Jalad kui pakud

Kui mõni vajab päeva käima tõmbamiseks kohvi, siis mina vajan hommikusööki. Täna läks nii, et ärkasin selle peale kui õde oli juba meil ja küsis kas ma viiksin nad arsti juurde. Unise peaga panin riidesse ja läksin autot lumest puhtaks kraapima ning lasin samal ajal Zombiel ringi joosta. Siis põrutasime arsti juurde, sealt Selverisse ja sealt omakorda Kolga-Jaani. Hoidsin niikaua Annit kui Katrin süüa tegi ja mängisin Kaspariga ka. Anni söök sai valmis ja mina hakkasin teda toitma, kui õde samas makarone ja kanaliha tegi. Mingi hetk tõi Arles Raido ära ja selleks ajaks oli ka söök valmis. Sel hetkel kui Kats oleks mulle süüa tõstma hakanud avastasin, et kell oli 13.17 ning pidin söömise asemel hoopis linna tagasi minema, sest lubasin ema bussikasse viia - ta läks täna Soome tagasi.

Nii palju siis hommikusöögist, kui koju jõudsin oli kell nii kaugel, et pidime juba bussika poole minema. Centrumi juures nägin kusjuures Berndat ja Elist läbi autoakna, tundus et neil lõppes kool päris varakult. Pole neid tüdrukuid see aasta näinudki, aga väga palju muutund polnud, sest tundisn nad ju ikkagi ära. Siis nägin veel Katrin Vassarit, kes samuti ootas Tallinna bussi. Saime veel enne bussi tulekut mõned sõnad vahetatud ja siis otsustasin, et kuna juba bussikas olen, võiks kohe siin ka väikse ringi teha. Olin niikuinii plaaninud täna mööda poode veidi kolada. Midagi väga erilist seal polnud, kuid kasuks ikka.

Nüüd aga koju sööma. Neli tundi ilma hommikusöögita! Kõht täis - tuju hea. Passisin korraks tühja ja siis võtsin suuna linna peal. Avastasin, et Viljandis polegi eriti kuskil poodelda, kuid see polnudki kõige tähtsam. Sain lihtsalt veidi ringi jalutada, vaheldus arvuti taga istumisele.

Teadsin, et Krissu on täna laulmas ja mul oli väike lootus, et ehk saan ma ta siis koju sõidutada ning tuletasin oma olemasolu talle sms teel meelde. Tuiasin veel veidi ringi, kuid poed hakkasid juba üksteise järel uksi sulguma ja sihtkohti jäi aina vähemaks. Meenus et mul oli usb-pikendust vaja ühele vidinale ja jõudsin veel enne sulgemist ühte elektroonika poodi. Sain juhtme ja sain rohkemgi veel - nimelt helistas Krissu ja teatas, et mul ongi täna harukordne võimalus teda sõidutada. Jeee! Juhe taskus sõitsin maksisse ja sealt juba üheskoos Viiratsi poole. Kolledzi-ristmikul seisime punase tule taga ja paratamatult vaatasin kõrval olevasse autosse, seal istus aga Egle. Lehvitasin talle ja ta levitas vastu, siis lehvitas Krissu talle ja ta lehitas vastu - ma arvan et ta oli sama üllatunud kui meiegi, aga eks ta jagab seda Krissuga homme Merineitsi ajal :P

Jõudsime Viiratsi ja saatsin Krissu koduni ja ukse all selgus, et ta kavatseb kutsaga jalutama minna, nõnda üritasime siis Lonnist üle rääkides veel veidi juttu ajada. Kuid kuna ma täna juba isiklikult kogesin, mis tunne on pikka aega tühja kõhuga olla, siis lubasin Kristiinal peagi tuppa sööma minna. Ise läksin Konsumisse, sest õe juuers käik tekitas mulle meeletu makaroni isu. Ostsin veel nipet-näpet ja läksin koju vaaritama.

Kõige pealt keetsin makaronid, siis panin vorstitükid pannile ja jälle makaronid peale. Praadisin veidi ning pistsin siis servoflexi sooja ja riivisin juustu peale. Lasin neil seal veidike seista ja peab ütlema, et täitsa söödav tuli.

Siis helistas Liina (Haug) ja räksime veidi Ten Singi juttu. Krissu pidi õppima hakkama ja mingi hetk kadus ta msnist täitsa ära, keskendub vist ajaloo ja füüsika peale. Kerli (Lõoke) aga tuletas mulle meelde, et reedel juba lähen Põltsamaale, Noorte Talvepäevadele. Seal on kindlasti väga vahva ja kuna Jaanus ning Helen ka seal on, siis saame väikse Tuleviku-salli teemalise koosoleku pidada. Itriigid, itriigid :)

Viljandist on üldse see aasta huvitav seltskond minemas. Ainult mehed, ehk siis mina, Jaanus, Matthias ja Timmo (Matu klassivend). Kui tavaliselt on iga poisi kohta ikka 3-4 tüdrukut ka olnud siis, seekord peavad poisssoo esindajad üksi lippu kõrgel hoidma.

Täna on jalad eilsest ja üleeilsest jooksmisest väga väsinud. Imestan endamisi kuidas Rasmus pärast kahte päeva turniiril jalkat mängimist veel suutis suuskama/laudama minna. Samas mõistsin ka, et minu keskimine kõndimishulk ühe päeva jooksul võrreldes kooliõpilastega on naeruväärselt väike. Ühest klassist teise ja sööklasse, kohvikusse, wc'sse, garderoobi, bussi peale ja koju jalutades läbivad õpilased päevas ju kilomeetreid, aga mul veab kui paarsada meetrit kokku saan oma köögi vahet käimistega. Väga veider. Eks ma pean ennast harjutama ilma autota liikuma, kuigi on nii raske sellisest mugavusest vabatahtlikult loobuda. Aga kasu mis sellest tuleb on mõõtmatu - tugevam tervist ja vastupidavaus ning ka emake loodus pääseb väiksest kogusest heitgaasidest. See on suhtumise küsimus.

Panen täna ka ühe pildi siia, kuid ärge arvake, et see hakkabki nii olema. Taas on pildil Anni Marita, selle pildi tegin täna ja võib ka lisada veel, et ta on siin siis kolme kuune ja kolme päevane ja kaalub 5890 grammi. Suur tüdruk juba!