. ja lõpuks sai ikkagi korda – tore et sain abiks olla. Siis helistas Arles ja küsis, et kui ta tooks õe ja lapsed siia, siis kas ma saaksin nad homme Kolka tagasi viia. Nimelt on Annil homme arsti aega ja kuna Arles peab hommikul tööd tegema, siis on mugavam Katil siit linna minna. Tegelt Kaspari kohta ma ei teagi kas ta ka ikka tuleb, sest ta saaks ju lasteaias olla, kuid usun et ta ei ole nõus koju jääma. Eks see selgub alles õhtul, siis kui nad tulevad.

Täna on teisipäev ja nagu tavaks saanud on see üks mõttetu päev. Linna ei viitsind minna, sest nii hilja tuli see mõte, et kõik poed oleks niikuinii kinni olnud. Üritan homme minna, sest Kats niikuinii tahab, et ma nad linna viiks, või tahab ta et ma hoopis Kasparit hoiaks... hmm, kahtlane.
Lõpuks jõudis Krissu koju ja saame nüüd “kapa müü ksii (loe “kaka püü ksii”)” nalju teha. Tal jälle palju õppida vaja, nii otsustasingi vahepeal postituse valims kirjutada, et tal oleks siis põhjust vahepeal õppimisest puhata, et seda lugema tulla :)

Panen ühe pildi ka siia, et siis oleks mida vaadata kah. See on tehtud kuu aega tagasi kui Annimanni sai kahe kuuseks, ehk siis esimesel jaanuaril. Nüüd ta juba kolme kuune. Kui veab, siis üritan end temaga pildile seada lähiajal ja seda ka teiega jagada.

Teie aga olege seni kaua liikuvate mehhanismidega ettevaatlik ;)