Täna oli siis kepikõnni (või nagu Toomas Luhats tavatseb öelda: kepingu) teine päev. Seekord enam ei hellita ja teed ning saiakesi kaasa ei võta. Läksin nii veerand tundi enne kolme liikvele ja seekord mitte obeliski kaudu, vaid keerasin mingil hetkel otse järve peale ja kõndisin siis jää peal, aga vaevalt oli veerand tundi möödunud kui kuulsin telefonis meeldetuletust. Kell oli saanud neli ja kalender andis märku, et juba tunni aja pärast on kunstmurustaadionil U-17 Eliitliiga kohtumine. Niisiis pidin oma trajektoori ümber mõtlema, et mu jalutus lõppeks staadioni juures ja kestaks veel 50 minutit.
Distantsi pikkuseks tuli siis seitse kilomeetrit ja mänguni oli veel mõned minutid aega. Peagi liitus minuga ka mängu vaatama Art ning üheskoos võtsime vastu 3:1 võidu Leeioni ja Ajaxi ühismeeskonna vastu. Väljas oli aga märkamatult külmaks läinud. Lompidele tekksi jää ning Art ennustas tugevat öökülma. Kannatasime veel teisegi poolaja vastu ja siis viis ta mu koju ära, sest enam kõndimise tuju küll ei olnud, pärast pooleteist tunnist kohapeal istumist.
Kodus oli mul aega üles sulada ja sain ka kõhu täis söödud ning jäin siis veidiks jälle arvuti taha istuma. Rääksime Krissuga veidike ja tema kaudu ühe noormehega, kes on vist huvitatud Ten Singi trumme mängima tulemisest. Jääme lootam parimat.
Ühe pildikese tahtsin ka panna siia ja seekord siis jällegi Akne seeriast, et ehk keegi veel peale minu tunneb end mõnes neist situatsioonidest ära :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar