Igatusepoiss

Eile olin vähemalt kella neljani öösel üleval ja kirjutasin oma pooleli olevad postitused lõpuni, sest olin umbes nädala jagu maha jäänd juba selle blogimisega. Päris valmis veel ei saanudki, sest pidin vahepeal magama ka natuke. Ärkasin umebs kaheteistkümnest, askeldasin veidi ja läksin varsti taas arvuti taha, et jätkata kus pooleli jäin. Käsin veel korraks ka noortekas, sest unustasin eile bändika võtmed oma taskusse ja lisaks sellele unustasin need ka hommikul tagasi viia. Ups!

Mind on õnnistatud vabakutselise keelekorrektori, Krissuga, kes aeg-ajalt mu blogis ilmnevatele õigekirja vigadele tähelepanu pöörab ja koos tema abiga sain ka viimased postitused valmis ning tähistasin seda ühe korraliku kõhutäiega.
Mõtlesin et teeks pelmeene ja kuna juba aastatid pole neid keedetult söönud, siis võiks ju vahelduseks nii teha. Peaks ju põhimõtteliselt väga lihtne olema: vesi keema, pelmeenid sisse ja siis podisevad veidike. Aga kui mina kokkan, siis need "lihtsad" lahendused on just kõige rohkem aega nõudvad.

Ei tea, mis mul sealt kraanist tuleb, aga keema ei tahtnud see kuidagi minna. Pliit oli maksimum kuumuse peal, ajasin veekeetjas veel vee keema ja panin veel kaanegi peale, et kuuma aur ära ei saaks minna, aga ikka keema ei lähe! Lõpuks mingi ime läbi ikka hakkas mulisema ja panin pelmeenid sisse ning üritasin seda uuesti keema saada, aga tulutult. Vaatasin et äkki on vett liiga palju ja võtsin sealt paar tassitäit vähemaks isegi, kuid keemisest ei olnud ikka märkigi. Umbes kümne minuti möödudes tulid lõpuks jälle mullid vee peale ja lasin suti podiseda neil seal ning tõstsin siis sõelale nõrguma. Vähemalt on nüüd jälle pikaks ajaks kindlustatud, et ma ei hakka pelmeene keetma :)

Kõht sai toredalt täis ja ei tea kust tuli selline uni peale, et viskasin voodisse pikali ja magasin tunni või paar. Istusin korraks veel arvuti taha, aga panin lõpuks igavusest teleka käima ning mind tabas meeldiv üllatus. Taaskord oli esmaspäev ja discovery pealt näitas Bear Grylls'i ellujäämisõpetusi - kaks osa järjest. Esimeses ületas ta vulkaaniliselt aktiivse Hawaii saare ja teises osas läbis Sahara kõrbe. Tegi mingitest pähklitest tõrviku ja sõi igasuguseid rõvedaid asju, nagu näiteks kõrbe sitikas, konn, kitse munand ja madu (sellest loetelust oli ainult madu küpsetatud) - neid tõrviku-pähkleid ta millegi pärast süüa ei tahtnud.

Tahaks Norra juba, selline suuuur igatsus on peal. Loodetavasti siis mai kuus saan minna jälle, aga sinna on veel poolteist kuud aega. Siis ma jalutan mööda Karl Johani üles lossi juurde, lehvitan kuningale, söön jäätist, vähemalt ühe pølse parima sinepiga ja joon tassikese kakaod, või kaks-kolm-neli tassi :). Lehvitan lipuga, rõõmustan nende rõõmu üle ning lihtsalt olen seal massi sees :) Aga enne läheme veel Mairi lõpetamisele, võib-olla jalkale ja mäkke tahaks ka ronida, et loodust nautides tunda end osana elu muinasjutust. Kristiansandi tahaks ka minna, kohtuda oma sõpradega sealt ja näidata teistele reisikaaslastele millises imeilusas linnas ma elasin. Seal ei ole küll suuri mägesid, aga see eest on ta suve ja lillede pealinn. Nii ilus ja armas minule.