Nagu tavaliselt, siis päeva poole midagi erilist teha ei olnud. Samas, kui arvestada, et ma alati alles öösel kolme/nelja paiku magama saan, siis võite ise arvata mida ma enamuse valge inimese päevasest ajast teen - magan otseloomulikult :) Lõunaks juba ajan end tagajalgadele ning hakkan oma loomalikku instinkti järgides tegelema elutähtsate toimingutega, ehk siis söön hommikusööki, mida kellaaja järgi võib küll juba lõunaeineks nimetada. Siis tõestan endale ja kogu maailmale, et ma pole pelgalt loom vaid intelligentne isiksus ja oskan käsitleda arvutit ning televiisoripulti. Kui ka see on edukalt sooritatud, saan koondada oma mõtted tänasele jalgpallilahingule Viljandi Linnastaadionil, kus kohtuvad Tulevik ja Kalju.
Vahepeal selgus, et isa peab linna minema ja nüüd on minu kord Kasparit kantseldada - pean teda veidi valvama ja siis endaga staadionile kaasa võtma, kuhu ka kallis õde lubas tulla, et siis Kaspar vahelduseks enda juurde võtta. Vaatasime veidi multikaid, panime riidesse ja tõmbasime veel Küünismehe vöö ka peale ning olimegi valmis minema. Esialgu oli raske parkimiskohtagi leida, sest inimesi oli staadioni avamisele väga palju kogunenud. Otsisime sõbrad üles ja seadsime endid mugavalt sisse. Lõpuks (tegelikult küll üpris mängu alguses) jõudis ka õde kohale ja lootsin, et nüüd saan täielikult mängule keskenduda, aga üks väike Küünismees muudkui jooksis igal pool ringi ja nõudis palju tähelepanu.
Vaheajal oli veel eriti kole elamus, kui avastasin, et Kaspar on ära kadunud ja läksin teda otsima - viimaks leidsin ta järve äärest, selle heksagoni juurest: saapad olid juba jalast võetud, üks sokk vedeles maas ja teine oli kohe järgnemas, ise vaid paar meetrit vee piirist - tahtis vette mängima minna. See oli üks mu elu kiiremateist (haige jalaga) spurtidest, mis ma olen siiani teinud. Siiani - selle pärast, et seda mehikest tundes ei jää see viimaseks korraks. Andsin ta õele üle ja läksin mängule tagasi. Tuli nõme kaotus 0:2. Mängu nagu oli küll, kuid Kalju sai oma värva ära löödud ja tagasi ei õnnestunud lüüa, hoopiski löödi veel teinegi kontrast ära, sest liinid olid kõik rünnakule tõusnud, et punktigi päästa. Jama värk!
Pärast mängu aga oli selline tunne, et peaks ikka midagi tegema ja jõudsin veel Helena kinni püüda ning veenda teda, et kodus ei ole põnev. Helistasime sõpradele ja üritasime neid omakorda veenda meiega koos aega veetma tulla noortekasse. Mõni võttis vedu ja mõni mitte, mõni oli maal ja mõni kontserdil, aga saime ikkagi arvastatava hulga inimesi kokku - kuus nägu. Lisaks minule ja Five'le olid veel Eha ja Oskar ning veidikese hilinemisega tulid ka Mairi ja Merka. Tagusime wiid, piljardit ja koronat ning sõime pelmeene ja jäätist. Täitsa tore oli ja aeg lendas nagu mingi hästi kiiresti lendav asi :)
Koju jõudsin ma poole viiest ja täistunnil jõudsin ka magama. Pole paha!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar