Päikesejooks

Uus nädal on käes ja mul tekkis selline plaan, et üritaks oma unerežiimi veidi korrigeerida, ehk siis hakata veidi varem magama minema ja varem ärkama kah. Mul käib ikka kõik suht valetpidi - siis kui teised koolis käisid ja pidid varakult ärkama, mõnulesin kella kaheni voodis, aga nüüd kui kõik saavad öö läbi üleval olla, siis tahan mina varem magama minna :) Tahtmine on muidugi üks asi, aga see kellaaeg millal ma lõpuks teki alla jõuan on ikka hoopis midagi muud. Ärkasin igaljuhul nii kümne paiku, kuid vedelesin ikka kaheteistkümneni voodis edasi. Siis vahtisin nii sama ja toksisin klaviatuuri.

Kella nelja kandis aga tõmbasin tossud jalga ja läksin jooksma - mul on ikka midagi kõvasti viga seal ülemisel korrusel - kõige kuumemal ajal ronin välja trenni tegema... Pole midagi parata, olen juba kord selline. Joogipudelit ma ka muidugi kaasa ei võtnud ning ei läinudki kaua aega, kui taas mõistsin millise lollusega ma hakkama olin saanud. Pärast nelja kilomeetrit ei suutnud ma enam edasi joosta, jalutasin natuke ja kui jõudu tekkis siis jooksin jälle ning sedasi vaheldumisi muudkui edasi. Niimoodi allikast allikani, kuni olingi järvele ringi peale teinud. Läksin siis korraks järve kah ning loputasin suurema osa higist maha ning lonkisin koju duši alla. Kokku võis see ringkäik kesta umbes pooleteise tunni kanti

Kuuest hakkasin süüa tegema endale, seekord siis riisi ja pelmeene, mis tulid üllatavalt hästi välja. Riisiga jäin veel eriti rahule, ainult sellest ma aru ei saa, kuidas minul see toidu tegemine nii kaua aega võtab!?! Paki peal on kirjas, et keeda 15-20 minutit, minul läks ikka mingi üle poole tunni; pelmeenid panin ka samal ajal ahju ja ikka ma suutsin neid mega kaua küpsetada. Seitsmest sain siis valmis ja sõin kõhu täis ning vahtisin telekat.
Kaheksa paiku helistas aga õde ja palus, et ma talle mingid rohud viiks ja siis Kaspari Malmi kaasa võtaks ning Annile süüa ostaksin.

Läksin siis Selverisse ja nüüd tuleb veidi pikem kirjeldus, mis ma seal nägin ja kuulsin - see on selline hoiatus lihtsalt :) Tähendab et kui ma parklasse jõudsin, siis ma juba nägin, et mingi kamp tüüpe istub Pappa Pizza ees maas. Nii palju kui mul elukogemust on, siis teadsin järeldada, et eestlased ei istuks niimoodi suvalt maas, aga norrakad küll teeksid seda. Niisiis kuulatasingi autost välja tulles veidi tähelepanelikumalt, et mis keeles näiteks need inimesed räägivad ja nii... Siis aga nägin poest väljumas Riinat ja Merkat ning jäin nendega juttu ajama, kuni kuulsin kuskilt, et keegi hüüab mu nime. Seal olid Per Arnholdt ja Per Jonas (isa ja poeg, perekonnanimi on neil Noreng; eesnimed on niisama sarnased) Nesoddenist, kellega olin kohtunud paari aasta eest, kui nad olid ühe grupiga Viljandit külastamas. Ja nii ka seekord, täiesti juhuslikult kohtusime taas ja jällegi olid nad mingi grupi noortega külas, et veeta üks nädal Väike-Mõisa lastega.

Ajasin väljas veel veidi noortega juttu, kuni märkasin, et kell oli juba üpris palju ja ma pidin kindlasti poes ära käima, niisiis ma läksingi korraks sisse. Seal nägin jälle mõnda neist, kes tahtsid kohvi ja mahla ja igast asju osta. Olin juba kassas oma kraami eest maksmas, kui Per Arnholdt palus mul neid shoppamise juures aidata, sest nad ei saanud nendest eestikeelsetest sõnadest aru, et mis on mahl ja mis on jook ja nii edasi. Siis läksin õue ja rääkisin veel Per Jonasega veidi jutt, kuni nende buss tuli.
Viisin Anni söögi Katsi juurde ja maandusin koju arvuti taha. Ajasin veidi Krissu ja Siiriga juttu ning et uneržiimi-muutmise-plaanist kinni pidada, siis läksin enne kahte magama juba :)