Nagu öö ja päev

Täna oli üks tore päev - enne kõike selle pärast, et mul õnnestus Krissut näha ning võisin ta koju sõidutada! Kuid kui algusest alustada, siis oli täna üks ammu plaanitud linnapäev. Plaanitud küll, aga ikkagi kolasin mööda poode sihitult ringi ja miskit asjalikku ei leinudki, või olid need asjalikud asjad mõistmatult kallid.. Igaljuhul lõpuks jõudsin ma pangas ära käia ja tundus, et viimane koht ongi ehk raamatukogu ja seadsin oma sammud sinna poole, kuigi ma ühtegi raamtut laenutada küll ei kavatsenud. Kuid just siis helistas Krissu ja teatas oma lauluproovi lõpust ning ka trajektoori, mille vahepeatuseks pidi olema raamatukogu bussikas. Sealt edasi aga sõitsime koos Viiratsisse ja ta tutvustas mulle kohalikke prügisorteerimis konteinereid. Veidi hiljem koju sõites, tegin seal ka väikese peatuse, kuid selgus et just plastpakendite anum oli ääreni täis. Võib öelda, et lausa külgedeni täis - iga konksu ja nurgakese külge oli riputatud nii palju kotikesi kui veel mahtus ning peab tunistama, et paljud ei mahtunud ja seepärast vedelesid seal samas ümbruses maas. Otsustasin oma pakendid ka seekord puutumata jätta ja järgmist võimalust oodata.

Kuid ega ma seal ainutl prügi vaatamas ka ei käinud, asusin ka poest läbi. Juba eelnevatel kordadel olen märganud, et seal poe küljes on ka postkontor, aga ei mõistund kus kohast sinna pääseb. Täna aga näitas giid Krissu mulle samas hoones asuvaid perearsti kabineti aknaid ja vihjas, et sinna ja ka postimajja pääseb peasissekäigu kaudu. Vaatasin siis hoolega ja leidsingi õiged uksed üles. Perearst oli juba lahkunud aga postkontori tädi naeratas kenasti, kui teda läbi klaasist ukse märkasin. Pood ise on nagu pood ikka ja olen seal ka varem käinud, nii et teadsin juba kus magusa lett asub :) Üllataval kombel ma seal midagi ei ostnudki, vaid mõtlesin hoopiski ise miskit magusa laadset küpsetada ja otsisn üles jahu, pärmi ja või. Lisaks veel veidike soolasemat õhtusöögiks ja ka midagi uut - meloni maitseline näts. Tõesti, kui olin nätsu suhu pannud tekkis mul isu meloni järele, aga tagasi ma ei viistinud minna. Nii siis koju.

Kodu tänavas märkasin juba kaugelt, et isa on kodus. Korstnaist tõusis tihedat suitsu ja lisaks oli ka tee ääres mingi auto, mis osutus tema tööautoks. Harjumuspäraselt istusin arvuti taha ja loomulikult ei olnud ma ainuke, nõnda sain ma jällegi oma lemmikuga suhelda. Siis selgus aga, et ta kavatseb täna kooki küpsetada ja ei saanud ka mina kauem saladuses hoida, et olin ka ise just küpsetamiseks vajalikud ained kokku ostnud. Kusjuures, see ei ole mitte esimene kord kui nii juhtus. Näiteks eile tegin ma vaarika teed ning tuli välja, et ka tema oli just vaarika teed ostnud. Lõbusad kokkusattumised igal juhul. Niisiis hakkasime küpsetama, aga mu start viibis veidi ja kuna tegin pärmitainast, siis võttis see ka veidi kauem aega. Vahepeal aga juhuts nii, et tema kook sai valmis ning ta ei olnud sellega rahul ja otsustas uue küpsetada. Jõudis siis kätte minu aeg kuklid-saiakesed ahju panna ja juhtus nii, et esimene laadung läks veidike neegriks :P Krissu teine kook tuli paremini välja ja ega minagi muud saanud teha kui oma teise katse peale loota. Need nägid esimeste kõrval välja nagu albiino-kuklid, aga kohe palju pehmemad. Nüüd neid kõrvuti vaagna peal vaadates on nad nagu öö ja päev. Kuigi kõhus täidavad nad oma eesmärki samaväärselt.

Täna jagakski oma nõuannet algajate küpsetushuvilistega: Kui retseptis on märgitud küpsetamise ajaks 10-12 minuit, siis ei tasu seda 15 minutiks ümardada :D