Siil udus

Miskipärast on mul ikka tõsiseid raskusi õigel ajal magama minemisega ja seetõttu algas ka reedene päev minu jaoks alles keskpäeval. Lund oli taas sadanud ja vaatasin väga kõhklevalt aknast välja, kas sellise lume sees on üldse võimalik joosta?! Kui ei tea, tuleb järgi proovida. Aga enne veel peaksin linnas ära käima. Mu õde ajab mingit noortefoorumi asja ja pidin talle paar asja maavalitsusse ära viima. See oli ka hea võimalus omal nahal ära tunda mis temperaatur ja olud seal õues on. No seal kus mina käisin oli rõve pruun liga ning mõtlesin oma väikses peas välja plaani, et täna jalutan veidike maad metsa poole ja saan siis ilusa valge lume sees joosta. Jõudsingi koju tagasi ja tulin enda tuppa, et riided vahetada, solge käele panna ja mp3 kõrva toppida. Enne veel kontrollisin arvutist üle mitu kilomeetrit jooksma peana ning märkasin, et Krissu oli koolist tagasi. Vahetasime mõned sõnad ja siirdusin jooksma, sest kell oli juba üpris palju ja pidin veel seitsmeks Tallinnasse jõudma.

Joosta oli üllatavalt raske. Tavaliselt häirb mind liiga libe pinnas, et jalad käivad all ringi, aga täna oli nii paks lumi, et haakuvus oli ebaloomulikult suur - jalad lihtsalt vajusid igal sammul vähemalt sentimeetri võrra lumme. Jooksmisest oli saanud kiires tempos sumpamine. Kannatasin pool distantsi vastu ning otsustasin obeliski juurest alates mööda maanteed ja kõnniteid pidi edasi joosta. Kui linna piirini jõudsin meenus mulle miks ma mööda lumist rada olin soovinud joosta - see pruun plöga! Nii ma siis jooksin läbi poolsulanud pori - sulps ja sulps jälle pahkluuni porilombis. Ja igaksjuhuks pritsis üks autojuht mind veel selle kõigega üle. Tuju oli juba päris nullis, sest jalg ka valutas ning ootasin juba milla koju jõuan, et siis dušši alla minna ja suund Tallinna poole võtta.

Kuna õues oli temperatuur napilt plussis, siis tundus 37 kraadine vesi päris kõrvetav. Ei saanud ka märkamata jääda fakt, et mu jalg oli päris paistes. Peab vist ikka arsti juurde minema ja röntgenpildi tegema. Vaatan mis nägu ma pühapäeval olen, kui 11 kilo ära joostud.
Igaljuhul oli aeg kaks õuna süüa ja Krissule tsau öelda, sest kell oli just neli saanud. Umbes poole tunni pärast jõudsin autosse ja hakkasin minema. Olin natuke oma graafikust maas ja pidin veidi kiirustama, aga oh mis ime! Kogu tee Viljandist Imavereni (umbes 50 km) oli kaetud paksu uduga ja nähtavus peaaegu puudus. Pärast Paia risti läks pilt paremaks, tegin Mäos väikse bensuka ja kimasin edasi. Jõudsin pealinna vaid viis minutit enne seitset ning nüüd pidin veel staadionile jõudma. Jäin vaid paar minutit hiljaks kuid õnnesk olid ka Tartlased ja nendega koos ka avavile veidi hilinenud.

Tribüünil ootasid mind juba Helen, Anna ja Elmar. Veidi aja möödudes liitusid meiega ka Tohver ja Tölpus. Mängupilt oli meie kasuks ja juba 13.dal minutil lõi Rasmus esimese värava. Neli minutit hiljem tegi Ats seisuks 2:0. Niimoodi nad seal udu sees madistasid ja Tammekal oli raskusi isegi üle poole jõudmisega. Külm juba näpistas ja hakkasime poolajavilet ootama. Ruttu-ruttu Toomase ja Heleni kontorisse teed jooma! Magasime oma jutustamisega teise poolaja alguse maha, kuid seisus ei olnud veel muutusi. Nüüd oli platsil rohkem uusi nägusid ja ka tartlastel hakkas rohkem võimalusi olema, kuid kümme minutit enne lõppu skooris ikkagi Frolla ja 3:0 jäi ka lõpuseisuks. Ootasime ilusasti Lauritsa ära, kuna tal oli täna sünnipäev ja juhuslikult oli mul üks Norra šokolaad kaasas, mis sobis kenasti kingiks. Tegime veel ühe tee ja plaanisime koju minemise trajektoori, sest Elamar ja Anna elavad pelgulinnas ja Helen mustamäel... Siis aga märkasin diivani peal aga tuttavaid kollaseid särke - kas need pole mitte need särgid mis oksjonil on?!
Tegin oma pakkumise ja ownisin endale Talimaa pikkade käistega särgi :)

<- See on nüüd minu oma!

Kuuldavasti loobus Heikki jalkast, mis on väga kahju, kuna ta oli väga hea äärekaitsja ning oma hea kiirusega rünnakusse lülitamiste tõttu mängis ju ka hästi äärepoolkaitsja koha välja.

Särgi üle olen ma aga väga õnnelik, sest see on ikkagi päriselt Talimaa oma ja selle meistriliiga logo on veidi erinev kui see, mis fännisärkidel. Ja lisaks on sellel ju rinnale trükitud hummeli logo ning tuleviku logo on ümmargune, ilma tekstita.

Kaja võib nüüd mind kadestada/imetleda, sest talle ju see "saapatalla kujuline" logo ei meeldind.

Igaljuhul kannan ma seda särki suure uhkusega!

Nägin ära nii Elmari ja Anna kui ka Heleni majad ning hakkasin otsime teed koju. Kell oli umbes veerand tundi üle kümne. Jõudsin kenasti Tartu maanteele kui avastasin, et jõuan ka Rimist läbi käia ja miskit söödavat teele kaasa osta. Ja algaski sõit - taas läbi udu. Kui minnes oli udu kogu tee kuni Tallinn-Tartu maanteeni, siis tagasi tulles oli täpslet vastupidi, alles Imaverest alates nägin mis tegelikult minu ees ja ümber on.

Märkamatult olin jõudnud Viljandisse ja sama märkamatult oli vahepeal kell üks saanud. Toksin blogi ja üritan ette kujutada, mida homne päev tuua võiks - tuleb vist jälle improviseerida.
Ootan juba pühapäeva, siis on Ten Sing ja näen taas neid naeratavaid nägusid. Lähen vaatan nüüd unedesse, ehk kohtan mõnda neist seal :)