Näljased lihased

Magasin täna umbekaua ikka, võibolla väsitas see eilne ujumine mind ära, sest magama läksin juba varakult, aga päris püsti sain alles keskpäeval. Viisin ema bussijaama, kuna ta läks jälle Soome tagasi. Enne seda käisime veel poest ka läbi ja siis pärast seda nägime veel Loo'd ja Tim'i ning läksime bussi ootama. Ma läksin koju tagasi ja kogu tee mõtlesin, et kas tasub jooksma minna, või peaks veel kord Krissu käest küsima, kuidas ta arsti juurde saab, ning täpselt kui maja ette jõudsin saatis hoopis tema mulle sõnumi ja ütles, et saab emmega. Rahuliku südamega sain siis jooksuriided selga tõmmata ja trajektoori peale mõtlema hakata. Oli ju vaja ikkagi tavalise kuue asemel kümme kilomeetrit läbida. Männimäe poristel tänavatel ma ukerdada ei tahtnud, niiet otsustasin järve äärde sõita ning sealt obeliskile ja tagasi joosta.

Sama tähtis kui jooks ise on ka kõik jooksu ümber toimuv. Muidugi tuleb teha soojendusi ja venitusi nii enne kui pärast jooksu, aga niimoodi kuskil mujal kui kodus lõpetades tuleb ka tähele panna kas sul on näiteks vahetusriided kaasas. Ega joogipudelit unustanud ja kui kohe kuhugi sööma ei lähe, siis tuleks ka midagi vähe rasvast süsivesikute rikkast toidu poolist kaasa võtta. Kuna lihas kulutab aktiivse töö käigus ära suure hulga oma energiavarust tuleb see kiiresti taastada, sest energiavarud taastuvad lihastes umbes kahe tunni jooksul ja kui pärast selle aja möödumist süüa, siis suurt kasu see enam lihastele ei anna ja järgmine jooks on palju vaevalisem. Sööma ei pea palju, 200-400 kalorit päästavad lihased näljast ja energiavarude katmiseks piisab kahest banaanist, õunast, apelsin või hoopis väiksest jogurtist, ka suur poetäis viinamarju täidavad selle eesmärgi.

Jooskust ise nii palju, et obeliskile ja tagasi on siiski vaid kaheksa kilomeetrit ja pidin veel järve äärsetel tänavatel tiirutama ja ka ümber staadioni kaks ringi tegema. Sellest polnud hullu midagi, sest jalad pidasid eilse ujumise järel tekkinud väsimusele vaatamata väga hästi vastu. Ilm oli ilus, muusika kõrvus vali ja need kolm miinuskraadi tundusid esimeste kilomeetrite möödudes kaduvat. Pärast jooksu oli ihu päris kuum ja autosse istudes vahetasin kohe märja jooksusärgi kuiva puuvillase vastu ümber ja ettevaatlikusest tõmbasin ka jope selga, kuigi poolel koduteel tundisn, et hakkab jope all palav ja see polnud siiski vajalik.

Koju jõudes tõmbasin oma jooksu kohe arvutisse, sõin puuvilja salatit (lihaste energiavarude taastamiseks) ja ajasin algatuseks natuke Krissuga juttu. Siis ruttu dušš alla, lõikasin veidike juukseid ja võtsin veel paar pirukat arvuti taha kaasa. Krissu arsti juures käigust saate lähemalt tema blogist lugeda, aga tuli välja ikkagi see, mida kogu aeg oleme teadnund - mandlid. Eks siis näib, mis sellest see kord saab. Loodan ikka parimat. No ja siis üritasin veel natuke korda seada oma tuba, sest minu puhul on koristamine ikka väääga pikk protsess.

Kusjuures on meil majapidamises nii, et sorteerime palstpakendeid ja paberit/pappi segaprügist eraldi ja täna toppisin auto pagasiruumi seda prahti täis ja läksin Statoili neid ära viskama, aga selgus, et seal ei ole enam plastpakendite jaoks eraldi konteinerit. Paberist sain lahti, aga kiled ja muud peavad ootama kuni järgmise koha leian. Sellien seik siis minu päevast :P

Nüüd aga sätin end taas unemaale, et homseks päevaks välja puhata. Peab ju olema valmis, et ehk on just homne päev see seikluste rohke, millest teile kirjutada saan :)
Palju ööd ja und teile!!