Jooksin kokku

Kes luges, siis ehk mäletab, et eilne päev lõppes sellega kuidas õel olid külalised ja mina läksin pessu ja kõrvu täis troppima. Selgus et vahepeal oli veel keegi juurde lisandunud, aga mind see ei häirinud ja kell 00.00 sain voodisse. Hommikul kuue paiku hakkas mul igav, sest mu aju polnud kuue tunni jooksul ühtegi heli registreerinud ja otsustasin ühe tropi eemaldada. Koheselt kuulsin lapse nutu ja jonni segast juttu. Nimelt olid ka Kaspar ja Arles öösel koju jõudnud ja Kassul oli mingi mure - tahtis vist autosse magama minna. Üritasin edasi magada kuni tunni möödudes kuulsin kedagi mängutujuliselt ringi jooksmas. Aga et laste puhul üleköetud majas tekkis mul paratamatult joogijanu, siis läksin seekord alla ja ajasin Kaspariga veidike juttu. Jõin oma klaasikese tühjaks ning pistsin tropid kõrva tagasi. Järgmine hääl, mida kuulsin oli äratus - lükkasin seda muudkui edasi, kuid lõpuks pidin siiski end püsti ajama.

Eile sai lubatud endale ja ka Merkale, et lähen täna kirikusse, siis saan talle noorteka võtmed anda ja ei pea ise nii vara kohale loivama. Nii jäi mulle ka rohkem aega jooksmiseks ja muude selle juurde kuuluvate tegevuste jaoks. Otseloomulikult jäin ma kirikusse hiljaks, kuid kuulsin jutlust ja ühte gospelkoori laulu. Pärast teenistus sõitsin koju tagasi ja terve tee mõtlesin, et ma ei lähe ikkagi jooksma, aga juba päris kodu juures mõtlesin ümber ja otsustasin vähemalt proovida - jooksen madala pulsiga ning kui ei tule midagi välja siis tulen koju ära. Tundus lihtne otsus, kuigi 11 kilo on üpris pikk teekond. Selleks ajaks oli Krissu ka arvutisse jõudnud ja rääksin mida ma tänasest trennis mõtlesin, aga tema oli hoopis seda meelt, et ma peaksin kohe arsti juurde minema. Vaielda ma ju temaga ei taha ning üritasin siis nii hästi kui oskasin talle seletada, et ma ainult natukene ja ei kavatse endale liiga teha. Igaljuhul sai ta pahaseks, et ma ikkagi jooksma läksin.

Täna kasutasin uut teed - jooksin Ugala juurest järve äärde, seal ümber staadioni ning suund obeliskile, et sealt koduni joosta. Alustasin rahulikult ja ettevaatlikult, aja möödudes kasvas aga tempo ja ma ei tundud jalal enam mingit pinget. Kodu juurde jõudes oli natuke veel üheteistkümest puudu, niiet jooksin ka korraks kõrvaltänavasse. Toas hakkasin andmeid analüüsima ja üritasin Krissuga ära leppida ning rääkisin talle kuidas jooksmine jalale pigem positiivselt mõjus, mida tema aga kindlasti uskuda ei tahtnud. Siis aga tegin suuuure avastuse - teglikult ei pidanudki ma täna 11 kilo jooksma vaid hoopis kaheksa! Üheteistkümnene ring tuleb alles teisipäeval :P Saime mõlemad selle üle naerda ja oligi aeg Ten Singi minna.

Kuna Krissu nägi Piiat telekast Otepääl suusatajaid ergutamas, siis ennustasime, et tema täna ei tule. Veel nägi ta Piretit linnas hoopis teises suunas liikumas, millest lõpuks järeldasime, et ta läks koju ja ka vist ei tule. Aga sellest hoolimata oli meid ikkagi tore hulk koos: Anne, Pille, Merka, Krissu, ma, Sandra, Tiit, Helena, Maarja (Laur), Grete, Riina ja Eele. Nagu lubatud, oli nii laulu kui tantsu, ja ka mängida sai omajagu. Proovi lõpus kutsusid õed Pilvarid kõiki endale külla, kuid homme on ju kooli päev ja enamus pidid sellele pakkumisele eitavalt vastama. Veel selgus, et homme hakkab Hiina kalendri järgi uus aasta, nii et head vana lõppu jällegi :)

Anne ja Pille juurde läksime me lõpuks siiski vaid neljakesi ja aliase mängimisest ei paistnud midagi välja tulevad. Asusime kõik koos hoopiski süüa valmistama - pastat keetma ja kooki küpsetama. Toit oli hea, kõht sai täis ja tuju läks aina paremaks. Otustasime siis seda Tujurikkujatega veel ergutada, ma ise ei saanud neid aastavahetusel vaadata ja mis sündmus sobikski selleks paremini kui uus aastavhetus. Millegi pärast aga need aliase kaardid ikka jäid silma koguaeg ja heitsin pilgu selle teisel pool asuvale mänugle. Tundus veider kuid samas põnev ja tegime paari kaartiga proovi ning nii me hasarti sattusimegi. Mängulauda meil vaja ei olnud, meil käis nii et Anne küsis ja meie vastasime. Nii see aeg lendas ja kui olime ka viimase kaarditulba küsismused ära küsinud-vastanud jõudsime üksmeelele, et peaks vist ikkagi koju ära minema.

Õekestel oli lihtne, sest nad juba olid kodus. Merkal oli ka üpris lihtne, sest ma sõidutasin ta koju, aga mina... No juhtus nii, et kui Ten Sing läbi sai siis ma saatsin mulle üht väga armsat sõpra bussi peale ja kuna see peatus kuhu lõpuks jõudsime oli mu kodule väga lähedal, siis ma ei vaevunud enam tagasi noortekasse jalutama vaid võtsin maja eest teise auto. Nüüd aga koju jõudes meenus, et saan veel ühe jalutuskäigu värskes õhus pidada. Selleks ajaks kui ma esimese autoga ka koju jõudsin oli kell juba kaks saamas. Peab mainima, et oli lausa rõõm niimoodi öösel jalutada - peaaegu ühtegi autot ei sõitnud ning maa oli ilus lumine - selline jõulu tunne oli kohe. Ja te ei saa seda mulle pahaks panna, sest kui homme on uus aasta, siis pidid ju jõulud väga äsja olema :)

Jutt kisub juba sinna poole, et peaks kehale ja vaimule natuke puhkust andma.
Annan ka teie silmadele puhkus ning lõpetan siinkohal lausete moodustamise. Adjöö!