Nagu käega pühitud

Enne veel kui tänasest päevast räägin, siis natuke jäi eilse kohta kirjutamata - vist selle pärast, et nii palju juhtus. Sellest jõusaalist tahtsin rääkida veel kus ma käisin. Kui ma seal riietusruumis juba oli, siis tuli mingi hetk pärast mind üks tore noormees veel sinna. Teretasin viisakusest ja siis tekkis meil väike jutuajamine. Rääkisime mida tulime siia treenima. Tema jõutreeningule, mina kestvustreeningule. Ja tuli välja, et ma olen esimest korda seal ja üldse ei teadnud selle koha kohta midagi ning ta ütles kuhu peaksin minema, et jooksulintideni jõuda - väga tore kui inimesed on abivalmid. Saali sisenedes nägin üht tuttavat nägu. Ta ei olnud küll mu tuttav, aga olin teda telekast näinud. Nimelt käib Argo Ader seal treenimas ja ka juhendamas ning temast oli seina peal veel väga suur plakat kah. Ega ta ise ka väike mees ei ole, kuigi telekast vaadates jäi mulje, et veidi lühike, kuid kes siis Mart Sanderi kõrval lühike pole. Isegi olen temaga paar lauset vahetanud ja õnn oli, et pikemalt ei vestelnud, sest muidu oleks kael kangeks jäänud. Korvpalluridki võivad end tema kõrval lühikesena tunda. Aga Aderist siis nii palju, et oli lihast tüübil ikka kõvasti ja solaariumi arvelt ei olnud ka koonerdanud. Vaatas ikka aeg ajalt peeglisse ja paistis päris rahul olevat. Oleks tahtnud talle teregi öelda ning tantsusaate võidu puhul õnnitleda, aga selleks ajaks kui ma jooksmise lõpetasin oli ta juba kadunud - teine kord ehk :)
Siis pärast treeningut nägin veel kord seda abivalmit noormeest jällegi riietusruumis ja rääkisime veel veidi - tema sai teada, et ma tegelikult Viljandist ja rohkem ikka jooksumees ning mina sain teada, et ta eriti joosta ei saa, kuna vasak jalg halvatud ja seepärast rohkem jõutreeninut teebki, sellel ka füsioteraapiline mõju. Muidugi ma märkasin, et ta kõnnib teistmoodi ja lonkab kõvasti, aga mõelda vaid - mehel on peaaegu poole keha halvatud ja ikkagi tuleb jõusaali ja leiab endas jõudu ja püsivust tegeleda spordiga. Paljud füüsiliselt täiesti terved inimesedki ei suuda seda, kuid temas on veel ka rõõmsameelsust ja indu teisigi aidata. Lihtsalt super - ma loodan talle kõige paremat ning et ta terveneks ja ehk tuleb aeg kui jookseme veel üksteise võidu.

Eilsest veel nii palju, et võibolla ikka ei ole kõige targem nii vara ärgata, siis kohe kaks tundi autoga järjest sõita. Veel trenni teha ja uuesti kaks tundi autoga sõita - lihtsalt sel põhjusel, et keha võib sellest väikse shoki saada. Eile õhtul pärast blogi kirjutamist tõusin toolist ja jäin paari sekundi jooksul haigeks. Kõik mida suudad ette kujutada: palavik, peavalu, jõuetus, külmavärinad, lihasevalud jne. Panin villased sokid jalga ja pugesin teki alla, kuid soojem küll ei hakanud, lihtsalt lõdisesin edasi. Mõtlesin, et ega siin ikka muu ei aita kui käed kokku ja Jumalat paluda, ning külmavärinad kadusid sama kiirelt kui olid tulnud. Seega sain magama jääda ja hommikuks polnud haigusest jälgegi.

Täna hommikul meenus mulle, et Mirjam (Pihlak) rääkis, et kui tal oli tugev peavalu, siis ta ka võttis igast tablette ja värke kuni lõpuks polnud muud abi kui ainult paluda Jumalat. Ja Jumal vastas talle ning ütles, et miks sa tuled mu juurde viimases hädas, kui ma peaksin olema su elus esimene. "Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!" (Mt 6:33).
Ma mäletan kui kord Maarja (Pabunen) helistas mulle öösel ja palus mind talle kuhugi järgi minna ja siis autos rääkis, et ta proovis küll kõiki muid variante ka, aga siis viimases hädas pidi mu poole pöörduma... Ja Krissu rääkis, et jäi täna bussist maha ja mõtles küll, et võiks ju mulle helistada, aga siiski proovis omal jõul koju jõuda...
Täpselt sama moodi nagu Jumal armastab oma lapsi, armastan mina teid mu sõbrad ja tahan ka olla teie jaoks esimene, mitte viimane - see ei ole üldse halvasti mõeldud, vaid ikka meeldetuletusena, et ma olen olemas ;)

Aga tänase päeva nael oli ikkagi minu esimene jooks uue kaaslasega. Natuke läks aega kuni ma sain arvutis õige treeningkava endale paika, aga lõpp hea - kõik hea. Jooksin ühe obeliski ringi, mis oli kohati lausa väga jääs, nii et tagasi tulin ikka mööda maanteed. Kokku oli see siis 5,82 kilomeetrit. Siin kõrval menüüs on ka mu "My Nike+ mini" ja info mu läbitud distantside kohta, aga treeningkavast niipalju, et täna pidin jooksma 3km, homme on eesmärgiks kuus, laupäeval on puhkus ja pühapäeval jälle kuus. Eks näis kas ma sellega lepin, sest esialgu on ikka hasart ja tahaks veidi rohkem pingutada... Siis on juba uus nädal ja uued distantsid, aga üldiselt peaksin nädalas jooksma 30 miili, ehk peaaegu 50 kilomeetrit.

Ülejäänud aja passisin kodus arvuti taga ja kui aus olla siis natuke tukastasin kah. Aga ma ei olnud ainuke! HAHAHA :) Veidike klõpsisin telekat snookeri ja "Kaks nädalat armumiseks" vahel ning nüüd ongi aeg juba nii kaugel, et tuleb oma pehme madratsi embusesse minna.

Reedeks on mul teile hoopiski rõõmusõnum: Täna algab taas nädalavahetus!