Liiga vara

Oioioioiii, kui vara me täna ärkasime! Kell ei olnud veel seitsegi ju, aga pidime üheksaks Lahtisse jõudma. Õues oli mega külm ja aine külmemaks läks, kui põhja poole liikusime. Kohale jõudes oli -19,5 kraadi ja lippasime kohe jalkahalli sooja. Vaatasime siis, et noh kus meie poisid sooja siis teevad, ühel poolel olid mingid võõrad ja teisel pool... ..ka võõrad?! Kas tõesti meie mäng algab alles kell üksteist ja me oleksime võinud kaks tundi kauem magada - jah nii see oli :P
Jajaa, naerge aga naerge meie üle, me ise ikka naersime kah. Aga nüüd me olime siin ja meil oli natuke vaba aega ja läksime Lahti linna peale kolama. See nägi küll välja nii, et me sõitsime autoga võimalikult poodide lähedal olevasse parklasse, sealt jooskime lähimasse kaubanduskeskusesse, tuiasime seal ringi, siis jooksime tagasi autosse sooja ja läksime tagasi halli.

See kord tulime õigel ajal. Tüübid tulid plastsile sooja tegema ja Kudu viskas mulle oma särgi, et seda hoiaksin niikaua kui ta palli taob. Lelov tuli meiega rääkima ja kui olime mainind oma ülavarast ärkamist ning sellega kaasnevat, siis ta ütles et ta mõtles jah me eilsete sõnade üle, kuidas me küll nii vara ärkama peame. Nalja nabani. Jõudis kätte mängu aega, Kudu nõudis särki tagasi ja Lelov läks pingile teiste juurde.
See kord oli väga tasavägine mäng mida näitas ka seis mängu lõpus 0:0. Kuna meil Peitre ja Jevdo olid vigased, siis saime mängu jooksul lubatud viie vahetuse asemel vaid kolm teha. Enamus olid ikka väga väsinud eilsest mängust ja kuna nende kahe vahel oli taastumiseks vaid napid kaksteist tundi, siis ei saanudki ju mingit imet loota. Kuid viik oli meie poolt kindlasti välja teenitud. Kahjuks kaotasime penaltiseerias 3:4, kuid see ongi rohkem loterii moodi, see kord läks nii.

Pärast mängu tuli Luhakooder koos minu ja Jaanusega Helsingisse, kuna ta läheb väiksele suusapuhkusele ja ööbib siis ühe öö Jaanuse juures, sest ta sõbrad tulevad alles homme. Läksime Forumisse kolama, Rass leidis endale sealt miskit, aga me Jansiga ei suutnud küll midagi valida. Minul jõudis kätte aeg paadi peale minna ja sõidsimegi sadamasse. Terminali sisenedes astus meile ukse peal Kudu vastu ja teatas, et nad tulevad ka sama laevaga. Leidsin oma ema üles ja hakkasime liikuma, teisel korrusel nägime veel kord Lelovi ja ajasime veits juttu - tuli välja, et Lelov on elanud muu hulgas ka minu vastas majas, sel ajal kui ma korteris elasin. Siis pääsesime laeva ja leidsime endale mugava diivani lauaga ning pesitsesime emaga seal reisu lõpuni. Vahepeal jalutasid Tuleviku mängijad mööda ja ajasime mõne sõna juttu või tervitasime niisama.

Kui Tallinnasse jõudsime uurisin välja, et täna ikka ei lähe 20.20 bussi Viljandi ja hakkasime erinevaid võimalusi otsima, et kuidas ikka saab. Küsisin ka Jonni käest, aga ta jäi päälinna. Siis otsustasime Põltsamaale sõita ja sinna isa vastu kutsuda. Jalutasime bussijaama, kuna aega oli meil küllalt. Kohale jõudes läkisme ka seal olevasse kohvikusse ja seal istusid laua taga juba Kõll ja Veis, uurisime kuhu keegi läheb ja järeldasime, et sõidame sama bussiga. Buss sõitis ette ja meie istusime kohtadele, poikad tulid mõni hetk hiljem ja mööda minnes küsis Andrei, et kas meil makstakse piletid klubi poolt kinni, et saame niimoodi mänge vaatamas käia. Ütlesin, et ikka omast taskust ja tahtest tuleme vaatama ning manitsesin veel, et nad lähi ajal mingit kaugemat mängu ei planeeriks, sest teate ju küll - surutis ja puha :)

Kusjuures nemad ei olnud ainukesed tuttavad näod, kes sama bussiga sõitsid. Nimelt tahtis ka Rudolf Imavereni sõita ja ajasime veidi aega juttu kuni väsimus võimust võttis ja Rudi unehõlma vajus. Helistasin vahepeal ka Krissule , kuid ta ei tahtnud, et ma ta nuuskamist kuulekisn ja seetõttu lõpetasime varakult, sest seda kraani ei saanud kuidagi kinni keerata.
Mäos läksid Tuleviku poisid maha ja rääksime veel bussis veidi juttu, Andrei ei viitsind kotti käes hoida ja asetas selle suvalisele pingile, mille peale ta kott liikuma hakkas. Seal koti alla magas keegi tütarlaps mustas, keda pimedas bussis üldse näha ei olnud. Selle peale hakkas ta muidugi lakkamatult vabandama ja kõlama jäi lause "Täna ei ole üldse minu päev, näed koti peale on ka 13 kirjutatud". Naersime taas ja jätsime hüvasti, buss aga sõitis muudkui edasi Põltsamaa poole.

Põltsamaal oli meil isa vastas nagu loodetud ja lubatud ning võtsime suuna Viljandi peale. Kusjuures tuli välja, et ma olin unustanud isale teatada, et ma mõneks päevaks Somme lähen ning tema ootas kõik see aeg mind koju. No see norrakate tulek oli nii ootamatu ja mul kadus igasugune kontroll asjade üle mida ma olen teinud või öelnud ja mida mitte.
Koju jõudes panin arvuti käima ja jõudsin veel Krissuga rääkida, enne kui väsimus ta maha niitis ja uni teki alla meelitas. Ega minagi sellest saatusest pääse - ja, oleme ikka liiga sarnased :)

Väike soovitus muu seas ka lemmiklooma omanikele: Tee oma lemmikule pai!

Tammikuu lõpp

(REEDE) Varajane hommik! Ööbisin ema ja onu juures, aga nad pidi homikul tööle minema ja ärkasid juba kuuest. Ma ei viitsinud tõusta ja vedelesin vaikselt voodis edasi. Kui nad lahkusid magasin edasi ja ärkasin uuesti natuke üheksa läbi. Sõin hommikust ja tegin väikse seediva jalututskäigu Konala ümbruses. Siis vahetasin riided ja läksin jooksma - 8,57 km. Käisin pesemas ja läksin linna, sain seal emaga kokku ja kolasime natuke poodides.
Jaanus jõudis ja töö juures linna ja saime mats doonaldis kokku ja sõitsime tema juurde. Käsisime ka poest ja bensukast enne läbi. Nii kaua kui Jaanus pesemas käis ja riideid vahetas kasutasin ma võimalust ja ajasin Krissuga natuke juttu. Sõime siis veel väikse pizza ja hakkasime sõitma.

Teed näitas meile Matti - ta on Jaanuse uus lelu, tomtomi navi :) Tee ääres oli vahetpidamata igasuguseid skulptuure või mälestusmärke, aga meil ei olnud aega neid lähemalt uurida, sest pidime ju Lahtisse jõudma. Mäng hakkas 20.30 niiet meil oli veidike aega turiste mängida. Selle halli kõrval olid Lahti suusatornid ja tegime seal ka mõned pildid. Läksime halli sisse ja jõudsime ka 40 minutit eelmist mängu vaadata, kus Lahti võitis Viikingut 3:0. Pärast lõpuvilet jooskid platsile meie poisid ja kuna me istusime varumeestepingi kõrval, siis tuli ka Lelov meiega juttu ajama.

Mäng algas ja kaptenipaela kandis Rasmus Luhakooder. Algus polnud just mitte kõige parem, sest juba 11.dal minutil läks MyPa juhtima ja Jevdo lõhkus endal jala ära. Poolajale läksime 1:0 kaotusseisuga. Teine poolaeg algas samamoodi nagu esimenegi, juba viiendla minutil löödi meile teine värav. Mängupilt oli sama mis ennegi, vastased hoidsid veidi rohkem palli, kuid suurt ülekaalu neil polnud. Lõpuminutitel hakkasime rohkem suruma ja nii tekkis ka kaitsesse suuremaid auke ja soomlaste poolel mängiv Neemelo lõppseisuks 3:0. See tähendab, et homme on meil esimene mäng ja peama juba seitsmest ärkama, et üheksaks kohale jõuda.

Rasmus tuleb vist meiega tagasi, sest ta kavatseb kauemaks Soome jääda ja ööbib Jaanuse juures. Plaanisime homseks ka väikese turismi ja poodlemis ringkäigu, eks näis palju me jõuame, sest 17.30 läheb juba paat. Jõuan homme õhtul juba Tallinnasse, kuid ei taha veel koju tulla - tahaksin veel norrakaid korraks näha, aga see tähendab, et peaksin ööseks jääma. Vaatan homme, kas leian kellegi, kes mulle öömaja pakuks.

Nüüd aga magama ära, sest hommikul peab vara ärkama.
Ilusat nädalavahetust teile ;)

Põhjas

Suutsin taaskord enne kella ärgata, seekord siis poole kümnest, sest pidime kümnest hommikust sööma ja üheteistkümnest oli juba ärasõit. Zombie sai aru, et nad (Endre, Anette ja Rebekka) lähevad minema ja oli väga õnnetu selle üle ning kui aus olla, siis ma ise oleks ka tahtnud nedega rohkem koos olla. Kui nad olid ära sõitnud läksin koju tagasi pakkima ja maja oli kohe kuidagi väga tühi ja tundsin veidi üksikuna end.
Hea et bussini veel aega oli, sest jõudsin nii mittu korda tagasi sõita unustatud asjade järgi. Esimene kord jõudsin alles auto käima panna, kui meenus, et unustasin laevapileti tuppa. Võtsin oma Nike+ kella ka kaasa, sest programm näeb paar jooksu ette. Aga juba linna jõudes meenus, et unustasin tossud ja anduri maha. Sain siis veelkord Zombiet lohutada ja proovisin kolmandat korda bussijaama jõuda – seekord edukalt!

Ma ei mäletagi, millal viimati maaliini bussiga sõitsin, päris veider oli. Pistsin klapid kõrva ja need paar tundi kadusid märkamatult. Hüppasin korraks Virust läbi ja nillisin veidi jooksususse, aga ei olnud midagi sellist mida väga oleks tahtnud. Siis aga sadama poole. Kõht oli veid tühjake ja ostsin tee pealt veidi näksimist kah. Siis hüppasin paadi peale ja jalutasin veidi ringi otsides kohta kuhu kaheks ja pooleks tunniks platseeruda. Kell ei tahtnud üldse edasi liikuda ja niimoodi kella jõllitades mõtlesin, et ehk on Krissu nüüd juba kodus ning ehk ta väga ei pahanda kui ma talle helistan. Natuke ma ikka segasin, sest ta teeb homme mate tööd ja tahtis õppida, aga mina pole just suurem asi õpteja, eriti kui ma teemat ei jaga. Umbes 40 minutit segasin teda ja siis sai kell lõpuks ometi kuus ning laev hakkas liikuma ja Krissu pidi hakkama õppima. Ta läheb homme(reede) hommikul kurguarsti juurde ja oleks tore kui te oma südames siis natuke tema peale mõtleksite, et kõik ikka hästi läheks.

Liikusin ka laeva poes ringi ja ostisn endale lakritsat – namm, namm, olen väike maiasmokk. Ja siis istutasin end kümnendale korrusele, pistsin klapid kõrva ja lahendasin sudokusid. Kõrvale ampsasin muidugi ka lakritsat ning ükshetk tõusin püsti vaatasin kella ja läksin Helsingi tulesid vaatama. Kell oli kaheksa ja poole tunni pärast pidin juba kohal olema. Vaatasin huviga kuidas laev külgboksi pargib ja siis onu meile kõnnitee laeva külge kinnitab. Enne sadamst väljumist tegid reisijate tuju rõõmsaks kaks narkokoera kes meile saba liputasid ning juba nägin tuttavat nägu läbi akna, see oli mu ema. Scitsime tema juurde ja ta oli mulle eelnevalt juba söögi valmis teind – kartulipuder ja lihapallid, magustoiduks pannkoggid moosiga ja kisell. Mingi ime kombel aga oli mu kõht pärast soolast juba nii täis, et pannkookideni ei jõudnudki. Nii väga maiasmokk vist siis ei olegi :)

Pean veel mainima, et täna pidin kolm kilomeetrit jooksma, aga ei leidnud seda vaba hetke, kuid seevastu käisin võimalikult palju jala ja mööda treppe. Homme on vaja kaheksa joosta ja tundub, et hommikul peaks selleks aega olema, sest Lahtisse läheme alles õhtul.

Keeran nüüd aga end magama ja jään ootama, mida homne päev toob. Teie saage/jääge terveks ja sööge korralikult. Üritan teid ikka kursis hoida, et mis toimub.

Paramandlid

(KOLMAPÄEV) Päev algas sealt kus teisipäev lõppes. Ärkasin oma arust ilgelt vara - umbes pool üheksa ja plaanisin unes, enne noorte ärkasmist poes veel käia ning särki-värki. Aga kui hoolikalt kuulata kuulsin ikka neid naerupahvakaid mida eile öösel enne magama minemistki. Jep, nad olid juba üleval. Tegelikult vist ikkagi ainult tüdrukud ja Endre magas veel, kuid kui ma poest tagasi jõudsin oli temagi ärkvel. Kella kümnest jõudsime hommikusöögini ja jäi veel natuke aega veidi eesti keelt õppida. Otsisin välja ühe raamatu, mis oli tehtud selleks korraks, kui ma olin Mari (Endre õe) leerilaagris juhendaja ning seal oli eesti keele minikursus ka sees. Enne veel kui akadeemiasse pidime minema saime Ivari ja teistega poes kokku ja Rebekka õppis eelnevalt selgeks lause "Anna raha". Raha käes, käisime veel pangast läbi ning oligi kell juba kaksteist.

Akadeemias ootas meid Anne ja tegi kiire ringi peamajas. Seal olid igal pool klassides inimesed sees või uksed lukus, nii et palju näha ei saanudki. Muusikamajas oli ka helgem pilt. Stuudios tegid Erko ja Argo proovi ning mägisid meile ka väikese lõigukese. Vaatasime orelied, trumme ja klavereid ning otseloomulikult pidime ikka oma näpuga ka proovima. Isaegi klavessiini sai näppida. Rohkem midagi näha ei olnud ja Anne pidi koju minema. Siis võtsime suuna lossivaremete peale ja jalutasime seal päris pikalt. Neile meeldis, meile meeldis :) Rippsilla peal natuke tüdrukud kartsid, sest me kõigutasime seda piisavalt, kuid üldjoontes olid nad väga üllatunud, et meil on nii suured varemed. Käisime ka Aidast läbi, kuid liikusime kohe edasi I-punkti, kus sai erinevaid vidinaid Viljandi süboolikaga vaadata ja muud infi lugeda. Seal kohtasime ka vanemaid ja otsustasime, et on õige aeg sööma minna. Nemad tahtisd Grandi minna, aga meie läksime hoopis Pappa Pizzasse.

Meid oli seal viis: ma, Matthias, Anette, Rebekka ja Endre - igaüks võttis ühe suure pizza. Kõht sai mega täis ja me ei suutnud pool tundi end liigutada, siis aga pidime ikka kirikusse minema, sest teised olid juba seal. Ma kasutasin siis võimalust ja käisin mingil laevapileti kinkekaardil järel ja helistasin ka Krissule. Ta oli parasjagu paalas laulmas, kuid ei pidanud siiski paljuks mõned minutid mulle ohverdada. Nii hea oli ta häält jälle kuulda, kahjuks oli häälegeneraator haige ja paistes mandlid ei teinud ka laulmist mitte just lihtsamaks.
Endre pidi täna laulma, aga unustas noodid minu juurde, nii pidime kodust läbi tulema veel korra ning kasutasime seda sõitu ka poeringina, sest oli ühekordseid nõusid vaja osta. Tagasi jõudes avastasime, et meil võiks ka kitarr olla ning käisime ka Matthiase juurest läbi. Nüüd oli kell viis ja kõik vajalik oli olemas.
Natuke tõlkimist ja siis palju süüa, lõõgastuseks muusikat ja slideshow ning lõpetuseks väike palvus armulauaga. Enne sauna minekut läksime veel kodust läbi, et rätikud võtta, kuna autos oli üks tühi koht, siis võtsime Marioni ka endaga kaasa.

Kui Ülle juurde jõudsime olid naised juba saunas. Kasutasime siis ootamise aega jutu ajamiseks ja peab tõdema, et juttu oli tõesti palju, ju vist selle pärast, et ka ootamist oli palju :) Aga kui me lõpuks sauna saime, siis oli see ootamist väärt. Mõnus seltskond, leil ja lumi - kõik oli väga hea. Tore oli ka see, et kui me taas tuppa jõudsime oli juttu ikka veel (isegi rohkem), kuigi keegi ei oodanud enam kedagi. Rääkisime juttu, tegime nalju ja mängisime kitarri, kuid lõpuks sai kell üks ja oli viimane aega koju tulla. Tagasitulles oli Jaanika meie vaba kohta täitmas ja viisime ta ka koju ära ning siis olime jälle siin Zombie, Sitaratta ja isa juures.
Homme peame teistega 10.45 kokku saama, aga mulle meenus, et ma lähen ka ju homme Tallinnasse, sest kella kuuest sõidab ju mu paat Soome poole. Juba! Aeg läheb ikka väga kiiresti, kui päevad on nii tihedalt sisustatud. Nüüd aga lähen vaatan une nägusid ning homme kirjutan vist teile juba Soomest. Uhke värk.

Eilsest jäi väike võlg, et see üks sakslane kelle nimes ma kindel polnud, tema on Fransisca (ma pole kirjapildis kindel, kui hääldus on selline vähemalt). Loetlen siis kokku ka nimed, kes me täna kõik koos olime: ma, Endre, Rebekka, Anette, Ivar, Bjørn, Hendrik, Johannes, Tove, Matthias, Merka, Heidi, Jaanika, Inga, Fabian, Marion, Ulla, Maraike, Külliki (koos laste Anna ja Karliga), Ülle ja Marko. Saunaks ühinesid meiega veel Mati, Mattu vanemad, Mihkel ja Kadri. Kui keegi ununes, siis vabandan. Nüüd aga tuttu!

Ootamatult

(TEISIPÄEV) Täna oli lahe päev! Ärkasin täitsa normaalsel kellaajal ja kui arvuti käima panin, siis oli Krissu ka msnis, sest tal eile oli ju etendus ja jõudis nii hilja koju, et poleks kooliks välja puhkand end. Ta jutustas oma eilsest päevast mulle, kuni mingi hetk tuli ikkagi kooli peale ka mõelda. Tema läks raamatukokku Hamletit tooma ja mina läksin jooksma. Jooksin jällegi 11 km ja enam-vähem sama aeg tuli ka, kuid tegelikult oli see kõik hoopis teisiti. Ma ei oska hästi seletada kuidas, aga ma panin siia mõlema jooksu graafikad ja näete ise, et täna oli kohe palju stabiilsem värk.

Pärast jooksu tulin koju ja kritiseerisime koos Hamletit. Enne oli ka Jaanika mulle teada andnud, et Ivar läheb ikka Matthiase juurde, nagu plaanitud oli ja ma ei pidandki koristama hakkama. Jess! Ivar helistas kella viiest, et nad on Viljandis ja ma sõin kõhu täis ning läksin kirikusse. Seal oli meil tore rahvusvaheline olemine. Norrakatest olid siis Ivar, Tove, Hendrik, Johannes, Bjørn, Anette, Rebekka ja Endre. Eestlastes mina, Jaan, Ülle, Heidi, Külliki, Tiina (Mikkor), Marion, ja lõpus ühines ka Mati. Soomest oli vaid üks esindaja, kelleks oli Ulla, kuid saksamaalt oli seevastu Inga, Maraike, Fabian ja ma ei mäleta täpselt mis selle ühe nimi oli... nii häbi. Homme ütlen teile. Meil oli väga tore ja aeg läks nii kiiresti. Siis hakati otsima, et kes kelle juured ööbib ja noored uurisid võimalust, et äkki nad saaksid kõik kolmekesi ikka koos olla. Pakkusin siis välja, et nad võivad ju mu juurde tulla, sest Anne juurde nad kõik ei mahuks ning pärast Anne käest küsides oli ta ka väga õnnelik selle üle.

Nii siis võtsime suuna minu juurde ja kutsusin ka Matthiase ja Merka külla. Mängisime kaarte igasuguseid. Alustasime "hiina turakast" (norra keeles "idiot"), alguses olime neljakesi, kuid kui meid juba kuus oli, pidime teise pakki kaarte ka appi võtma. Sellest sai küll ja mõtlseime uue mängu õppida - norrakad arutasid, seletasid, arutasid uuesti ja seletasid veelkord. Kui juba kaartid kätte võtsime, et proovida selgus, et seda ei saa kahe pakiga mängida ja meid on selle mängu jaoks liiga palju. Eestlaste kord! Meie valisime mänguks "potik noid" ja seda ei olnud ka väga raske seletada. Neile meeldis ja mängisime seda paar ringi. Ideed olid otsas - otisisn kapist uued kaartid. Mänguks siis "must notsu", aga kuna must notsu kaart oli mul kadunud ja mõnel kaartil ka paarilised, siis saime mängida kahte mängu. Esimene oli siis "siil" ("pinsvin") ja teine oli "konna mäng" ("frosken"). Mängud olid sama mis muts notsu, ainult et notsu asemel oli siis kas siil või konn :) Vahepeal jõudsin ikka arvuti taga ka ära käija ja Krissu oli ikka Hamleti lainetel - raamat oli juba läbi aga nüüd ta rääkis ainult riimis. Ma üritasin ka mõne värsi seada ja taandusin siis taas seltskonda.

Kell tiksus juba paljuks ja liikusime teise tuppa kust leidsime kitarri ja basskitarri. Tinistasime veidi ja otsustasime siis, et oleks aeg vist ikkagi magama minna. Sõidutasin Matu koju (Merka läks juba varem, kuna hommikul ikka vaja kooli jõuda) ja tagasi tulles leidsin norrakad ikka samadest positsioonidest. Ajasin niikaua isaga juttu, kuni nad vannitoas valmis said ja tulin oma tuppa ära. Nüüd on kell juba pool kolm ja ma kuulen ikka naerupahvakaid - minge juba magama!

Aga homme ei pea väga vara ärkama, niiet pole hullu. Alles kell 12 on esimene ajakavaline punkt, aga sellest ja paljust muust räägin teile homme edasi ;)

Power off

Jube igav on olnud. Terve päev pole suurt midagi teinud. Vaatasin natuke telekat, aga praegu on küll selline tunne, et peaks selle kuhugi kappi ära pakkima. Tõmbasin juhtme ka seinast välja juba, sest selle jõllitamine on minu arust üks kõige mõttetuimaid tegevusi üldse. Isa tuli varem koju - läks kellegi sünnipäevale ja seal oli ka vaid paar tundi. Ning juba oligi õues pime.

Krissu on täna Tallinnas ja igatsen teda väga. Ma ei saa aru mis asi see on, mis mis mind selles tüdrukus niimoodi köidab. Kui keegi peaks teadma, mis ta nii eriliseks teeb, siis andke mulle ka palun teada! Terve päeva ainult mõtlen, et kas nad jõudsid ikka kenasti kohale ja kuidas ta tervis on, siis jälle et kuidas etendus läheb ja kas kõik on ikka korras. Nüüd palvetan, et nad turvaliselt koju jõuaksid. Lugesin täna üpris palju selle avarii kohta mis eile Ussisoos juhtus ning nüüd täiega pablan, kuid tean et nad on kindlastes kätes, kindlasti ei ole midagi juhtunud ja neil on väga lõbus. Saatsin sõnumi ka, sest ei julgend helistada (äkki äratan jälle üles), aga ta ei ole vastanud, niiet lähen arvatasti sama targalt magama. Oeh, ma loodan et kõik läks väga hästi sul Krissu ;)

Homme tulevad Sauheradist norrakad külla ja tõlkisin täna siis mingeid tekste ja küsimusi eesti keelde. Võib-olla tuleb Ivar hoopiski minu juurde paariks ööks, sest Jaanika ei saa kuidagi Matthiast kätte (Mattu pidi majutama teda algselt), aga mulle sobib see - ta polegi ju veel mu juures käinud ja mina olen Norras olles ka tema juures ööbind, niiet õiglane kaup. Pole nii ammu Norras käind ja üldse norra keelt praktiseerida saanud, täiesti kindel et saame paar head kõhutäit naerda, kui ma midagi väga mööda tõlgin jälle :) Aga vahva saab meil olema ja kolm noort tulevad ka, ei pea ainult vanakestega aega veetma. Peaks vist igaks juhuks toad ka korda tegema, kui Ivar peaks tulema - aga pole vist enam saladus, et koristamine pole mul just kõige tugevam külg :P

Nüüd ma panen selle teleka kuhugi ära ja sätin magama end, sest homme tuleb enne norrakate tulekut veel korraks jooksma ka minna. Seekord olen kindel, et ikka on 11 kilo, mitte nagu eile.
Ma teadsin, et unustasin midagi - pidin ju täna perearsti juurde minema. Kalaaju olen ikka küll, aga eks ma millalgi ikka paar minutit leian, et seal endale aeg kinni panna.
Hmmm.. tsau siis!

Jooksin kokku

Kes luges, siis ehk mäletab, et eilne päev lõppes sellega kuidas õel olid külalised ja mina läksin pessu ja kõrvu täis troppima. Selgus et vahepeal oli veel keegi juurde lisandunud, aga mind see ei häirinud ja kell 00.00 sain voodisse. Hommikul kuue paiku hakkas mul igav, sest mu aju polnud kuue tunni jooksul ühtegi heli registreerinud ja otsustasin ühe tropi eemaldada. Koheselt kuulsin lapse nutu ja jonni segast juttu. Nimelt olid ka Kaspar ja Arles öösel koju jõudnud ja Kassul oli mingi mure - tahtis vist autosse magama minna. Üritasin edasi magada kuni tunni möödudes kuulsin kedagi mängutujuliselt ringi jooksmas. Aga et laste puhul üleköetud majas tekkis mul paratamatult joogijanu, siis läksin seekord alla ja ajasin Kaspariga veidike juttu. Jõin oma klaasikese tühjaks ning pistsin tropid kõrva tagasi. Järgmine hääl, mida kuulsin oli äratus - lükkasin seda muudkui edasi, kuid lõpuks pidin siiski end püsti ajama.

Eile sai lubatud endale ja ka Merkale, et lähen täna kirikusse, siis saan talle noorteka võtmed anda ja ei pea ise nii vara kohale loivama. Nii jäi mulle ka rohkem aega jooksmiseks ja muude selle juurde kuuluvate tegevuste jaoks. Otseloomulikult jäin ma kirikusse hiljaks, kuid kuulsin jutlust ja ühte gospelkoori laulu. Pärast teenistus sõitsin koju tagasi ja terve tee mõtlesin, et ma ei lähe ikkagi jooksma, aga juba päris kodu juures mõtlesin ümber ja otsustasin vähemalt proovida - jooksen madala pulsiga ning kui ei tule midagi välja siis tulen koju ära. Tundus lihtne otsus, kuigi 11 kilo on üpris pikk teekond. Selleks ajaks oli Krissu ka arvutisse jõudnud ja rääksin mida ma tänasest trennis mõtlesin, aga tema oli hoopis seda meelt, et ma peaksin kohe arsti juurde minema. Vaielda ma ju temaga ei taha ning üritasin siis nii hästi kui oskasin talle seletada, et ma ainult natukene ja ei kavatse endale liiga teha. Igaljuhul sai ta pahaseks, et ma ikkagi jooksma läksin.

Täna kasutasin uut teed - jooksin Ugala juurest järve äärde, seal ümber staadioni ning suund obeliskile, et sealt koduni joosta. Alustasin rahulikult ja ettevaatlikult, aja möödudes kasvas aga tempo ja ma ei tundud jalal enam mingit pinget. Kodu juurde jõudes oli natuke veel üheteistkümest puudu, niiet jooksin ka korraks kõrvaltänavasse. Toas hakkasin andmeid analüüsima ja üritasin Krissuga ära leppida ning rääkisin talle kuidas jooksmine jalale pigem positiivselt mõjus, mida tema aga kindlasti uskuda ei tahtnud. Siis aga tegin suuuure avastuse - teglikult ei pidanudki ma täna 11 kilo jooksma vaid hoopis kaheksa! Üheteistkümnene ring tuleb alles teisipäeval :P Saime mõlemad selle üle naerda ja oligi aeg Ten Singi minna.

Kuna Krissu nägi Piiat telekast Otepääl suusatajaid ergutamas, siis ennustasime, et tema täna ei tule. Veel nägi ta Piretit linnas hoopis teises suunas liikumas, millest lõpuks järeldasime, et ta läks koju ja ka vist ei tule. Aga sellest hoolimata oli meid ikkagi tore hulk koos: Anne, Pille, Merka, Krissu, ma, Sandra, Tiit, Helena, Maarja (Laur), Grete, Riina ja Eele. Nagu lubatud, oli nii laulu kui tantsu, ja ka mängida sai omajagu. Proovi lõpus kutsusid õed Pilvarid kõiki endale külla, kuid homme on ju kooli päev ja enamus pidid sellele pakkumisele eitavalt vastama. Veel selgus, et homme hakkab Hiina kalendri järgi uus aasta, nii et head vana lõppu jällegi :)

Anne ja Pille juurde läksime me lõpuks siiski vaid neljakesi ja aliase mängimisest ei paistnud midagi välja tulevad. Asusime kõik koos hoopiski süüa valmistama - pastat keetma ja kooki küpsetama. Toit oli hea, kõht sai täis ja tuju läks aina paremaks. Otustasime siis seda Tujurikkujatega veel ergutada, ma ise ei saanud neid aastavahetusel vaadata ja mis sündmus sobikski selleks paremini kui uus aastavhetus. Millegi pärast aga need aliase kaardid ikka jäid silma koguaeg ja heitsin pilgu selle teisel pool asuvale mänugle. Tundus veider kuid samas põnev ja tegime paari kaartiga proovi ning nii me hasarti sattusimegi. Mängulauda meil vaja ei olnud, meil käis nii et Anne küsis ja meie vastasime. Nii see aeg lendas ja kui olime ka viimase kaarditulba küsismused ära küsinud-vastanud jõudsime üksmeelele, et peaks vist ikkagi koju ära minema.

Õekestel oli lihtne, sest nad juba olid kodus. Merkal oli ka üpris lihtne, sest ma sõidutasin ta koju, aga mina... No juhtus nii, et kui Ten Sing läbi sai siis ma saatsin mulle üht väga armsat sõpra bussi peale ja kuna see peatus kuhu lõpuks jõudsime oli mu kodule väga lähedal, siis ma ei vaevunud enam tagasi noortekasse jalutama vaid võtsin maja eest teise auto. Nüüd aga koju jõudes meenus, et saan veel ühe jalutuskäigu värskes õhus pidada. Selleks ajaks kui ma esimese autoga ka koju jõudsin oli kell juba kaks saamas. Peab mainima, et oli lausa rõõm niimoodi öösel jalutada - peaaegu ühtegi autot ei sõitnud ning maa oli ilus lumine - selline jõulu tunne oli kohe. Ja te ei saa seda mulle pahaks panna, sest kui homme on uus aasta, siis pidid ju jõulud väga äsja olema :)

Jutt kisub juba sinna poole, et peaks kehale ja vaimule natuke puhkust andma.
Annan ka teie silmadele puhkus ning lõpetan siinkohal lausete moodustamise. Adjöö!

Igalepoole ei jõua

Mhhh! Täna ärkasin jälle millegi pärast üles, ei tea mis mul viga on :) Õde helistas ja arvas, et ma võiks tema ja Anniga koos Sandrale (Länts) homse sünnipäeva puhul külla minema. Täitsa hea mõte ju... magasin edasi. Siis helistas jälle, et ikka ei lähe, kuna pidu pole; nõustusin ja magasin edasi. Ja siis üllatus: õde helistas jälle ja mainis, et Raido tuleb telefonile millalgi järgi - otsustasin et enam pole mõtet edasi magada, sest niikuinii ei lasta. Panin veel kord oma kodu valitsemise oskused proovile ja peab tõdeme, et täna on juba palju kenam pilt siin. Vaatasin telkust natuke suusatamist ja tennist ning rääkisin Krissuga msn'is. Vabandust veelkord, et su eile õhtul üles äratasin.

Õde aga otsustas, et telefonitsi suhtlemisest ei piisa talle ja võttis Annimanni kaenlasse ning tuli külla. Arles ja Kaspar on Võrus vist ja naistel hakkas kodus igav. Väga tore oli väikse printsessi eest hoolitseda jälle. Vahepeal helistas Mari-Ann ning teatas, et Pilistveres on täna õhtul Hannes Hermaküla ja ka viljandlased on oodatud. Veidi aja pärast helistas ka Essu väga nõudval häälel, et me ikka tuleksime. Üritasin rahvast kokku ajada, aga seekord jäi siiski ära see sõit.
Õde juba küpsetas, selgus et tänaseks on külalisi oodata - veel tund aega tagasi ei teadnud me, et temagi üldse tuleb :) Otsustasin siis Merka kodust välja ajada ning homse Ten Singi asjus väikse nõupidamise tegema. Enne veel kui jõudsin lahkuda jõudis kohale esimene külaline - minu endine klassikaaslane Triinu-Angela. Polnud päris tükk aega näinud, ajasime veidi juttu ja läksin juba.

Lisaks Merkale tuli ka Riina meiega Aita ja olime siis natuke asjalikud. Homme peaks siis saama nii tantsida kui ma laulda - JEE! Samal ajal oli Aidas mingi kontsert ja meie teetamine lõppes enam-vähem samal ajal kui see kontsertki ning võtsin suuna kodu poole. Koduväravas seisis aga mingi tüdruk ja keegi poiss askeldas mingi auto juures. Teretasin viisakalt ja uurisin kas nad tulevad mulle külla - nad ei oskand vastata :P Siis nägin juba Raidot ja läksime kõik üheskoos tuppa. Selgus et nemad olidki ülejäänud külalised ja olid just Aidast tulnud - Viljandi on ikka nii väike. See kes autos askeldas oli siis Siim (Milistver) ja tütarlapse nimi oli Brigit, aga rohkem ta endast ei julgenud rääkida. Ainult niipalju puurisime välja, et ta oli VPGs käinud, kuna jutt läks kuidagi õpetajate peale ja jõudsime nimeni Kangro. Meie rääkisime Riinast, kuid tema pakkus eesnimeks Maarika ning oligi selge, sest too on ju seal saksakeele õpetaja - sellised Sherlockid olemegi :)

Sõin veidi pizzat, mis õde oli küpsetand ja irdusin oma tuppa. Krissu oli busy ja telekast ka midagi head ei tulnud, otsustasin varem magama minna lootuses homme varem ärgata ning kirikussegi jõuda. Gospelkoor laulab seal ja kui aus olla, siis lihtsalt pole ammu käinud.
Veidi põnev pakkumine tuli ka Janalt, kes helistas mulle kümne paiku ja küsis ega ma ei tahaks ta sõbrannele Pärnusse järgi minna, et ta Viljandisse tuua. Aga väsimus oli juba tekkinud ja vastasin eitavalt.
Lähen teen kiire pesu ja heidan horisontaali. Täna panen tropid ka kõrva, sest tundub et külalised veel ei lahku ja eks Anni kavatseb ka öösel paar korda tühja kõhu tõttu ärgata.
Homme on 11 kilomeetrit ette nähtud - natuke kardan, et jalg läheb veel hullemaks, aga eks siis ole täpsemalt näha. Nüüd aga keskendud ainult unedele ja soovitan teilgi sama teha ;)

Siil udus

Miskipärast on mul ikka tõsiseid raskusi õigel ajal magama minemisega ja seetõttu algas ka reedene päev minu jaoks alles keskpäeval. Lund oli taas sadanud ja vaatasin väga kõhklevalt aknast välja, kas sellise lume sees on üldse võimalik joosta?! Kui ei tea, tuleb järgi proovida. Aga enne veel peaksin linnas ära käima. Mu õde ajab mingit noortefoorumi asja ja pidin talle paar asja maavalitsusse ära viima. See oli ka hea võimalus omal nahal ära tunda mis temperaatur ja olud seal õues on. No seal kus mina käisin oli rõve pruun liga ning mõtlesin oma väikses peas välja plaani, et täna jalutan veidike maad metsa poole ja saan siis ilusa valge lume sees joosta. Jõudsingi koju tagasi ja tulin enda tuppa, et riided vahetada, solge käele panna ja mp3 kõrva toppida. Enne veel kontrollisin arvutist üle mitu kilomeetrit jooksma peana ning märkasin, et Krissu oli koolist tagasi. Vahetasime mõned sõnad ja siirdusin jooksma, sest kell oli juba üpris palju ja pidin veel seitsmeks Tallinnasse jõudma.

Joosta oli üllatavalt raske. Tavaliselt häirb mind liiga libe pinnas, et jalad käivad all ringi, aga täna oli nii paks lumi, et haakuvus oli ebaloomulikult suur - jalad lihtsalt vajusid igal sammul vähemalt sentimeetri võrra lumme. Jooksmisest oli saanud kiires tempos sumpamine. Kannatasin pool distantsi vastu ning otsustasin obeliski juurest alates mööda maanteed ja kõnniteid pidi edasi joosta. Kui linna piirini jõudsin meenus mulle miks ma mööda lumist rada olin soovinud joosta - see pruun plöga! Nii ma siis jooksin läbi poolsulanud pori - sulps ja sulps jälle pahkluuni porilombis. Ja igaksjuhuks pritsis üks autojuht mind veel selle kõigega üle. Tuju oli juba päris nullis, sest jalg ka valutas ning ootasin juba milla koju jõuan, et siis dušši alla minna ja suund Tallinna poole võtta.

Kuna õues oli temperatuur napilt plussis, siis tundus 37 kraadine vesi päris kõrvetav. Ei saanud ka märkamata jääda fakt, et mu jalg oli päris paistes. Peab vist ikka arsti juurde minema ja röntgenpildi tegema. Vaatan mis nägu ma pühapäeval olen, kui 11 kilo ära joostud.
Igaljuhul oli aeg kaks õuna süüa ja Krissule tsau öelda, sest kell oli just neli saanud. Umbes poole tunni pärast jõudsin autosse ja hakkasin minema. Olin natuke oma graafikust maas ja pidin veidi kiirustama, aga oh mis ime! Kogu tee Viljandist Imavereni (umbes 50 km) oli kaetud paksu uduga ja nähtavus peaaegu puudus. Pärast Paia risti läks pilt paremaks, tegin Mäos väikse bensuka ja kimasin edasi. Jõudsin pealinna vaid viis minutit enne seitset ning nüüd pidin veel staadionile jõudma. Jäin vaid paar minutit hiljaks kuid õnnesk olid ka Tartlased ja nendega koos ka avavile veidi hilinenud.

Tribüünil ootasid mind juba Helen, Anna ja Elmar. Veidi aja möödudes liitusid meiega ka Tohver ja Tölpus. Mängupilt oli meie kasuks ja juba 13.dal minutil lõi Rasmus esimese värava. Neli minutit hiljem tegi Ats seisuks 2:0. Niimoodi nad seal udu sees madistasid ja Tammekal oli raskusi isegi üle poole jõudmisega. Külm juba näpistas ja hakkasime poolajavilet ootama. Ruttu-ruttu Toomase ja Heleni kontorisse teed jooma! Magasime oma jutustamisega teise poolaja alguse maha, kuid seisus ei olnud veel muutusi. Nüüd oli platsil rohkem uusi nägusid ja ka tartlastel hakkas rohkem võimalusi olema, kuid kümme minutit enne lõppu skooris ikkagi Frolla ja 3:0 jäi ka lõpuseisuks. Ootasime ilusasti Lauritsa ära, kuna tal oli täna sünnipäev ja juhuslikult oli mul üks Norra šokolaad kaasas, mis sobis kenasti kingiks. Tegime veel ühe tee ja plaanisime koju minemise trajektoori, sest Elamar ja Anna elavad pelgulinnas ja Helen mustamäel... Siis aga märkasin diivani peal aga tuttavaid kollaseid särke - kas need pole mitte need särgid mis oksjonil on?!
Tegin oma pakkumise ja ownisin endale Talimaa pikkade käistega särgi :)

<- See on nüüd minu oma!

Kuuldavasti loobus Heikki jalkast, mis on väga kahju, kuna ta oli väga hea äärekaitsja ning oma hea kiirusega rünnakusse lülitamiste tõttu mängis ju ka hästi äärepoolkaitsja koha välja.

Särgi üle olen ma aga väga õnnelik, sest see on ikkagi päriselt Talimaa oma ja selle meistriliiga logo on veidi erinev kui see, mis fännisärkidel. Ja lisaks on sellel ju rinnale trükitud hummeli logo ning tuleviku logo on ümmargune, ilma tekstita.

Kaja võib nüüd mind kadestada/imetleda, sest talle ju see "saapatalla kujuline" logo ei meeldind.

Igaljuhul kannan ma seda särki suure uhkusega!

Nägin ära nii Elmari ja Anna kui ka Heleni majad ning hakkasin otsime teed koju. Kell oli umbes veerand tundi üle kümne. Jõudsin kenasti Tartu maanteele kui avastasin, et jõuan ka Rimist läbi käia ja miskit söödavat teele kaasa osta. Ja algaski sõit - taas läbi udu. Kui minnes oli udu kogu tee kuni Tallinn-Tartu maanteeni, siis tagasi tulles oli täpslet vastupidi, alles Imaverest alates nägin mis tegelikult minu ees ja ümber on.

Märkamatult olin jõudnud Viljandisse ja sama märkamatult oli vahepeal kell üks saanud. Toksin blogi ja üritan ette kujutada, mida homne päev tuua võiks - tuleb vist jälle improviseerida.
Ootan juba pühapäeva, siis on Ten Sing ja näen taas neid naeratavaid nägusid. Lähen vaatan nüüd unedesse, ehk kohtan mõnda neist seal :)

Kuum koer

Jälle jooksma! Eile Krissu küsis, et kas ma juba jooksmas käisin, siis mõtlesin, et just sellist innustust mul vaja ongi, et keegi tunneb mu saavututste vastu huvi. Mis sellest et treeningplaani kohaselt ei olnud siis jookspäev, seda enam tahtsin ma täna jooksma minna. Lühike distants; ette nähtud oli kolm kilomeetrit, niiet sain kiiremat tempot hoida. Aga mul parem jalalaba ikkagi valutab sellest teisipäevasest jooksust saati, loodan et läheb peagi üle.
Enne jooksma minemist üritasin jällegi kodus korda luua - olen ju ikkagi Kalmer* - aga miskipärast on minu koristamine alati pöördvõrdeline :P Igaljuhul on nüüd tuba veel rohkem segamini ja pean mingi plaani välja mõtlema kuidas kõik need asjad endale õige koha leiaksid.

*nimi Kalmer on originaalis Chalmer (Šhoti pätitolu) ja tähendab "kodu valitsejat"

Siis aga läksime Jaanika ja Karmelaga autoga tuuritama ja lõpetasime Statoilis, kus sõime burgerit, hot dogi ja kabanossi. Minul oli hot dog* ja ma suutsin selle söömisest paraja segaduse korraldada, aga sinepit oli ohtralt ja maitse oli hea. Hot dogidest võib veel nii palju rääkida, et kogu see jama sai alguse Saksamaalt kus tehti vorstikesi, mida kutsutakse siiamaani erinevate nimedega, kuid tähendavad siiski enam-vähem sama - frankfuter või wiener (kust pärineb ka eestikeelne sõna "viiner") - üks viiner kõik. No ja siis otsustasid Saksa immigrandid neid Ameerikas tänava peal müüma hakata. Kuid kuna kuuma viinerit naljalt näpude vahel kaasas ei kanna, said ostjad kanda ühte kinnast mis soojust isoleeris, aga nad kippusid nendega minema jalutama koguaeg. Siis aitas saia-müüja-immigrant vorsti-müüjat-immigranti ja pakkus välja lahenduse panna vorst saia vahele, niimoodi ei kõrveta see sõrmi ja kliendid saavad pärast ostu sooritamist kohe edasi liikuda. Nutikas mis :P

*kusjuures nime "Hot dog" kohta on erinevaid legende, kuid kõige levinuim on see, et kuna Ameerikas müüsid neid esmalt immigrandid, arvati see olevat koera lihast.

Nii siis koju jõudes ootas mind lisaks traditsioonilisele arvutile ka juba traditsiooniline segadus. Kuna Krissul oli täna peale Merineitsit ka Linnapea, siis temaga jutustada ei saanud ja passisin enamus aja niisama Tuleviku blogi ja foorumi vahel. Meenus ka, et ühel mu endisel klassiõel Siljal on täna sünnipäev ning saatsin talle väikese sms-tervituse, aga kõige lahedam oli siiski see, et ta vastas sellele sõnumile - vähe ei teki nii igatsus ju selle kamba järgi... Kuid ega see telefoni jaoks viimane liigutus polnud, helistasin veel Artile ja Piretile ning kutsusin neid homsele jalkamängule kaasa, millest kahjuks mõlemad olid sunnitud ühel või teisel põhjusel loobuma.

Väike üleskutse siis kõigile, et homme (reedel, 23.jaanuar) kell 19.00 Sportland Arenal (tlnas, A le coqi kõrval) Tulevik vs Tammeka treeningkohtumine. Mina lähen Viljandist kell 16.00 paiku pealinna ja pärast mängu tulen tagasi koju, nii et kui on huvilisi siis autos on ruumi küll ;)

Ja lõpuks jõudis Krissu ka koju ning saime paar sõna vahetada, kuid kokkuvõttes on uni siiski meist tugevam ja tuleb ju magama minna, sest homme on uus päev, uued seiklused ja kinldasti ka uus segadus mu toas!
Hurrrra kodu valitsejatele :)

Nagu öö ja päev

Täna oli üks tore päev - enne kõike selle pärast, et mul õnnestus Krissut näha ning võisin ta koju sõidutada! Kuid kui algusest alustada, siis oli täna üks ammu plaanitud linnapäev. Plaanitud küll, aga ikkagi kolasin mööda poode sihitult ringi ja miskit asjalikku ei leinudki, või olid need asjalikud asjad mõistmatult kallid.. Igaljuhul lõpuks jõudsin ma pangas ära käia ja tundus, et viimane koht ongi ehk raamatukogu ja seadsin oma sammud sinna poole, kuigi ma ühtegi raamtut laenutada küll ei kavatsenud. Kuid just siis helistas Krissu ja teatas oma lauluproovi lõpust ning ka trajektoori, mille vahepeatuseks pidi olema raamatukogu bussikas. Sealt edasi aga sõitsime koos Viiratsisse ja ta tutvustas mulle kohalikke prügisorteerimis konteinereid. Veidi hiljem koju sõites, tegin seal ka väikese peatuse, kuid selgus et just plastpakendite anum oli ääreni täis. Võib öelda, et lausa külgedeni täis - iga konksu ja nurgakese külge oli riputatud nii palju kotikesi kui veel mahtus ning peab tunistama, et paljud ei mahtunud ja seepärast vedelesid seal samas ümbruses maas. Otsustasin oma pakendid ka seekord puutumata jätta ja järgmist võimalust oodata.

Kuid ega ma seal ainutl prügi vaatamas ka ei käinud, asusin ka poest läbi. Juba eelnevatel kordadel olen märganud, et seal poe küljes on ka postkontor, aga ei mõistund kus kohast sinna pääseb. Täna aga näitas giid Krissu mulle samas hoones asuvaid perearsti kabineti aknaid ja vihjas, et sinna ja ka postimajja pääseb peasissekäigu kaudu. Vaatasin siis hoolega ja leidsingi õiged uksed üles. Perearst oli juba lahkunud aga postkontori tädi naeratas kenasti, kui teda läbi klaasist ukse märkasin. Pood ise on nagu pood ikka ja olen seal ka varem käinud, nii et teadsin juba kus magusa lett asub :) Üllataval kombel ma seal midagi ei ostnudki, vaid mõtlesin hoopiski ise miskit magusa laadset küpsetada ja otsisn üles jahu, pärmi ja või. Lisaks veel veidike soolasemat õhtusöögiks ja ka midagi uut - meloni maitseline näts. Tõesti, kui olin nätsu suhu pannud tekkis mul isu meloni järele, aga tagasi ma ei viistinud minna. Nii siis koju.

Kodu tänavas märkasin juba kaugelt, et isa on kodus. Korstnaist tõusis tihedat suitsu ja lisaks oli ka tee ääres mingi auto, mis osutus tema tööautoks. Harjumuspäraselt istusin arvuti taha ja loomulikult ei olnud ma ainuke, nõnda sain ma jällegi oma lemmikuga suhelda. Siis selgus aga, et ta kavatseb täna kooki küpsetada ja ei saanud ka mina kauem saladuses hoida, et olin ka ise just küpsetamiseks vajalikud ained kokku ostnud. Kusjuures, see ei ole mitte esimene kord kui nii juhtus. Näiteks eile tegin ma vaarika teed ning tuli välja, et ka tema oli just vaarika teed ostnud. Lõbusad kokkusattumised igal juhul. Niisiis hakkasime küpsetama, aga mu start viibis veidi ja kuna tegin pärmitainast, siis võttis see ka veidi kauem aega. Vahepeal aga juhuts nii, et tema kook sai valmis ning ta ei olnud sellega rahul ja otsustas uue küpsetada. Jõudis siis kätte minu aeg kuklid-saiakesed ahju panna ja juhtus nii, et esimene laadung läks veidike neegriks :P Krissu teine kook tuli paremini välja ja ega minagi muud saanud teha kui oma teise katse peale loota. Need nägid esimeste kõrval välja nagu albiino-kuklid, aga kohe palju pehmemad. Nüüd neid kõrvuti vaagna peal vaadates on nad nagu öö ja päev. Kuigi kõhus täidavad nad oma eesmärki samaväärselt.

Täna jagakski oma nõuannet algajate küpsetushuvilistega: Kui retseptis on märgitud küpsetamise ajaks 10-12 minuit, siis ei tasu seda 15 minutiks ümardada :D

Näljased lihased

Magasin täna umbekaua ikka, võibolla väsitas see eilne ujumine mind ära, sest magama läksin juba varakult, aga päris püsti sain alles keskpäeval. Viisin ema bussijaama, kuna ta läks jälle Soome tagasi. Enne seda käisime veel poest ka läbi ja siis pärast seda nägime veel Loo'd ja Tim'i ning läksime bussi ootama. Ma läksin koju tagasi ja kogu tee mõtlesin, et kas tasub jooksma minna, või peaks veel kord Krissu käest küsima, kuidas ta arsti juurde saab, ning täpselt kui maja ette jõudsin saatis hoopis tema mulle sõnumi ja ütles, et saab emmega. Rahuliku südamega sain siis jooksuriided selga tõmmata ja trajektoori peale mõtlema hakata. Oli ju vaja ikkagi tavalise kuue asemel kümme kilomeetrit läbida. Männimäe poristel tänavatel ma ukerdada ei tahtnud, niiet otsustasin järve äärde sõita ning sealt obeliskile ja tagasi joosta.

Sama tähtis kui jooks ise on ka kõik jooksu ümber toimuv. Muidugi tuleb teha soojendusi ja venitusi nii enne kui pärast jooksu, aga niimoodi kuskil mujal kui kodus lõpetades tuleb ka tähele panna kas sul on näiteks vahetusriided kaasas. Ega joogipudelit unustanud ja kui kohe kuhugi sööma ei lähe, siis tuleks ka midagi vähe rasvast süsivesikute rikkast toidu poolist kaasa võtta. Kuna lihas kulutab aktiivse töö käigus ära suure hulga oma energiavarust tuleb see kiiresti taastada, sest energiavarud taastuvad lihastes umbes kahe tunni jooksul ja kui pärast selle aja möödumist süüa, siis suurt kasu see enam lihastele ei anna ja järgmine jooks on palju vaevalisem. Sööma ei pea palju, 200-400 kalorit päästavad lihased näljast ja energiavarude katmiseks piisab kahest banaanist, õunast, apelsin või hoopis väiksest jogurtist, ka suur poetäis viinamarju täidavad selle eesmärgi.

Jooskust ise nii palju, et obeliskile ja tagasi on siiski vaid kaheksa kilomeetrit ja pidin veel järve äärsetel tänavatel tiirutama ja ka ümber staadioni kaks ringi tegema. Sellest polnud hullu midagi, sest jalad pidasid eilse ujumise järel tekkinud väsimusele vaatamata väga hästi vastu. Ilm oli ilus, muusika kõrvus vali ja need kolm miinuskraadi tundusid esimeste kilomeetrite möödudes kaduvat. Pärast jooksu oli ihu päris kuum ja autosse istudes vahetasin kohe märja jooksusärgi kuiva puuvillase vastu ümber ja ettevaatlikusest tõmbasin ka jope selga, kuigi poolel koduteel tundisn, et hakkab jope all palav ja see polnud siiski vajalik.

Koju jõudes tõmbasin oma jooksu kohe arvutisse, sõin puuvilja salatit (lihaste energiavarude taastamiseks) ja ajasin algatuseks natuke Krissuga juttu. Siis ruttu dušš alla, lõikasin veidike juukseid ja võtsin veel paar pirukat arvuti taha kaasa. Krissu arsti juures käigust saate lähemalt tema blogist lugeda, aga tuli välja ikkagi see, mida kogu aeg oleme teadnund - mandlid. Eks siis näib, mis sellest see kord saab. Loodan ikka parimat. No ja siis üritasin veel natuke korda seada oma tuba, sest minu puhul on koristamine ikka väääga pikk protsess.

Kusjuures on meil majapidamises nii, et sorteerime palstpakendeid ja paberit/pappi segaprügist eraldi ja täna toppisin auto pagasiruumi seda prahti täis ja läksin Statoili neid ära viskama, aga selgus, et seal ei ole enam plastpakendite jaoks eraldi konteinerit. Paberist sain lahti, aga kiled ja muud peavad ootama kuni järgmise koha leian. Sellien seik siis minu päevast :P

Nüüd aga sätin end taas unemaale, et homseks päevaks välja puhata. Peab ju olema valmis, et ehk on just homne päev see seikluste rohke, millest teile kirjutada saan :)
Palju ööd ja und teile!!

Vesi on märg

Käisime täna koos emaga Tartus. Ta pidi arsti juurde minema ja mina läksin samal ajal Aruasse ujuma, sest jooksu trenni plaanis ei ole. Päris tore oli, pole mitu aastat niimoodi ujulas käinud. Ujuda ma muidugi ei oska, aga hulpisin pool tunnikest seal ja oma 300 meetrit sai ikka läbitud :) Pärast ujumist leidsin muidugi sauna üles ja passisin seal - mingist valest puidust vist olid seal see pink ja voodrilauad, liiga kuumad minu arust. Aga kuna otse basseinist lavale hüppasin ning isegi veel hingeldasin samas, siis ma väga kaua seal ei passind. Maksimaalselt kümme minutit. Vahetasin riided ja läksin Taskusse ema ootama. Krissu rääksi mulle kunagi ühest unenäost, kus Tasku mängis suurt rolli ja kuna ma sellest midagi kuulnud ei olnud, siis tahtsin ikka üle vaadata, et mis koht too selline on. Kõige põnevam seal minu jaoks oli seal Rahva Raamat - leidsingi sealt ühe raamatu, istusin aknale ja hakkasin seda lappama. Ok, neljandal on kino ka, aga mingi meelelahutskeskus see külle ei ole... Lõpuks jõudis ema ka tagasi ja läksime koos sööma.

See ujumine väsitas mind küll väga ära, võibolla on siin väike tegur ka selles, et ma alles kella nelja paiku magama jõudsin. Kuid kõhud täis võtsime suuna Eedeni peale ja kolasime seal natuke. Eriti lahe oli kui ema küsis mingist poest oma arvutile kotti ja siis müüja-poiss tõmbas kogemata terve riiuli täie kotte maha ning ütles lõpuks, et neil ikka vist ei ole sellist :) Pärast seda lõbusat seika otsustasime liiklusummikuid vältida ja koju sõita. See meil ka õnnestus.

Kodus ootas mind mu arvuti ja Krissu seal sees! Lisaks käis ka Jaanika vahepeal külas. Tal oli arvuti juhtmega mingi jama ja ma leidsin talle siit uue ning ajasime muud juttu ka. Nagu näiteks see, et varsti tulevad Sauheradikad külla mõneks päevaks ja millist programmi siis neile pakkuda. Selle üle jõuan veel varsti uuesti rõõmustada ;)

Ma juba jõudsin mainida, et täna mul jooksmist ei olnud, aga mõtlesin, et ehk kellelegi pakub huvi ja kirjutan siis lühidalt ka selle nädala programmi siia.
Esmaspäev juba on pea-aegu läbi ja oli puhke päev, käisin siis vahelduseks ujumas. Teisipäeval on aga kümne kilomeetrine jooks ette nähtud! Siis saan kolmapäeval jälle puhata ja taastuda sellest kümnest kilost ning neljapäeval alustan jälle väiksest suuremaks, ehk siis vähemalt 3km. Reedel juba poole rohkem, 6km. Laupäeval puhkus ja pühapeäval 8 kilomeetrit. Etteruttavalt võin öelda, et see neljapäevast algav väikesmast vahemast suuremani jooksmine kulmineerub teisipäevaga, mil mul tuleb läbida 11 kilo. Rõõmustage koos minuga!!
Eks kogu see pilt oleks veidi värvilisem, kui ei oleks talv. Lihtsalt sel põhjusel, et siis oleks kus joosta, aga ega ma ei vingu - suvel on lumesportlastel palju keerulisem :)

Oki, lippan täna varem teki alla, sest homme tuleb mu esimene kümme, pärast oktoobrit.
Olge mõnusad ja ärge ometigi kukkuge. Jääge terveks!

The Rocket

Kuna ma eile jõudsin alles täna koju, siis ma lubasin endale korraliku uneaja ja magasin keskpäevani. Ja siis - arvake ära mis!! Ma läksin emmessenni ning rääkisin seal Krissuga :) Mingi päev ma mainis ka talle, et mul ei ole just palju selliseid sõpru kellega iga päev oleks millestki rääkida, aga tema on just täpselt selline, kellest ma kohe mitte kuidagi ei tüdine. Sõprust ei saa numbritesse panna, aga mõned numbrid võivad seda ju illustreerida küll. Vaatasin järgi ja lugesin kokku, et me oleme Krissuga suhelnud alates 19.oktoobrist tänaseni absoluutselt igal päeval - kas siis orkutis, msn'is, sms'i teel, helistanud või siis näost näkku. (Enne seda oli selline pühapäeva-suhtlemine. Sõna otseses mõttes). See teeb kokku napilt üks päev üle 13 nädala, ehk siis 92 päeva jutti. Ning ka see ei ole veel kõik :) Homme möödub sellest kuupäevast täpselt 3 kuud. Uskumatult tore, et leidub keegi kes suudab mind nii kaua järjest välja kannatada! Võrdluseks või tuua näite sellest, et elan koos isaga ja julgen väita, et peaaegu iga nädal on mõni päev kus me sõnagi ei vaheta.

Aga samal ajal kui ma arvuti taga istusin, tulid meile külla Katrin, Arles, Kaspar ja Anni Marita. Kassu põhi tegevus oli õhupallidega mängimina ja Arles rääkis oma viimasest kontserdist, kus ta kitarri pilbasteks peksis - vot see on tõeline rock! Siis aga dressid selga, klapid kõrva ja solge käe ümber ning jooksma. Tänaseks oli treeningprogrammsi jälle 6km ette antud. Jooksin täpselt 30minutit (sekundi pealt) ja läbisin selle ajaga 6,87 kilo, niiet ühe kilomeetri läbimiseks kulus mul keskmiselt 4 minutit ja 21 sekundit. Tagasi jõudes käsin ruttu pesemas, sõin väikse lõuna ja otsemat teed pidi noortekasse. On ju ikkagi Ten Singi päev. Mega tore, et meid täna nii palju taaskord oli. Lisaks minule aitas Jaanus meeste lippu kõrgel hoida. Naissoo esindajaid oli muidugi rohkem: Krissu, Merka, Grete, Kärt, Maarja (Laur), Made, Mann, Helena, Piret, Piia, Tiit ja Sandra. Kokku neliteist. Hurra! Ja pidutsemiseks oli põhjust, nimelt on ju Piretil täna sünnipäev. Palju õnne veelkord. Selle sündmuse puhul tegi Krissu talle imelise šokolaadi-vaarika koogi, millest meiegi tükikese saime. Nam-nam :) Pärast proovi viisin Pirr-Parri peetrikasse ning saatsin siis Krissu koju. Ega mul endal ka kuhugi mujale kuju minna polnud.

Kuni kella kümneni rääkisin tüdrukuga, kellel on kõige lahedam ajuri-pats. Siis aga jäin neljaks tunniks ja viieteistkümneks minutiks liikumatult teleka ette. Snooker'i meistrivõistluste Masters finaali teist poolt vaatama. Esimesed kaheksa frame'i mängit sel ajal kui me Ten Singis olime, nüüd jätkati seisult 4:4. Kaheksa frame'i hiljem oli seisuks 8:8. Oli väga tasavägine mäng, nagu seisust näha. Finaali formaat oli parim üheksateistkümnest, ehk siis võidab see, kes saab 10 frame'i. Omavahel mängisid Masters tiitlikaitsa Mark 'Jester from Leicester' Selby ning maailmameister ja ka maailmaedetabelis esimesel kohal olev Ronnie 'The Rocket' O'Sullivan. Mängupilt oli seinast seina, kuid lõpuks võitis ikkagi Ronnie 10:8 ning tõstis seega juba neljandat korda Masters karika :) Oli tõsiselt pingeline ja kindlasti neli tundi ootamist väärt, kuigi lõpuks sai otsustavaks ikkagi see, kumb neist võidab viimasest kolmest frame'ist kaks.

Posituse lõpu kelleajaks on tegelikult väga-palju-kolm-läbi ja seega kohe kindlasti uneaeg.
Ilusat algavat nädalat kõigile :)

Väike kana-seemne-küngas

Avastasin taas, et mu kodus on liiga palju pabereid, mida mul enam vaja ei lähe. Otsustasin täna võimalikult paljudest neist lahti saada, ehk siis hakkasin väikestviisi koristama. Olin kunagi kooli konspektid kõik alles jätnud ja mitte ainult gümnaasiumist, vaid ka põhikoolist, kuid ega mul vist neid enam vaja ei lähe. Alles jäid vaid kirjandid ning füüsika ja keemia konspektid. Kirjandeid on lihtsalt lahe kunagi lugeda, et mida ma siis nooruses mõtlesin ja füüsika-keemia konspektidest annab veel midagi ehk õppida... Igasuseid muid pabereid leidsin ka ja kõik koos moodustasid nad päris suure kuhja, aga ega suurt rohkem korda küll mu tuba ei saanud. Mulle millegi pärast meeldib ikka uurida, et mis asjad need on mida ma ära tahan visata ja ehk on seal ikka midagi vajalikku. Ja nii moodi kulub koristamise peale vääääga palju aega :P

Koristamine oligi põhiline. Krissuga sain ka paar sõna vahetada, enne kui ta Robertile külla läks ja siis oligi juba aeg Paale teele sõita. Seal ootasid mind Merka, Jaanus, Made ja Mann ning üheskoos võtsime suuna Peetrimõisa. Nimelt tähistasime seal Pireti sünnipäeva. Enne meid oli seal juba Helena koha sisse võtnud ja hiljem käisime veel Henril järel, kokku päris suur punt.

Süüa sai kõvasti ja mängisime kaarte, aliast (millest on ka tulenenud postituse pealkiri), Ten Singist tuttavat elevandi mängu ning palju muudki. Lahe oli et saime vahukomme küpsetada - lõpuks ometi :) Ja siis oli Piretil palju õhupalle. Mingil hetkel hakkasime millegi pärast arvutist erinevaid asju vaatama, aga sellest saadi üpris kiiresti üle. Aeg lendas uskumatult kiirest ja äkitselt oligi kella viiest saanud uus päev ja saime sünnipäevalast taas kord õnnitleda, nüüd juba õige päeva puhul. Kolm tundi veel ja juba hakati mõtlema koju minemise peale ning omakorda tunnike kulus mõtte teostamise peale. Igati tore pidu oli, mina jäin küll väga rahule ;)

Ja juba kaheteist tunni pärast oleme jälle enamustega neist koos Ten Singis! Enne seda peaksin veel oma kuue kilose ringi ära jooksma ning kui selle nurga alt vaadata, siis peaksingi kiireimat teed pidi voodini siirduma.
Head ööd.. eem.. või siiski hommikut - eks kohanadge seda ise ajaga, millal seda loete :)

Mõttetera (innustus) unistajatele: Tegelikult on kõik võimalik.

Lumi silmas, rõõm südames

Ootasin juba põnevusega tänast, sest tahtsin nii väga uuesti jooksma minna, et saaks juba võrrelda ja lisaks sellele seadistasin nüüd oma kella ära. See nätab ka kulutatud kalorite hulka. Niisiis täna pidin jooksma 6km ja tegin sama obeliski ringi, väikese täiendusega - kokku 6,61 kilomeetrit (534 kalorit). Ilm ei olnud just kõige meeldivam - Krissu helistas enne Ugalasse minekut ja rääkis kui külm on, aga see mind väga ei heidutanud. Mõtlesin et suusatajad käivad veel hullemate ilmadega väljas sportimas :) Miinus kolm kraadi oli ja päris tuuline, kuid pärast tunne oli super!

Käisin veel korra ema juures kütmas, kuna ta tuli nüüd õhtul koju ja siis tagasi arvuti taha. See ei ole küll kõige mugavam koht mu kodus (tool on selline vana puidust ning kannid jäävad täiega valusaks sellest), aga mul on rohkesti põhjust siin olla. Lisaks msn'ile vaatan ka natuke telekat, kuna praegu käib snookeri võistlused. Peale selle polegi ma midagi erilist teinud. Vetsus käisin ja söönud olen ja noh ei saa millegi üle kurta :D

Homseks mul treening programmis jooksu ei ole. Võiks ju nalja pärast ujuma minna või uisutama, aga kahtlane et viitsiks seda üksi ette võtta. Aga õhtul ei ole ma üksi, sest siis läheme Pireti sündimise tähtpäeva tähistama - jei, pidu pidu!!

Rohkem ei oskagi midagi öelda. Täna olen eriti vähese jutuga.
Aga mõte tuleb ikkagi: Mis raha eest saadud, on odavalt saadud!

Nagu käega pühitud

Enne veel kui tänasest päevast räägin, siis natuke jäi eilse kohta kirjutamata - vist selle pärast, et nii palju juhtus. Sellest jõusaalist tahtsin rääkida veel kus ma käisin. Kui ma seal riietusruumis juba oli, siis tuli mingi hetk pärast mind üks tore noormees veel sinna. Teretasin viisakusest ja siis tekkis meil väike jutuajamine. Rääkisime mida tulime siia treenima. Tema jõutreeningule, mina kestvustreeningule. Ja tuli välja, et ma olen esimest korda seal ja üldse ei teadnud selle koha kohta midagi ning ta ütles kuhu peaksin minema, et jooksulintideni jõuda - väga tore kui inimesed on abivalmid. Saali sisenedes nägin üht tuttavat nägu. Ta ei olnud küll mu tuttav, aga olin teda telekast näinud. Nimelt käib Argo Ader seal treenimas ja ka juhendamas ning temast oli seina peal veel väga suur plakat kah. Ega ta ise ka väike mees ei ole, kuigi telekast vaadates jäi mulje, et veidi lühike, kuid kes siis Mart Sanderi kõrval lühike pole. Isegi olen temaga paar lauset vahetanud ja õnn oli, et pikemalt ei vestelnud, sest muidu oleks kael kangeks jäänud. Korvpalluridki võivad end tema kõrval lühikesena tunda. Aga Aderist siis nii palju, et oli lihast tüübil ikka kõvasti ja solaariumi arvelt ei olnud ka koonerdanud. Vaatas ikka aeg ajalt peeglisse ja paistis päris rahul olevat. Oleks tahtnud talle teregi öelda ning tantsusaate võidu puhul õnnitleda, aga selleks ajaks kui ma jooksmise lõpetasin oli ta juba kadunud - teine kord ehk :)
Siis pärast treeningut nägin veel kord seda abivalmit noormeest jällegi riietusruumis ja rääkisime veel veidi - tema sai teada, et ma tegelikult Viljandist ja rohkem ikka jooksumees ning mina sain teada, et ta eriti joosta ei saa, kuna vasak jalg halvatud ja seepärast rohkem jõutreeninut teebki, sellel ka füsioteraapiline mõju. Muidugi ma märkasin, et ta kõnnib teistmoodi ja lonkab kõvasti, aga mõelda vaid - mehel on peaaegu poole keha halvatud ja ikkagi tuleb jõusaali ja leiab endas jõudu ja püsivust tegeleda spordiga. Paljud füüsiliselt täiesti terved inimesedki ei suuda seda, kuid temas on veel ka rõõmsameelsust ja indu teisigi aidata. Lihtsalt super - ma loodan talle kõige paremat ning et ta terveneks ja ehk tuleb aeg kui jookseme veel üksteise võidu.

Eilsest veel nii palju, et võibolla ikka ei ole kõige targem nii vara ärgata, siis kohe kaks tundi autoga järjest sõita. Veel trenni teha ja uuesti kaks tundi autoga sõita - lihtsalt sel põhjusel, et keha võib sellest väikse shoki saada. Eile õhtul pärast blogi kirjutamist tõusin toolist ja jäin paari sekundi jooksul haigeks. Kõik mida suudad ette kujutada: palavik, peavalu, jõuetus, külmavärinad, lihasevalud jne. Panin villased sokid jalga ja pugesin teki alla, kuid soojem küll ei hakanud, lihtsalt lõdisesin edasi. Mõtlesin, et ega siin ikka muu ei aita kui käed kokku ja Jumalat paluda, ning külmavärinad kadusid sama kiirelt kui olid tulnud. Seega sain magama jääda ja hommikuks polnud haigusest jälgegi.

Täna hommikul meenus mulle, et Mirjam (Pihlak) rääkis, et kui tal oli tugev peavalu, siis ta ka võttis igast tablette ja värke kuni lõpuks polnud muud abi kui ainult paluda Jumalat. Ja Jumal vastas talle ning ütles, et miks sa tuled mu juurde viimases hädas, kui ma peaksin olema su elus esimene. "Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mt 6:33).
Ma mäletan kui kord Maarja (Pabunen) helistas mulle öösel ja palus mind talle kuhugi järgi minna ja siis autos rääkis, et ta proovis küll kõiki muid variante ka, aga siis viimases hädas pidi mu poole pöörduma... Ja Krissu rääkis, et jäi täna bussist maha ja mõtles küll, et võiks ju mulle helistada, aga siiski proovis omal jõul koju jõuda...
Täpselt sama moodi nagu Jumal armastab oma lapsi, armastan mina teid mu sõbrad ja tahan ka olla teie jaoks esimene, mitte viimane - see ei ole üldse halvasti mõeldud, vaid ikka meeldetuletusena, et ma olen olemas ;)

Aga tänase päeva nael oli ikkagi minu esimene jooks uue kaaslasega. Natuke läks aega kuni ma sain arvutis õige treeningkava endale paika, aga lõpp hea - kõik hea. Jooksin ühe obeliski ringi, mis oli kohati lausa väga jääs, nii et tagasi tulin ikka mööda maanteed. Kokku oli see siis 5,82 kilomeetrit. Siin kõrval menüüs on ka mu "My Nike+ mini" ja info mu läbitud distantside kohta, aga treeningkavast niipalju, et täna pidin jooksma 3km, homme on eesmärgiks kuus, laupäeval on puhkus ja pühapäeval jälle kuus. Eks näis kas ma sellega lepin, sest esialgu on ikka hasart ja tahaks veidi rohkem pingutada... Siis on juba uus nädal ja uued distantsid, aga üldiselt peaksin nädalas jooksma 30 miili, ehk peaaegu 50 kilomeetrit.

Ülejäänud aja passisin kodus arvuti taga ja kui aus olla siis natuke tukastasin kah. Aga ma ei olnud ainuke! HAHAHA :) Veidike klõpsisin telekat snookeri ja "Kaks nädalat armumiseks" vahel ning nüüd ongi aeg juba nii kaugel, et tuleb oma pehme madratsi embusesse minna.

Reedeks on mul teile hoopiski rõõmusõnum: Täna algab taas nädalavahetus!

Sussid sooja!

Ärkasin 4.22!!! Sõin hommikust, panin asjad kokku, äratasime isaga õe üles ja juba kella viiest hakkasime Katiga Tallinna poole liikuma. Natuke peale seitset jõudsimegi sadamasse, kus nägin veel Matthiase isa ja ema. Tahtsin juba kannatamatutlt minna omale solget (nii nimetan ma enda Nike+ SportsBandi) ostma minna, arvestasin et rahulikult sõites peaksin Kristiinesse poole kaheksast jõudma ja siis pean vaid poolteist tundi ootama. No jõudsin umbes nii aga selgus, et kauplused avatakse alles kella kümnest. Oeh! Toidukauplus vaid avatakse kaks tundi varem. Õnneks oli just Krissu kooliminemise aeg ja ma saatsin teda siis sellel teel telefonitsi. Tema jõudis Paala, kell sai kaheksa, pood tehti lahti ja mina läksin poodi. Mõte oli selline, et jalutan veidike riiulite vahel aja parajaks tegemise eesmärgil, kuid enne kui riiuliteni jõudsin, tundsin ära tuttava näo. Oli üks pikk sihvakas noormees, lai naeratus näol ja G4S vorm seljas. See oli Töll - ta on nüüd nimelt pealinna kolinud, töötab turvafirmas ja õpib kaugõppes EKAs (Eesti kunsti akadeemias). Rääkisime temaga veidi elust ja olust ning liikusime samas aeg-ajalt erinevatesse nurkadesse, et paistaks nagu ta ikka töötaks :) Tegin oma riiulite ringi ka ära ja ostsin endale juua, ning siirdusin autosse.

Uskuge või mitte, aga hommikul kell pool viis ärgata ei ole mingi nalja asi. Igaljuhul olin ma natuke väsind ja mu jalad polnud veel korralilkult üles ärganud. Otsustasin siis raadio mängima panna, igaksjuhuks uksed lukku, silmad õrnalt kinni, väike haigutus... ja ... ja... ja siis helises telefon :) Krissul sai tund varem läbi ja kasutas seda vähest vaikset aega minule helistamiseks, kuna vahetunni ajal on lärm liialt suur, ja tundis muret kuidas mul poe avamise ootamine kulgeb. Ütleme nii, et oli päris hästi sisustatud. Kell sai kümme, mina läksin poodi, ostsin oma SportBandi ja enne lahkumist nägin veel korra oma vana pinginaabrit ning ta soovis ka väga näha, et mis see asi oli, mille ostmiseks ma pidin tunde ootama. Soovitas mulle siis ühte poekest Tondil, kus pidi Adi riiete laomüük olema ja sinna poole ma ka suuna võtsin. Adist suurt midagi ei leidnud, kuid ostsin endale uued Reeboki jooksukad. Ilusad valged, ei tea kas nendega õue lähengi - kasutan ehk sisejalatsitena.

Kõht tundis üksindust ja küsis, et kas võib mõne söögipoisi külla kutsuda. Minul selle vastu midagi polnud ning lippasingi poest läbi. Üritasin ka Tiinale helistad, et ehk oleks võimalik kokkusaada, aga tal mingi koosolekud ja värki ning ei saanud vastata. Kristiina (Kaljuste) käest tahtsin mõnda head treenimis kohta küsida, kuna ta on ka selline aktiivne neidis ja minu mäletamist mööda isegi töötas ühes sellises kunagi, aga temagi oli hõivatud ega saanud vastata. Õnneks meenus mulle, et Helen ju töötab A le Coqil ja see koht on hommikust õhtuni sportlasi täis, ehk on kuulnud kus saaks veidike joosta. Tuli välja, et koht kus ta Tohvriga käib trenni tegemas on üpris lähedal ja seal on ka jooksulindid olemas. Läksingi Spartasse! Tõmbasin oma uued tossud jalga ja jooksin...
Jooksin kokku umbes kümme kilomeetrit ja lisaks tegin rattasõittu ja igast venitusi, ning poolteist tundi läks jälle nagu viuhti. Dušširuumis oli ka saun ning sellist võimalust ei saa mitte kasutamata jätta, niiet ka seal läks tavapärasest kauem. Enne Tallinnast lahkumist sain veel telefonitsi Tiina ja ka Jana kätte, aga leppisime kokku, et teine kord üritame uuesti kohtuda - ehk siis õnnestub.

Paak täis ja kodu poole! Kuid sõbrad ma pean teile veel korra meelde tuletama, et poole viiest ärkamine ei ole mingi huumor - eriti kui oled pidanud nädala jagu kella kaheks tööle minema.
Anna kandis hakkasid silmad vägisi kinni vajuma ja ma parkisn end sealse bensuka kõrval oleva kohvik/poe ette. Mõned(kümned) minutid soigusin autos ja arutlesin endamisi, kumb oleks kasulikum, kas magada veidi või süüa miskit ja koju sõita. Kell oli selleks ajaks juba viis saanud, niiet oligi söögiaeg ja otsustasin burgeri kasuks. Kolm moosipalli ka kaasa ja edasi. Enne poolt seitset jõudsin koju, aga suurt midagi teha ei jõudnud, tundsin meeletut vajadust magama minna. Nii kui teki alla maandusin, tundisin päris kõva peavalu - olin vedelikku tarbinud küll, aga arvestades varajast hommikut ja ka treeningut, siis oleks pidand ehk veidi rohkem jooma. Sorry, enam ei viitsind voodist tõusta... siuke unimüts olengi :)

Ärkasin taas veidi kümme läbi. Kuulsin veel Kaspari häält kui nad Arlesega Kolka tagasi hakkasid minema. Krissu oli juba virtuaalmaailmast lahkunud ja nii siis hakkasingi omale treeningkava tegema, et solge kindlasti unarusse ei jääks. Homsest kaksteist nädalat, ehk üheksanda aprillini teen kümne kilomeetri treeningut ning siis üritan stressi esimese mai peale seada, et Ümber Järve jooksul ikka korralik tulemus kirja saada. Eks ma üritan veidi oma treeningust ka siia kirjutada, aga igaks juhuks mainin ära, et ma ei jookse kuni aprillini iga päev kümmet kilomeetrit, vaid see programm koosneb erinevates tsüklitest, kus on lühemaid (5-6 km) ja pikemaid (9-10 km) distantse ning ka puhkepäevad.

Nii palju siis tänasest päevast. Homse kohta ma ei oska midagi erilist ennustada, mis võib juhtuda, aga kindlasi lähen jooksma kuhugi, et oma treeningu pihta hakata. Ja kellele see info vajalikuks võib osutuda, siis homme on Kadri (Noormetsa) sünnipäev. Pidage teda ikka hea sõnaga meeles ;)

Mõte homseks: "Ma mõtlen ainult neljapäeviti." (Karupoeg Puhh)

Tuli Suits tuli suits.

Täna leidsin aega, et see juhtmeteskeem korralikult välja joonistada ja leidsingi viietestkümnest jutmest ja lõpmatutest kombinatsioonidest selle õige üles - jei :) Tublike olen ikka. Aga kell sai mingi aeg kaks ja läksin ikka vaatama, kas äkki peaksin tööl olema. Kalvi ja Liina olid juba majas ja veidikese pärast tuli ka Kaarjärv. Leidsime, et Kaarjärv peaks tuleohutusega tegelma ja mina siiski võiksin ka täna adminnis istuda. Oli väga rahulik, kuna ma ei pidanud enam telefonile vastama ja selgitama, et ma ei ole ei juhataja, karjäärinõustaja ega projektijuht ning ei oska neile midagi vastata. Ja traditsiooniliselt aitas Krissu mu töötunde sisustada. Olen südame põhjast meeletult tänulik sulle kogu selle aja eest mis ma tööl olin, ilma sinuta oleksin seal arvatavasti igavuse kätte ära surnud. Sa oled parim sõber keda endale üldse oskaksin soovida!
Mingi hetk ilmusid välja veel Suits ja Mart ja Egertki ning elu keerles noortekas täiel hool. Õhtul sai ergutuseks isegi tuletõrjealarmi kuulata kuna Suitsul tuli suitsumasinaga suitsu ja suits (Suits) aktiveeris tulealarmi. Õnneks midagi tõsist ei juhtund ja see oli kõiges vale häire, aga naeratuse tõi näole ikkagi. Elame ju Eestis - igalpool mujal lääne-euroopas oleks pidanud kõik majast evakueerima ja siis külmetama õues, niikaua kuni tuletõrja veendub, et tegu oli tõesti filmivõtetega ja ohtu pole :)

Koju jõudes oli suur soov need juhtmed lõpuks ära ühendada, aga isa oli juba kodus ning ei tahtnud teda häirida võimausega, et mõni kaitse lühisest voolu välja lülitab. Õnneks läks ta mingi hetk poodi ja kasutasin selle võimaluse ära - lühist küll ei tekkind, aga parem karta kui kahetseda. Siis tulid veel õde, Arles ja Anni korraks küll. Arles ja Annimanni läksid Kolka, aga õde jääb veel linna, sest juba homme hommikul kell viis(!) põrutame Tallinnasse. Tema tahab kella kaheksase paadi peale jõuda, et emale Soome külla minna. Mina aga kasutan juhust ja ostan oma Nike+ SportBandi ära. Ooo häppi deeeeei, ooo häppi dee-eee-eeeiiiii :) Tallinnas on kindlasti mingeid spordikeskusi kus on ka jooksurajad, prooviks ehk leian ühe üles. Saan küll siis oma "solget" (Nike+ SportBand) pulsimõõturina kasutada, aga treeningu jälgimise kohapealt pean selle kõigepealt arvutiga ühendama.

Põhimõtteliselt sama asi mis Nike+ iPod Sport Kit, ainult et ilma muusikata.
http://www.youtube.com/watch?v=qOr5_GaGnPc

Eks ma kunagi kirjutan sellest lähemalt, aga nüüd lähen magama ära, sest homme tuleb üks tore päev!

Väike mõttetera (loe: huumorinurk) siis neile, kes majandus-surutise pärast muretsevad: Pikade surutiste tagajärjel võivad tekkida lamatised.

Uus nädalake.

Täna oli vist viimane tööpäev praeguseks. Igaljuhul on märke et noorteka rahvas jõudis täna hommikul tagasi ja minu teeneid arvatavasti enam ei vajata. Mart rääkis, et üks unesegane Egert olevat sinna ära eksinud, kellaajast ei teadnud ta ka vist midagi :) Nüüd peab mingi muu rutiini välja mõtlema. Aga kui palga kätte saan, siis tahan kohe Tallinnasse minna ja selle ära kulutada - tahan endale Nike+ SportBandi ja tegelt uusi tosse ka, aga eks näis kui palju seda palka tuleb. Tossud vist peavad natuke ootama.. Mõtlesin, et peaks trenni tegema hakkama regulaarselt, aga niimoodi jää ja vee sees joosta küll ei taha. Jäähalli uisutama võiks ju minna, aga äkki hakkab pea ringi käima kui tund aega seal tiirutada. Ujumine oleks ka variant, kuid sellega on see vee probleem, et mu nahk ei ole ju sellega märgadel aastaegadel eriti sõber.. Nüüd peaks siis jõusaale kammima hakkama, et kuskohas jooksuradasid on - Viljandis neid kindlasti väga lihtne leida ei ole, aga ilma küsimata on see leidmise protsent arvatavasti veel väiksem :) Lootus sureb viimasena!

Täna ka suurt midagi ei teinud - käisin tööl küll, aga rohkem küll mitte midagi. Krissuga vatrasime jälle. Ta jõudis minu arust esmaspäeva kohta küll väga vara koju, aga see oli vaid suur rõõm. Kusjuures täna me ei vaielnudki millegi üle!? Hmm? Tõesti. Selle puhul teen küll siia suure punase risti X :)
Tegelikult on hea meel ka, et see töö läbi sai nüüd. Nüüd käis mingi onu seal ja hakkas ajama, et siin on halvasti ja seal on halvasti, et tuleb tuletõrje kontroll ja siis on oi-oi-oi. Rääkisin küll nendele ekstreemikuttidele, aga neil on ikka, et keegi teine on süüdi ja me ei ole ainsad siin jne.. Las jagelevad ise nendega.

Peaks ühe suure kruusi jõuluteed tegama (selline glögi maitseline) ja miskit näksima ka ning siis tulebki juba magama minna, ega minu päevas ka üle kahekümne nelja tunni ole :)

Kuna Piret juba küsis nõuannet märja päeva kohta, siis ma ei hakkagi midagi muud välja mõtlema ja lõpetangi sellega.

Mõte märjaks päevaks: Varvastel kõndides ja kätega vibutades on tunne nagu lendksid!

Get a room!

Täna ärkasin vara. Poolüksteist on vara minu jaoks... niimoodi laulis Smilers kunagi, aga täna nagu rusikas silmaauku. Üldse ei tahtnud voodist välja tulla, aga pidin üheteistkümnest noortekas uksed lahti tegema, sest Aaron pidas oma sünnipäeva seal. Õnneks ei pidand ma seal passima, vaid Eele ise asjatas. Tulin siis koju tagasi ning mu lemmikuke oli ka selle aja jooksul jõudnud ärgata ja saime siis msni vahendusel veidi lobiseda. Üritasin ka natuke kodus tööd teha, aga see piirdus vaid mõne juhtme ühendamises ja tegelikult ka seda mitte lõplikult. Pean enne elektriskeemi lahti joonistama, aga see on ehk liiga segane värk...

Siis aga päeva nael - Ten Sing!!
Lühikokkuvõtte enne proovi toimuvast on võibolla selline:
"Get a room!",
"Räpi meile midagi.",
"Lumi tuli maha ja valgeks läks maa" :)
Sellest peakski vist lisaks minule ainult kaks inimest aru saama, aga noh, mul endal kunagi lõbus lugeda.
Proovis aga oli meid kohal kui ma õigesti mäletan siis kaksteist. Mina, Krissu, Anne, Merka, Riina (Sagur), Helena, Grete, Eha, Piret, Kärt, Maarja (Laur) ja Piia. Elevandi mäng oli täielik killer jällegi: "Nonii, Kauboi!" HAHAHAHAHHAHAHHAHA
Lisaks oli meil sünnipäevast üle jäänud banaane ja kass Arturi kooki.

Pärast proovi tulin koju ja jutustasime taas Krissuga ja vaatasime koos "Mida naised tahavad". Kui see läbi sai, pidi ta veidi õppima veel ja minu ülesandeks jäi siis blogi kirjutamine ning magamine. Nii... mis mul siis veel vaja teha on!?! Blogi sai valmis, niiet siis nüüd magama :)

Mõte libedaks päevaks: Roomates ei saa kukkuda.

Õnnelik

Kes palju teeb, see palju jõuab! Mina jõudsin täna koos isaga mitmes poes käia - ostsime ühe vaibakese, teesõelad, õhupuhastaja ja kastiga lilli. Siis jõudsime veel korra kirikust läbi käia ja kodus tagasi olime natuke üksteist läbi, sest ma pidin peagi sammud noorteka poole võtma. Kaheteistkümnest hakkas see trall jälle pihta ning võiks öelda, et peaaegu kõik läks väga hästi, välja arvatud see, et unustasin söögi kaasa võtta. Aga veri on paksem kui vesi ja appi tõttas isa ning tõi mulle süüa ja nii kaua kui mina õklasin ajasime siis natuke juttu. Täna siis oli laupäev, kui keegi ei märganud ja kooli laupäeval pole, niiet kõik need seitse tundi kui ma tööl olin, oli virtuaalselt mulla toeks alati särasilmne Krissu. Saadakski siin kohal talle tervitused ja kallistused!! Tervitan sind, kas kuuuuuuuleeeeed ;)

Üritan siis lühidalt õnnest ka rääkida, kui juba postituse pealkirjaks sai nii pandud. Et kust ta tuleb ja miks ja millal ja kuidas jne. Nendele küsimustele on väga lihtne vastata - ma ei tea! Mina olen väga õnnelik inimene. Minu õnn on nii suur, et ma olen täiesti kindel, et ma ei ole saanud seda kuidagi ära teenida ega välja lunastada. See on üks suur suur kingitus, või hoopis mitu suurt suurt kingitust korraga ja koguaeg. Ja mina tahaks seda õnne ja õnnelikkust teiga jagada ja teidki õnnelikuks teha. Mitte sellepärast, et tahaks ikka selle vääriline olla ja kuidagi tasuda, vaid see on lihtsalt nii hea, et te peate seda kogema. Ma tahan, et teil oleks sama hea, et te oleksite sama õnnelikud!!

Pärast tööd jalutasin kodu juurde ja istusin autosse ning sõitsin kultuurimajja. Seal oli siis Virgo Sillamaa Trio ja Paabli kontsert, milledest ma juba eile vihjamisi rääksin. Seal oli veel tuttavaid ja sõpru igasuguseid. Maarja (Soomre), Kristel, Kadri (Villem), Tiit, Jalmar ja kindalsti veel paljusid kes mul õhtutundide mõjul on ununenud, vabandan. Ja siis Reelikat nägin ka ja suutsime taas pisarateni naerda :) Oli tõesti hea kontsert ja ma jään juba Paabli plaati ootama. Sain veel natuke Sandra ja Ahvenaga jutustada ja siis tulin lõpuks koju ära. Homme ju jälle päev ja peab natuke puhkama. Kes palju teeb, see palju jõuab, aga vahepeal peab palju puhkama ka ;)

Homme jällegi Ten Sing üle pika aja - mina ootan juba väga, tahaks kõiki näha ja värki.

Aaa!! Seesuuret, mingi küsitlused on siin kõrval kah, et iga nädal üritan miskit uut sinna panna. Olge julged hääletma, eks! Tsauki :)

Autovaba

Täna hommikul vaatasin taas üle pika aja televiisurit. Ja lõpptulemusena sattusin Terevisiooni peale kus Toomas Luhats rääkis oma plaanist minna Pühajärve triatlonile. Ta mainis oma blogi aadressi ära ja kuna ma nüüd siin blogimaalimas ka olen, siis otsustasin järgi vaadata. Ja see kogu värk andis taas positiivse lükke, et peaks ikka rohkem liikuvam olema. See mida päevad olin plaanind saigi siis lõpuks teoks - läksin jalgsi tööle! Valisin selleks muidugi kõige sobimatuma päeva, kuna õeus oli erakordselt märg ja libe. Tööle jõudes mõtlesin, et oi! Marti polegi, kuna tema autot polnud maja ees aga majja sisenedes leidsin ikkagi ta oma laua tagant - uurisin asja ja selgus, et temagi oli reede puhul auto garaaži jätnud. Jagasime oma iluuisutamise (jäise tee peal koperdamise) kogemusi ning tööpäev võis taas rõõmsalt alata :)

Noh päev nagu päev ikka - olete selliste päevade kohta siit juba küllalt lugenud. Ei oska nagu midagi huvitvat öeldagi. Aga et midagi lugeda oleks, siis teile teadmiseks sõin täna kartuleid ja kanapalle. Kasutage seda infot targasti ;) Üritasin siis veel telefonitsi Eesti Postist teada saada, kas minule saadetud pakk on juba nendeni jõudnud, kui pärast mitme tunnist ponnistust öeldi mulle, et pühade ajal saadetud pakid tulevadki kauem. Pean veel ootama - ehk järgmine nädal...
Siis helistasin ka Tittale, kes parasjagu Soomes puhkamas oli ja vahetasime paar sõna, kuigi kõne eesmärgiks oli hoopis see, et tahtsin end FELMi laagrise regada. See on ka nüüd tehtud, niiet 19.-22. veebruar olen põhja-naabritel külas.
Mikk Miländer ja Rasmus Luhakooder käisid täna noortekas - Mikk käis juba nädala alguses ja lubas täna uuesti tulla, aga Rass oli vist transameheks seekord kaasa võetud. Igaljuhul homme peaks jälle kohtuma, vaja ju laenatud asjad (siinkohal jätan mainimata, mis asjad (; ) tagastada. Mikk on ikka duublis ja Rasmus on veidi vigastatud või haige, aga hoopis suurem uudis on see, et Rait Ojal on jalg kipsis... oeh nüüd ma kaldusin küll tekstiga Tuleviku lainele, aga ega te sellest ka pääse!

Marili helistas mulle lennujaamast ja ütles head aega, sest nad hakksid poole kuue paiku tagasi Saksa lendama. Ning ega Krissu koolipäev ka kella kaheksani käinud, nii et saime ikka paar head tundi chatida enne tööpäeva lõppu. Siis aga jalutasin tagasi koju, sest olin ju ikkagi ilma autota(!) ja tegin endale suuuure tassitäie kakaod. Passisin arvutis kuni isa koju jõudis ja leppisime homseks väikse poetuuri kokku. Homme hakkab küll juba kella kahetestkümnest töö, aga ehk jõuab enne seda veel midagi ära teha. Homsest veel etteruttavalt niipalju, et kellel huvi, siis 20.00 on kultuurimajas Virgo Sillamaa Trio ja Paabli kontset - mina kavatsen minna ja kutsun teid ka!!

Peske värvilist ja valget pesu eraldi!