Siniallikal

Nagu tavaks saanud, ärkasin ma pärast päeva, ehk see kord siis kolmest. Rääkisime Mairiga juttu ja otsustasime, et midagi peaks tegema. Otsustasime ära! Käisin veel korra Männimäel keldris ja tõin sealt moosi ja mahla. Tegelikult pidin sealt posti ära tooma, aga ainus mille unustasin, oligi post - kirjad noh. Ja siis läksin koju tagasi, et õue minna - kell oli seitse - Mairi ja Merka tulid pea ning hakkasime kõndima. Me kõndisime kaua ja kaugele, rada oli kitsas ja märg, kui kohale jõudsime, ei olnudki me veel kohal. Siis jõudsime jälle kohale, aga seda kohta ei olnud ikka veel - läksime kohta otsima, aga otsisime valest kohast. Tulime tagasi, et õigest kohast otsida ja seal see oligi. Vihma hakkas veidi rohkem sadama ja me sõime pizzat, apelsine ja kasekesi.

Ja just siis kui mõtlesime, et nüüd oleme kohal ja oli hea olla, siis taipasime, et olime ainult pool teed käinud, aga tagasi me enam minna ei jõudnud/tahtnud/viitsinud. Läksime siis natuke ja kutsusin isa autoga järgi, tegelikult oli mul autot veel vaja, sest kui koju jõudsin, siis ma koju ei jõudnudki, vaid läksin Maarjale (Pabunen) järgi, sest tema tahtis ka koju. Miks peaks olema, et mina saan koju ja tema ei saa?! See küll ei ole õiglane, mõtlesin ma ja äksin õiglust jalule seadma. Maarja on hea, ta on väga hea inimene, mitte et tal silmad-kõrvad ainult ilu pärast oleks, aga see tüdruk vaatab ja näeb ning kuulab ja kuulebki südamega.