Eimidagi

Eriti mõttetu päev oli täna. Mitte midagi ei teinud, kui välja arvata see, et käisin korra ema juures ja kruvisin kaks kruvikest kinni. Tegus! Ja nüüd ootan homset, sest siis on aprill ja märts on lõplikult läbi, see omakorda tähendab, et päris kevad ja päris suvi on jälle kuu võrra lähemal.

Homme on naljapäev ka ju. Ma ei ole kunagi osanud mingit asjalikku nalja välja mõelda selleks puhuks, ei tule niimoodi käsu peale. Mulle tegelikult ei meeldi mõte, et homme palju nalja tehakse, sest siis keegi ei võta mind tõsiselt, kui mul on vaja midagi küsida või ei saa ma kunagi kindel olla vastuste tõsiduses. Tahtsin täna mõnda asja juba uurida, aga magasin maha kuidagi selle päeva ja nüüd tundub, et homme ka ei saa ja peab hoopis ülehomseni ootama nedega.
Aga homme on Eesti-Armeenia mäng jällegi, vähemalt õhtu sisustatud - asi seegi.

Igatusepoiss

Eile olin vähemalt kella neljani öösel üleval ja kirjutasin oma pooleli olevad postitused lõpuni, sest olin umbes nädala jagu maha jäänd juba selle blogimisega. Päris valmis veel ei saanudki, sest pidin vahepeal magama ka natuke. Ärkasin umebs kaheteistkümnest, askeldasin veidi ja läksin varsti taas arvuti taha, et jätkata kus pooleli jäin. Käsin veel korraks ka noortekas, sest unustasin eile bändika võtmed oma taskusse ja lisaks sellele unustasin need ka hommikul tagasi viia. Ups!

Mind on õnnistatud vabakutselise keelekorrektori, Krissuga, kes aeg-ajalt mu blogis ilmnevatele õigekirja vigadele tähelepanu pöörab ja koos tema abiga sain ka viimased postitused valmis ning tähistasin seda ühe korraliku kõhutäiega.
Mõtlesin et teeks pelmeene ja kuna juba aastatid pole neid keedetult söönud, siis võiks ju vahelduseks nii teha. Peaks ju põhimõtteliselt väga lihtne olema: vesi keema, pelmeenid sisse ja siis podisevad veidike. Aga kui mina kokkan, siis need "lihtsad" lahendused on just kõige rohkem aega nõudvad.

Ei tea, mis mul sealt kraanist tuleb, aga keema ei tahtnud see kuidagi minna. Pliit oli maksimum kuumuse peal, ajasin veekeetjas veel vee keema ja panin veel kaanegi peale, et kuuma aur ära ei saaks minna, aga ikka keema ei lähe! Lõpuks mingi ime läbi ikka hakkas mulisema ja panin pelmeenid sisse ning üritasin seda uuesti keema saada, aga tulutult. Vaatasin et äkki on vett liiga palju ja võtsin sealt paar tassitäit vähemaks isegi, kuid keemisest ei olnud ikka märkigi. Umbes kümne minuti möödudes tulid lõpuks jälle mullid vee peale ja lasin suti podiseda neil seal ning tõstsin siis sõelale nõrguma. Vähemalt on nüüd jälle pikaks ajaks kindlustatud, et ma ei hakka pelmeene keetma :)

Kõht sai toredalt täis ja ei tea kust tuli selline uni peale, et viskasin voodisse pikali ja magasin tunni või paar. Istusin korraks veel arvuti taha, aga panin lõpuks igavusest teleka käima ning mind tabas meeldiv üllatus. Taaskord oli esmaspäev ja discovery pealt näitas Bear Grylls'i ellujäämisõpetusi - kaks osa järjest. Esimeses ületas ta vulkaaniliselt aktiivse Hawaii saare ja teises osas läbis Sahara kõrbe. Tegi mingitest pähklitest tõrviku ja sõi igasuguseid rõvedaid asju, nagu näiteks kõrbe sitikas, konn, kitse munand ja madu (sellest loetelust oli ainult madu küpsetatud) - neid tõrviku-pähkleid ta millegi pärast süüa ei tahtnud.

Tahaks Norra juba, selline suuuur igatsus on peal. Loodetavasti siis mai kuus saan minna jälle, aga sinna on veel poolteist kuud aega. Siis ma jalutan mööda Karl Johani üles lossi juurde, lehvitan kuningale, söön jäätist, vähemalt ühe pølse parima sinepiga ja joon tassikese kakaod, või kaks-kolm-neli tassi :). Lehvitan lipuga, rõõmustan nende rõõmu üle ning lihtsalt olen seal massi sees :) Aga enne läheme veel Mairi lõpetamisele, võib-olla jalkale ja mäkke tahaks ka ronida, et loodust nautides tunda end osana elu muinasjutust. Kristiansandi tahaks ka minna, kohtuda oma sõpradega sealt ja näidata teistele reisikaaslastele millises imeilusas linnas ma elasin. Seal ei ole küll suuri mägesid, aga see eest on ta suve ja lillede pealinn. Nii ilus ja armas minule.

Plirts-plärts

Mõnus! Tund aega vähem on alati tore magada. Ehk siis täna öösel keerati kella üks tund ette ja mul ei olnud tavalist privileegi magada nii kaua kui ma ise tahan, sest pidin kella kümneks kirikusse jõudma. Lükkasin äratust mingi kolm korda vist edasi, aga lõpuks sain ikka üles. Sõin kiiruga ja jõudsin täpselt teenistuse alguseks kirikusse. Lugesin täna kirjakohta ja pärast teenistust oli nõukogu koosolek. Päris tore, kui välja arvata see varajane tõusmine ning fakt, et istusin järjest neli tundi seal. Muidugi lubasid eile Jaanika ja Karmela ja ma ei tea kes veel, et hommikul näeme teineteist, aga võite nüüd ühe korra arvata kas nad tulid :)

Hea uudis on see, et kõik arvasid täiesti õigesti! HAHAHA
Pärast koosolekut läksin koju - läbi rõveda saju. Okei-okei-okei ma sõitsin autoga, aga juba need 50 meetrit autoni olid minu jaoks juba piisavalt hullud. Kui kedagi huvitab, milline ilm mulle üldse ei meeldi, siis ma ütlen teile: selline mis täna oli; märg; lörtsine; külm ja niiske. Ühesõnagama olen niiskusele allergiline ja seda mitte ainult piltlikus mõttes, vaid ka päriselt füüsiliselt. Mu silmalaud lähevad punaseks ja hakkavad kipitama, mu käed lähevad paiste ja sõrmedele tekib vastik sügelus ning lööve - ja seda kõike ainult niiskusest. Aga need kes sellest midagi teada ei tahtnud, võivad järgmist lõiku lugeda, sest seal ma sellest enam ei kirjuta.

Jep, nagu lubatud sai siis räägin sellest, mis edasi sai. Läksin koju, sõin ühe õuna ning kohukese ja helistasin siis Matthiasele, sest täna pidavat Ten Singi keegi Ragnar tulema, kes oskavat trumme mängida. Et bändikas igav ei oleks, siis kutsusin endale seltsilisi. Kell oli juba neli saanud ja ma lukustasin end veidikeseks ajaks vanntuppa, et mitte teisi tensinglasi ära ehmatada. Kui seal valmis sain, siis läksin korjasin Matu peale ja sõitsime noortekasse. Lisaks temale tulid ka Kelli ja ma-ei-mäleta-mis-ta-klassivenna-nimi-oli-aga-üks-poiss kah kaasa. Seal oli jälle sünnipäev sees, aga meid see ei morjendanud, sest läksime kohe bändikasse.

Pikk jutt lühidalt: mängisime pille. Käisin aeg ajalt vaatamas kuidas teistel proov läheb. Seal nägin ma Krissut, kellel oli täna väga ilus sinine pluus seljas ja siis olid veel Merka, Riina, Eele, Tiit, Piret, Helena, Maarja ja kui ma ei eksi siis uue tüdruku nimi oli Margit vms. Muidu olid seal veel Kalvi oma lastega ja Taavi koos Kaija-Liisa ja pisipojaga. Mingi aeg tuli see Ragnar ka kohale, aga bändikasse ta kokkuvõttes ei jõudnudki - tüdrukute seltskonnas oli vist huvitavam :) Kuna selgus, et ei ole veel väga otsustatud, mis laule me kunagi laulma hakkame, siis tinistasime niisama edasi. Kella kuue paiku viisin Helene Ugalasse ja umbes samal ajal lahkusid ka Piret ja Margit (ma siiamaani ei ole kindel kas oli ikka selline nimi).

Mingil hetkel bändikas helistas mulle mu õde ja teatas, et ta on linna tulnud ja oleks tahntud minuga koos hängida, aga olin juba hõivatud. Selle kõne peale tuli mul siis meelde oma telefon hääletu peale panna, aga see omakorda viib järgmise seigani. See oli nagu sissejuhatus, nüüd tuleb siis see mis edasi sai. Niisiis olin jälle bändikas ja muusika oli nagu ikka - vali - aga tundsin äkitselt sisimas suurt vajadust oma telefon üles otsida ja koheselt tundsin ka ära tuttava surina: see oli mu mölafoni vibraalarm. Helistajaks oli Krissu ja selgus, et proov oli läbi saanud ja nüüd oli veel piisavalt aega bussini ning on paras hetk wii mängimiseks. Mina olin kahe käega nõus (sest rohkem käsi mul pole, aga loodan et see siiski väljendas minu entusiasmi)!

Algus läks nii nagu pidigi minema, et tegime vastasikku paar megapalli ja lõime lihtsalt publikusse enamus pallides, aga siis võttis mäng ootamatu pöörde. Nii, loodan et kõik wii-sõltlased on ennast ärevusest tooli serva peale kergitanud, et teada saada, mis see imeline sündmus küll olla võis. Teie pettumuseks võtan ma nüüd jälle pingeid maha ja räägin eelloo, et mängisime tennist 'best of 5' ja olime jõudnud seisuni 2:2 ning oli jäänud üks otsutav ring, mis ei tahtnudki lõppeda, sest seis püsisi väga kaua Deuce'i peal, kuni viimaks Krissu minust jagu sai ja mängu võitis.
Sain emanda käest lüüa... ja kogu moos on tema.

Nüüd sai kell juba seitse ja buss oli valmis linna poole sõitma, saatsin siis veel Kristiina bussipeatusesse ja olles veendunud, et ta ikka maha ei jäänud, lippasin tagasi keskusesse, et asjad kokku pakkida ning koju minna. Märkamatult olid Ditmar ja Harlet enda diskoripuldid juba üles seadnud ning olid valmis plaate keerutma. Panin enda järelt uksed lukku, viisin Matu ja Kelli ära ning läksin ise ka koju, sest ausalt öeldes oli kõht juba päris tühi, aga oh mis ime mind tabas taas. Jah, tõesti, see ei ole veel kõik - üllatusi muud kui tuleb ja tuleb veel. Kui tahate teada mis mulle koduuksel naeratuse näole tõi, siis lugege ka kindlasti järgimist lõiku :)

Vot see on siis nüüd see lõik, mis räägib sellest, mis juhtus pärast Ten Singi proovist naasemist. Avan mina ukse ja mida ma näen - põrandal on mänguasjad, trepi peal on mänguasjad, diivani peal on mänguasjad ja absoluutselt igal pool on mänguasjad! Mõtlete nüüd et Jõuluvana tuli külla, aga eksite, need olid hoopis Kaspari omad. Lisaks temale olid teises toas veel isa ja Anni Marita ning köögis valmistas õde veel üht üllatust - ma ju lubasin, et üllatusi tuleb veel. Nimelt katsetas ta om uut pannkoogipanni! Suured otse pannilt tulnud soojad koogid ja moosipurk ootasid juba laua peal, ei midagi muud kui kõhuke täida end :)

Mingi aeg liitusid meiega veel Arles ja Are ning veidi aja möödudes läksid kõik viis Kangust tagasi Kolga-Jaani, mina aga hakkasin Ässasid vaatama ja lisaks selle filmile vaatasin ka veel teise filmi kohe otsa - vot nii kõva mees olen. Teiseks filmiks oli Gladiaator, selline poksimise asi puha, aga meelelahutuseks väga hea. Pärast seda olid kõik meeled päris ära lahustunud. Otsustasin et kõige parem viis enda kokku kogumiseks on alustada mõtete kogumisest ja nüüd ma olen neid nii palju juba kogunud siis, et on aeg vist lõpetada.
Tänan tähelepanu eest :)

Suveaeg

Täna siis plaan Marisele külla minna, sest ta kutsus meid enda juurde Armeeni-Eesti kohtumist vaatama ja sauna ka. Hakkasin siis uurima, et kes siis tulevad, sest Jaanika ka juba sai selle kutse ja uuris kas mul autos ruumi veel on. Lasin Jaanikal gospelkoori proovis küsida kes huvitatud on ja leppsime kokku et poole kuuest hakkame minema. Nüüd oli veel veidike aega selle hetkeni ning panin jälle jooksu riided selga ning võtsin kepid kaenlasse ja läksin metsa.

Kepitasin (nagu Art armastab selle kohta öelda) poole kolmest kuni kella viieni ja läbisin selle ajaga viisteist kilomeetrit. Jõudsin kodus kiire pesu ja riietevahetuse teha, haarasin veel saunaasjad ning juba oligi aeg teistega maximas kokku saada. Jõudsin poe juurde täpselt samal ajal kui Jansa, Merka, Anne ja Pille, ostsime veidike külakosti ning panime Puiatu poole punuma. Maris oli kodu kenasti jalkaks ära kaunistanud: seinal ilutsesid Eesti koondise Ragnar Klaavani pilt. Kohe hakkas ka mäng pihta ning mina keskendusin enamjaolt sellele. Jaanika läks sauna kütma ja peagi saabusid ka Teet, Karmela ning Nils oma naise Pireti ja poja Alfrediga.

Pärast mängu oli naistel eesõigus sauna minna ja me ülejäänud hakkasime Skip-bo'd mängima. Siis läks Nils perega sauna ja kui Piret Alfrediga tagasi tuli, läksime me Teeduga talle seltsi. Leilitasime veidi ja puhusime juttu ning Nils grillis kana kaminas, nii et saime veidike seda ka süüa. Siis läksime tuppa ja ei läinudki kaua kuni Jaanika hakkas peale käima, et lähme ikka koju.

Kõigepealt üritas ta veenda Marist, et nii hilja on ja tahaks magama minna; selle peale Maris ütles, et ta elabki tegelikut seal samas ja ta ei kavatse küll kuhugile minna :) Siis hakkas ta Teetu veenma, aga Merka tegi Teedule parasjagu massaaži ja ta ei vastanud kohe. Lõpuks suvatses ikka öelda, et jääb Marise juurde tänaseks.

Väga palju inimesi polnudki enam järgi jäänud keda koju minemises veenda. Mina ütlesin kohe, et okidoki, olen nõus kasvõi kohe, aga Karmela oli veel teki all ja Jaanika nägi siis veidike aega temaga vaeva. Järgi oli veel jäänud Merka, aga selgus siis, et ka tema jääb Marise juurde. Ehk kokkuvõttes palju kära ei millestki - oli vaja ainult Karmeluntsik üles saada :)

Vot siis läksime koju ja kuna on ikka veel nädalavahetus, siis oli Krissu ka veel üleval ja arvustasime veidi lolle kohtunikke, kes meie võidust viigi tegid. Nõmedikud!

Ja lõpetuseks oli vaja üks ebameeldiv protseduur ka teha. Tuli minna suveajale, ehk keerata kell üks tund ette, see aga tähendab ju omakorda seda, et saan ühe tunni vähem magada! Just oli kell napilt kaksteist läbi ja nüüd juba üks läbi - küll aeg läheb kiiresti.

Teatripäev

Ärkasin toredasti varakult, aga seda ennekõike selle pärast, et oli vaja. Pidin kella kaheteistkümneks Pilistverre koosolekule jõudma. Märkasin aga et koeral oli toit otsa saanud ja lippasin siis ruttu ka poest läbi ja siis benuskast veel autole ka süüa ja asusingi teele. Arvasin et võib-olla jään natuke hiljaks, aga kuidagi uskumatult kiiresti läks seekord see sõit ja olin veidi enne keskpäeva kohal. Enne mind oli seal juba Kristiina (Kaljuste), Jaane, Matteus (tüüp, kes Jaane ja Krissu kohale sõidutas) ja otseloomulikult ka Hermann. Plaanis oli söögiga alustada, kuid pidime ikka teised ka ära ootama. Ühe autoga tulid veel Tallinnast Mari-Ann (Oviir), Titta ja Lia, teise autoga Tallinnast tulid burgerimehed: Joel, Allar ja Elari ning Tartus tulid Kristjan, Eleri (Illik) ja Janno.

Sõime kenasti kõhud täis ja läksime siis rehehoonet uurima, et kas see sobiks meile festivali südameks, ehk pealava asukohaks ja siis läksime tuppa arutusi pidama. Koosolek oli väga juturikas, aga veidi rohkem selline loba, kui et asjaliku jutu rikkas. Minul polnud selle vastu midagi, sest arvasin, et oleme tulnud terveks päevaks ja küll jõuame ka asjaliku pooleni, aga poole neljast läksid Mari-Ann, Titta ja Lia Põltsamaale laagrisse ja tund hiljem pidid lahkuma Krissu, Joel, Allar, Elari ja Jaane. Ning järelejäänud seltskonnaga polnd mõtet sinna ka kaumaks jääda ja ka Tartu esinudus pani masinale hääled sisse ja läksid ära. Mul oli kõht veidikene tühjaks läinud selle aja peale, niiet otsustasin kohalikust supermarketist miskit hamba alla leida.

Bussikas aga olid Taavi ja Rasmus hängimas ja ma läksin ka siis juttu ajama. Mingi aeg tuli ka Ester korraks kampa, aga ma otsustasin siis ikka lõpuks koju ära minna. Ma polnud arvestanud, et ma nii ruttu koju jõuan ja pidin tee peal välja mõtlema, mida ma nüüd teen. Päeval küll veidi sadas ja oli päris lumine see olemine, aga mõtlesin siis, et lähen kepikõndima jällegi ja proovin seekord siis veidi joosta ka juba. Vahetasin riided ja asusin teele. Päris märg oli ikka ja veidi ebamugav, aga pärast 5-6km soojenduskõndimist tuli juba iseenesest jooksusamm sisse ja lippasin paar kilomeetrit päris hea tempoga mägedest üles alla. Siis võtsin jälle rahulikult hoo maha ja jalutasin edasi.

Kuna kell oli juba päris hiline; alustasin viisteist minutit kuus läbi ja metsast välja jõudsin siis umbes poole kaheksa ja kaheksa vahel, siis enam sama teed pidi tagasi minema ei hakanud ja läksin mööda järve äärt kodu poole. Huntaugu juures aga vaatasin, et jõudu on veel küll ning tegin veel ühe obeliski rigi otsa. Kokku jalutasin siis seekord 17 kilomeetrit, kahe tunni ja kahekümne minutiga. Täitsa toreke oli natuke jooksusammusid ka teha, see annab juba lootust, et järgmine pühapäev ikka Pärnusse jooksma lähen. Õnneks on see nii lühike distants, 5,5 kilo ainult, aga selle arvelt on ka tempo kinldasti palju kiirem. Ei tea kuidas seal mere ääres lumega lood on ainult. Põnev, põnev, põnev igaljuhul.

Kodus süvenesin siis kahte ekraani korraga. Krissu tuletas meelde, et täna on teatripäev ja telekast näidatkse teatri auhindade kätteandmise pidu. See oli üllatavalt lühike, või noh väga kiire. Need vahepalad olid väga lühikesed ja kommentaatoritele ei antud üldse aega oma lauseid lõpetadagi, väga veider igatahes. Pärast teatrit näitas iluuisutamise asja kah, kus eestlane võistles ja tal tuli väga hästi välja, tegi oma isikliku rekordi seal punktiskooriga ja puha. Väga viis kohe! Sellega seoses mõtlesin ka oma uisukava välja, sellise mis mulle meeldiks nagu. See on nii et see uisutaja teeb piruette hästi palju ja siis kui seisma jääb siis käib pea hullult ringi, vaatab poolkõõrdissilmadega, et kus ta on üldse, raputab siis pea selgeks (nagu actionfilmis kui keegi kõvasti mööda pead on saanud) ja teeb siis oma trikke edasi :)

Selliste unistustega lähengi magama nüüd - palju parem kui pärast mingit õudukat magama minna ju!

Logisevad mutrid

Lund sadas. Ja kohe kõvasti; vaatasin aknast välja ja mu äsja puhtaks pestud auto oli paksu lumekihi all ning oli ülimalt selge, et täna ei lähe ma ei jooksma ega ka mitte kõndima. Aga midagi oli ju vaja teha, et mitte terve päev mõttetult passida. Ning mida muud ikka teha igavuse peletamiseks, kui minna poodlema. Muidugi minu poodides kolamine ei võrdu enamuse arusaamaga sellest tegevusest, aga ikkagi. Käisin siis erinevates ehitustarvete poodides ja uurisin kui palju võiks maksma minna ühe suure (selline ratastega ja puha) prügikasti ostmine.
HAHAHHAHA, ütleme nii et ega muidu lõbus ei olegi, kui ise elu lõbusaks ei tee, eks!

Pärast kiiret kaupluste külastamiset läksin aga ema juurde. Ema küll on Soomes, aga ma läksin siis vaatama, et kuidas tal see dušinurk ikka peaks sinna ära mahtuma ja nokitsesin paar tundi selle kallal. Mina ei tea kas see üks mutter nüüd kadus ära seal või oligi ta puudu, aga päris kokku ma teda siis järelikult ei saanud. Või noh, üks mingi ratas jäi esialgu külge panemata, kuid eks ma leian kuskilt uue mutri ja siis on asi vask. Pean ikkagi ka ära mainima selle, et minu arust peaks see dušinurk teist pidi seal olema, aga eks ema ise vaatab kui koju tuleb kas tahabki nii jätta või mitte.

Umbes kella seitsmest läksin koju ära ja veetsin aega oma toas istudes. Tõin veel kuurist hunniku mutreid, kruvisid ja ma ei tea mida veel, mis sinna karpidesse olid sattunud ja hakkasin neid sorteerima, lootuses leida samasugune mutter mis seal ema dušikabiinist puudu jäi, aga ei olnud sellist. Eks ma lähen siis kunagi jälle poodlema, ehk ehitustarvete kauplusi kammima ning vaatan siis sellise pilguga ringi. Üks päev otsin suuri prügikaste, teine kord jällegi pisikesi mutreid :)
See meenutab juba natuke minu pead - suur prügikast ja mutrid logisevad!

Lühike keping

Kolmapäev (25. märts)

Täna oli siis kepikõnni (või nagu Toomas Luhats tavatseb öelda: kepingu) teine päev. Seekord enam ei hellita ja teed ning saiakesi kaasa ei võta. Läksin nii veerand tundi enne kolme liikvele ja seekord mitte obeliski kaudu, vaid keerasin mingil hetkel otse järve peale ja kõndisin siis jää peal, aga vaevalt oli veerand tundi möödunud kui kuulsin telefonis meeldetuletust. Kell oli saanud neli ja kalender andis märku, et juba tunni aja pärast on kunstmurustaadionil U-17 Eliitliiga kohtumine. Niisiis pidin oma trajektoori ümber mõtlema, et mu jalutus lõppeks staadioni juures ja kestaks veel 50 minutit.

Distantsi pikkuseks tuli siis seitse kilomeetrit ja mänguni oli veel mõned minutid aega. Peagi liitus minuga ka mängu vaatama Art ning üheskoos võtsime vastu 3:1 võidu Leeioni ja Ajaxi ühismeeskonna vastu. Väljas oli aga märkamatult külmaks läinud. Lompidele tekksi jää ning Art ennustas tugevat öökülma. Kannatasime veel teisegi poolaja vastu ja siis viis ta mu koju ära, sest enam kõndimise tuju küll ei olnud, pärast pooleteist tunnist kohapeal istumist.

Kodus oli mul aega üles sulada ja sain ka kõhu täis söödud ning jäin siis veidiks jälle arvuti taha istuma. Rääksime Krissuga veidike ja tema kaudu ühe noormehega, kes on vist huvitatud Ten Singi trumme mängima tulemisest. Jääme lootam parimat.

Ühe pildikese tahtsin ka panna siia ja seekord siis jällegi Akne seeriast, et ehk keegi veel peale minu tunneb end mõnes neist situatsioonidest ära :)