Kuna ma eile jõudsin alles täna koju, siis ma lubasin endale korraliku uneaja ja magasin keskpäevani. Ja siis - arvake ära mis!! Ma läksin emmessenni ning rääkisin seal Krissuga :) Mingi päev ma mainis ka talle, et mul ei ole just palju selliseid sõpru kellega iga päev oleks millestki rääkida, aga tema on just täpselt selline, kellest ma kohe mitte kuidagi ei tüdine. Sõprust ei saa numbritesse panna, aga mõned numbrid võivad seda ju illustreerida küll. Vaatasin järgi ja lugesin kokku, et me oleme Krissuga suhelnud alates 19.oktoobrist tänaseni absoluutselt igal päeval - kas siis orkutis, msn'is, sms'i teel, helistanud või siis näost näkku. (Enne seda oli selline pühapäeva-suhtlemine. Sõna otseses mõttes). See teeb kokku napilt üks päev üle 13 nädala, ehk siis 92 päeva jutti. Ning ka see ei ole veel kõik :) Homme möödub sellest kuupäevast täpselt 3 kuud. Uskumatult tore, et leidub keegi kes suudab mind nii kaua järjest välja kannatada! Võrdluseks või tuua näite sellest, et elan koos isaga ja julgen väita, et peaaegu iga nädal on mõni päev kus me sõnagi ei vaheta.
Aga samal ajal kui ma arvuti taga istusin, tulid meile külla Katrin, Arles, Kaspar ja Anni Marita. Kassu põhi tegevus oli õhupallidega mängimina ja Arles rääkis oma viimasest kontserdist, kus ta kitarri pilbasteks peksis - vot see on tõeline rock! Siis aga dressid selga, klapid kõrva ja solge käe ümber ning jooksma. Tänaseks oli treeningprogrammsi jälle 6km ette antud. Jooksin täpselt 30minutit (sekundi pealt) ja läbisin selle ajaga 6,87 kilo, niiet ühe kilomeetri läbimiseks kulus mul keskmiselt 4 minutit ja 21 sekundit. Tagasi jõudes käsin ruttu pesemas, sõin väikse lõuna ja otsemat teed pidi noortekasse. On ju ikkagi Ten Singi päev. Mega tore, et meid täna nii palju taaskord oli. Lisaks minule aitas Jaanus meeste lippu kõrgel hoida. Naissoo esindajaid oli muidugi rohkem: Krissu, Merka, Grete, Kärt, Maarja (Laur), Made, Mann, Helena, Piret, Piia, Tiit ja Sandra. Kokku neliteist. Hurra! Ja pidutsemiseks oli põhjust, nimelt on ju Piretil täna sünnipäev. Palju õnne veelkord. Selle sündmuse puhul tegi Krissu talle imelise šokolaadi-vaarika koogi, millest meiegi tükikese saime. Nam-nam :) Pärast proovi viisin Pirr-Parri peetrikasse ning saatsin siis Krissu koju. Ega mul endal ka kuhugi mujale kuju minna polnud.
Kuni kella kümneni rääkisin tüdrukuga, kellel on kõige lahedam ajuri-pats. Siis aga jäin neljaks tunniks ja viieteistkümneks minutiks liikumatult teleka ette. Snooker'i meistrivõistluste Masters finaali teist poolt vaatama. Esimesed kaheksa frame'i mängit sel ajal kui me Ten Singis olime, nüüd jätkati seisult 4:4. Kaheksa frame'i hiljem oli seisuks 8:8. Oli väga tasavägine mäng, nagu seisust näha. Finaali formaat oli parim üheksateistkümnest, ehk siis võidab see, kes saab 10 frame'i. Omavahel mängisid Masters tiitlikaitsa Mark 'Jester from Leicester' Selby ning maailmameister ja ka maailmaedetabelis esimesel kohal olev Ronnie 'The Rocket' O'Sullivan. Mängupilt oli seinast seina, kuid lõpuks võitis ikkagi Ronnie 10:8 ning tõstis seega juba neljandat korda Masters karika :) Oli tõsiselt pingeline ja kindlasti neli tundi ootamist väärt, kuigi lõpuks sai otsustavaks ikkagi see, kumb neist võidab viimasest kolmest frame'ist kaks.
Posituse lõpu kelleajaks on tegelikult väga-palju-kolm-läbi ja seega kohe kindlasti uneaeg.
Ilusat algavat nädalat kõigile :)
4 aastat tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar