Pargiserval

Olin suht.. ei leia sõna.. mitte just hirmul, aga veidi kartsin ja siis mitte just teadmatuses, aga ma ikka ei saanud aru, et mis toimub. Krissu oli haiglas. Mulle ei meeldi väga haiglad. Mulle Krissu väga meeldib. Ma ei osanud midagi mõelda ja samas mõtlesin nagu, et mida!? Õnneks ta nüüd kodus. Kodu on hea koht.
Olgu. Hmm.. vist läks hästi, igaljuhul ei läinud halvasti...

Kas on hea kui halb ei ole?

Sosistan, et sa ei kuuleks:

tagasi sa tule kohe

Mõtlesime Piiaga, et mida küll oleks vaja kaasa võtta homme, kui metsa läheme, aga ei tahtnud täit vastutust võtta ja tulime ideele, et saame kokku nii paljud, kui võimalik ja arutame läbi. Merka oli tööl ja Mairil oli ka mingi pidu vist, aga tegime nii, et kell üheksast kohtume. Piia oli juba kohal ja ma jõudsin enam-vähem täpselt, hakkasime koos ootama. Kümne mintsa pärast tulid ka Mauks ja Merka ning ka Ulvi, tal kool läbi ja ka juba Viljandis. Arkaadias ei olnud päikest, nii et me läksime seda lossadesse otsima. Seal ka ei olnud väga, aga jäime ikkagi kiigule istuma. Vaatasime igast küljest ja tegime kiired inventuurid kujuteldavates sahvrites ning leidsime moosi, kurki, mahla, jne. Need saab suht tasuta kaasa, aga siis vaatasime, et mida seal pole ja mida ostma peaks ja veel, et mida sahvrist ei saa, aga peaks ikka kaasa võtma - lõpuks saime kõik kirja oma arust ja läksime koju. Vähemalt mina läksin koju ja Piia ning Merka läksid ka kodu poole... rohkem ma ei tea.

Siniallikal

Nagu tavaks saanud, ärkasin ma pärast päeva, ehk see kord siis kolmest. Rääkisime Mairiga juttu ja otsustasime, et midagi peaks tegema. Otsustasime ära! Käisin veel korra Männimäel keldris ja tõin sealt moosi ja mahla. Tegelikult pidin sealt posti ära tooma, aga ainus mille unustasin, oligi post - kirjad noh. Ja siis läksin koju tagasi, et õue minna - kell oli seitse - Mairi ja Merka tulid pea ning hakkasime kõndima. Me kõndisime kaua ja kaugele, rada oli kitsas ja märg, kui kohale jõudsime, ei olnudki me veel kohal. Siis jõudsime jälle kohale, aga seda kohta ei olnud ikka veel - läksime kohta otsima, aga otsisime valest kohast. Tulime tagasi, et õigest kohast otsida ja seal see oligi. Vihma hakkas veidi rohkem sadama ja me sõime pizzat, apelsine ja kasekesi.

Ja just siis kui mõtlesime, et nüüd oleme kohal ja oli hea olla, siis taipasime, et olime ainult pool teed käinud, aga tagasi me enam minna ei jõudnud/tahtnud/viitsinud. Läksime siis natuke ja kutsusin isa autoga järgi, tegelikult oli mul autot veel vaja, sest kui koju jõudsin, siis ma koju ei jõudnudki, vaid läksin Maarjale (Pabunen) järgi, sest tema tahtis ka koju. Miks peaks olema, et mina saan koju ja tema ei saa?! See küll ei ole õiglane, mõtlesin ma ja äksin õiglust jalule seadma. Maarja on hea, ta on väga hea inimene, mitte et tal silmad-kõrvad ainult ilu pärast oleks, aga see tüdruk vaatab ja näeb ning kuulab ja kuulebki südamega.

Öölane

Jõudsin täna ju päris varakult koju ja võiks arvata, et magasin õhtuni, aga ei - juba kell kümme nelikümmend viis helises telefon! Ärge kartke, ma ei kavatsenudki vastata :D Ärkasin hoopiski teise korra peale, kui ta helises uuesti kell kaksteist. Rääkisin veerand tundi juttu ja kõne lõpus oli uni salapäraselt kadunud. Aga mida siis teha ühel tavalisel suve-eelsel päeval üksinda kodus? Ega suurt midagi ei olegi teha tegelt... passisin niisama. Vaatasin helendavaid ekraane ja toksisin tähti sõnadeks. Plaan oli selline, et kaheksast õhtul tahtsin liituda nende tüüpidega, kes Kaare kooli juures palli taovad - sai ju eelnevalt selline aeg kokku lepitud. Kuid enne veel otsustasin veidi köögis askeldada. Teate, kord tõmbas Anni Marita meil ühe vaagna laua pealt maha ja see läks mitmeks tükiks; minu plaan oli need taas ühte liita. Veidi liimi ja vaagen nagu uus, ainult et seal on praod peal :D

Seal askeldades leidsin paki küpsiseid ning mul tekkis suur küpsisetordi isu. Segasin siis mingi möksi kokku ja tegin ühe väikse maiustuse, mida oleks hea pärast jalkat nosida. Käisin veel tiiru bensukas ja siis juba Kaarde. Ma jäin veidi hiljaks ja teised olid juba alustanud, kuid pärast väikest sooja tegemist sain nendega liituda. Mängisin see kord kõiki positsioone, mitte küll korraga, aga aega mööda. Kõige jubedam oli väravas olla - kunagi tatina trennis käies ma olin küll väravavaht, aga sellest on liiga palju aega möödas. Ja ühe ilge litaka sain ka mööda nägu, mis paariks sekundiks ikka päris pildituks võttis. Prillid jäid terveks ja mu ilus nägu kah, nii et sain jätkata. Kokku mängisime kaks tundi ja nii poole üheteistkümne paiku ma koju jõudsingi.

Kaspar oli vannis käinud ja oli nüüd nii väsind, et ei jõudnud isegi tervitama mind tulla, küsis vaid vaikselt: "Kesse tuli?" Võtsin külmikust oma maistuse ja läksin seda teleka ette nosima. Üle väga pika aja juhtusin msn'is taas Maarja (Tammega) rääkima, kes ka koju suvepuhkusele lasti. Mõtlesin mingi aeg enne kahte, et nüüd aitab, lähen ära magama, aga mina ei tea kuidas see juhtus, kuid kell on jälle pool viis :D Head aega!

Vette mängima?!

Teisipäev (16. Juuni)

Nagu tavaliselt, siis päeva poole midagi erilist teha ei olnud. Samas, kui arvestada, et ma alati alles öösel kolme/nelja paiku magama saan, siis võite ise arvata mida ma enamuse valge inimese päevasest ajast teen - magan otseloomulikult :) Lõunaks juba ajan end tagajalgadele ning hakkan oma loomalikku instinkti järgides tegelema elutähtsate toimingutega, ehk siis söön hommikusööki, mida kellaaja järgi võib küll juba lõunaeineks nimetada. Siis tõestan endale ja kogu maailmale, et ma pole pelgalt loom vaid intelligentne isiksus ja oskan käsitleda arvutit ning televiisoripulti. Kui ka see on edukalt sooritatud, saan koondada oma mõtted tänasele jalgpallilahingule Viljandi Linnastaadionil, kus kohtuvad Tulevik ja Kalju.

Vahepeal selgus, et isa peab linna minema ja nüüd on minu kord Kasparit kantseldada - pean teda veidi valvama ja siis endaga staadionile kaasa võtma, kuhu ka kallis õde lubas tulla, et siis Kaspar vahelduseks enda juurde võtta. Vaatasime veidi multikaid, panime riidesse ja tõmbasime veel Küünismehe vöö ka peale ning olimegi valmis minema. Esialgu oli raske parkimiskohtagi leida, sest inimesi oli staadioni avamisele väga palju kogunenud. Otsisime sõbrad üles ja seadsime endid mugavalt sisse. Lõpuks (tegelikult küll üpris mängu alguses) jõudis ka õde kohale ja lootsin, et nüüd saan täielikult mängule keskenduda, aga üks väike Küünismees muudkui jooksis igal pool ringi ja nõudis palju tähelepanu.

Vaheajal oli veel eriti kole elamus, kui avastasin, et Kaspar on ära kadunud ja läksin teda otsima - viimaks leidsin ta järve äärest, selle heksagoni juurest: saapad olid juba jalast võetud, üks sokk vedeles maas ja teine oli kohe järgnemas, ise vaid paar meetrit vee piirist - tahtis vette mängima minna. See oli üks mu elu kiiremateist (haige jalaga) spurtidest, mis ma olen siiani teinud. Siiani - selle pärast, et seda mehikest tundes ei jää see viimaseks korraks. Andsin ta õele üle ja läksin mängule tagasi. Tuli nõme kaotus 0:2. Mängu nagu oli küll, kuid Kalju sai oma värva ära löödud ja tagasi ei õnnestunud lüüa, hoopiski löödi veel teinegi kontrast ära, sest liinid olid kõik rünnakule tõusnud, et punktigi päästa. Jama värk!

Pärast mängu aga oli selline tunne, et peaks ikka midagi tegema ja jõudsin veel Helena kinni püüda ning veenda teda, et kodus ei ole põnev. Helistasime sõpradele ja üritasime neid omakorda veenda meiega koos aega veetma tulla noortekasse. Mõni võttis vedu ja mõni mitte, mõni oli maal ja mõni kontserdil, aga saime ikkagi arvastatava hulga inimesi kokku - kuus nägu. Lisaks minule ja Five'le olid veel Eha ja Oskar ning veidikese hilinemisega tulid ka Mairi ja Merka. Tagusime wiid, piljardit ja koronat ning sõime pelmeene ja jäätist. Täitsa tore oli ja aeg lendas nagu mingi hästi kiiresti lendav asi :)

Koju jõudsin ma poole viiest ja täistunnil jõudsin ka magama. Pole paha!

Rahulik päev

Täna oli selline niisama passimise päev. Ärkasin üles ja passisin tühja. Vist panin isegi teleka käima ja arvuti kah ning nii see aeg lendaski. Õde helistas mingi aeg ja palus, et ma talle Holstresse järgi läheks. Kaspar magas päeval tublisti kolm tundi järjest ja ma võtsin ta kaasa, et isa saaks ka rahu natuke. Kui sinna jõudsime, siis nad juba pakkisid asju kokku - Denga ja Trinzu olid ka seal, lisaks õele ja Annile ja Holly ka muidugi. Alguses oli ta päris kurine, et me niimoodi sinna sisse sadasime Kassuga, aga siis tuli kohe sülle ja hakkas jälle musitama, selline väike lemmik mul :) Kaspar tahtis mulle veel sauna näidata ja tegi väikse tuuri, aga tulime üpris ruttu ära sealt.

Viisin nad kõik Mäesse ja tulin tagasi koju passima. Aaa, poes käisin ka vahepeal, aga ega rohkem seltsielu küll täna ei olnud. Telekat vaatasin ka palju, igasuguseid filme ja seriaale ning märkamatult oligi öö.
Ja vahva on veel see, et kuskil kümne paiku õhtul vaatasin aknast välja ning nagu päev - nii valge! Ja nüüd on kell kolm öösel ja jälle on valge, nagu suvi hakkaks vaikselt kohale jõudma, mina olen rahul :D

Uus muru

Et teil vähestel lugejatel põnev ka oleks, siis panen siia mõne kaasaegse postituse kah :) Küll ma jõuan veel neid vanu postitusi kirjutada hiljem kah.

Magasin kaua ja kui üles ärkasin siis magasin veel natuke otsa. Õiget hetke ei mäletagi millal üles tõusin, aga see oli vist pärast keskpäeva. Õde, Trinzu ja Deniss olid juba meile jõudnud ja jutustasid seal. Mingi aeg kui söök valmis sai, läksin ka alla - see oli nii umbes nelja paiku. Vaatasin, et laua peal oli mingi tavalisest suurem õlakott ja uurisin, et kas keegi hakkab kolima, et nii suurte kottidega peab ringi käima, aga selgus, et ei kolita midagi - seal hoopis elab keegi. Seal oli Triinu koer Holly. Ta on ikka suht nunnu peaks mainima, selline pisikene, aga ülisuurte silmadega ja nii kui sülle võtsin, hakkas kohe musitama.

Koerad musitatud (well, the best I can get) ja kõht täis, valmistusin mänguks. Rahvas tahtis ka kaasa tulla, sest oli ka lootust, et Dima seisab täna väravas ning siis saavad tüdrukud tema tähelepanu hajutada. Mõeldud-tehtud ja mingi hetk olimegi juba teel. Korjasime ka Mairi peale ja käisime korrask Uueveskilt läbi, et teisest autost sallid võtta. Staadionile jõudsime piisavalt enne mängu, kuid siiski napilt. Täna oli eriline mäng selle poolest, et see toimus renoveeritud muruväljakul ja lisaks oli ka selleks puhuks James Inglismaalt tagasi. Võimalusi oli Tulevikul ikka ohtralt, kuid palli said võrku hoopiski Kiviõli pallurid ja mäng kaotati 0:1.
Staadionil sai ka kokku lepitud, et täna lükkame ise ka veidi palli ja läksingi koju riideid vahetama.

Enne kaheksat võtsin veel Katre peale ja viisin isa töö juurde ning sealt edasi juba platsile. Mängisime umbes kaks tundi, koos pausidega olime platsil kokku kaks tundi ja kakskümmend minutit. Tuntumatest nägudest olid seal fännidest lisaks minule ja Katrele veel Oliver ja tegevpalluritest Tuleviku U-17 mängija Claid ning Eesti U-15 koondislane Aron Kristjan. See meeskond kus mina mängisin võitis - lõpuskoori ei suutnudki välja arvutada, aga 10:6 pealt oli tahtmine juba lõpetada, kuid mängisime veel veidi ja selle ajaga jõudsid mõlemad pooled paar korda skoorida. Nõme oli kogu asja juures vaid see, et ma tõmbasin endal reiepealse lihase täiega ära ja pidin nüüd kinni siduma selle, ehk läheb paremaks. Kolmapäeval taas plaanis taguda veidi.

Tulin taas koju, pesin, sõin, ajasin isaga juttu ja ronisin siis arvuti taha, kuid seda vaid natukeseks ajaks, sest tekkis idee minna noortekasse wiid ja piljardit pelama ning kaheteistkümnest olimegi juba seal. Täna olin võidukas, mängisime Mairiga tennist, pesapalli, bowlingut ja golfi, milledest võitsin kolm mängu - golfi jätsime pooleli (minu 10 punktises eduseisus), sest see võttis liiga palju aega. Siis võitsin piljardis nii Jaanust kui ka Mairit.
Poole kahest aga olin juba kodus, vot kui kiired me oleme!
Nüüd lähen valmistun homseks päevaks, ehk siis lihtrahva keeles: lähen magama, head ööd :)

Järvejooks

Tänast päeva olen nii kaua oodanud - terve aasta - lõpuks ometi saab jälle aja peale ümber järve joosta! Panin kõik asjad valmis ja läksin Mäesse, et seal riided vahetada ja siis saaksin rajale kaasa võtta vaid kiibi, numbri ja väikese pudeli, aga lisaks sellele oli minu käes ka veel Tohvri number ja kiip, milledest tahtsin kiirelt vabaneda. Keda aga polnud, oli Toomas - helistasime korduvalt ja alati oli ta ikka veel teel, viimaste andmete kohaselt oli ta veel kiiruse ületamise eest trahvi saanud, nii et jäi veel rohkem hiljaks. Ootasin kuni viimase minutini ja hüppasin siis suvalises kohas stardikoridori ja sain seetõttu ka hea algpositsiooni, kuid suutsin rajal korduvalt väga valesid otsuseid teha - kord otsustasin lõigata kohast kus ei ole olnud hea lõigata ja siis jälle jätsin lõikamata, kus oleks olnud hea lõigata, aga lõpptulemusega võib rahule jääda. Eesmärk oli joosta alla tunni ja selle ma ka saavutasin.

Ma ise küll nägin finisis aega 57 minutit ja mõned sekundid, kuid arvuti mu aega ei registreerinud, arvatavasti selle pärast, mul oli ka Toomase kiip vöö vahel. Käisin siis küsimas, et mis mu ajast sai, sest seda protokollis ei olnud ja diplomit ma ei saanud, aga lubati video pealt vaadata ja ikkagi lõpuprotokolli lisada. Sinna kirjutati ajaks 58:49, mis on kindlasti poolteist minutit aeglasem kui mu tegelik aeg, aga ei viitsi küll vaidlema minna - alla tunni sai jookstud ja sellega ma olen rahul. Pärast jooksu läksin koju pesema ja siis viisin PP'le veel piima ja koort, mille olin lahkesti oma külmikusse lubanud ööseks hoiule jätta.

Läksin siis Mäesse grillima, selline Anni sünnipäev ja järvejooks ja kevadpüha grillimine oli meil. Siis Kaspar käis naabripoisse segamas ja nägi, et ühel on särgipeal turtles'i pilt ja pidas vajalikuks poisse informeerida, et tal on turtles'i trussikud :) Päris kino sai, pärast tuli Kassu veel meie jurde ja ma läksin PP'le. Nägin seal hulganisti sõpru ja siis veel Trepikoja kontsert oli ka, mis oli üli hea. Elari (Lend) pidi ööseks mu juurde tulema ja me Jaanusega ootasime siis teda ning arutlesime, et kas on juba hilja Heleni kutsel sauna minna või ei ole, aga selleks ajaks mil Elari valmis sai, oli meie arust juba hilja, nii et läksime lihtsalt koju ära.
Eriti mõtekas oli see veel selle pärast, et hommikul oli vaja varakult ärgata.