Pärast jooksu tulin koju ja kritiseerisime koos Hamletit. Enne oli ka Jaanika mulle teada andnud, et Ivar läheb ikka Matthiase juurde, nagu plaanitud oli ja ma ei pidandki koristama hakkama. Jess! Ivar helistas kella viiest, et nad on Viljandis ja ma sõin kõhu täis ning läksin kirikusse. Seal oli meil tore rahvusvaheline olemine. Norrakatest olid siis Ivar, Tove, Hendrik, Johannes, Bjørn, Anette, Rebekka ja Endre. Eestlastes mina, Jaan, Ülle, Heidi, Külliki, Tiina (Mikkor), Marion, ja lõpus ühines ka Mati. Soomest oli vaid üks esindaja, kelleks oli Ulla, kuid saksamaalt oli seevastu Inga, Maraike, Fabian ja ma ei mäleta täpselt mis selle ühe nimi oli... nii häbi. Homme ütlen teile. Meil oli väga tore ja aeg läks nii kiiresti. Siis hakati otsima, et kes kelle juured ööbib ja noored uurisid võimalust, et äkki nad saaksid kõik kolmekesi ikka koos olla. Pakkusin siis välja, et nad võivad ju mu juurde tulla, sest Anne juurde nad kõik ei mahuks ning pärast Anne käest küsides oli ta ka väga õnnelik selle üle.
Nii siis võtsime suuna minu juurde ja kutsusin ka Matthiase ja Merka külla. Mängisime kaarte igasuguseid. Alustasime "hiina turakast" (norra keeles "idiot"), alguses olime neljakesi, kuid kui meid juba kuus oli, pidime teise pakki kaarte ka appi võtma. Sellest sai küll ja mõtlseime uue mängu õppida - norrakad arutasid, seletasid, arutasid uuesti ja seletasid veelkord. Kui juba kaartid kätte võtsime, et proovida selgus, et seda ei saa kahe pakiga mängida ja meid on selle mängu jaoks liiga palju. Eestlaste kord! Meie valisime mänguks "potik noid" ja seda ei olnud ka väga raske seletada. Neile meeldis ja mängisime seda paar ringi. Ideed olid otsas - otisisn kapist uued kaartid. Mänguks siis "must notsu", aga kuna must notsu kaart oli mul kadunud ja mõnel kaartil ka paarilised, siis saime mängida kahte mängu. Esimene oli siis "siil" ("pinsvin") ja teine oli "konna mäng" ("frosken"). Mängud olid sama mis muts notsu, ainult et notsu asemel oli siis kas siil või konn :) Vahepeal jõudsin ikka arvuti taga ka ära käija ja Krissu oli ikka Hamleti lainetel - raamat oli juba läbi aga nüüd ta rääkis ainult riimis. Ma üritasin ka mõne värsi seada ja taandusin siis taas seltskonda.
Kell tiksus juba paljuks ja liikusime teise tuppa kust leidsime kitarri ja basskitarri. Tinistasime veidi ja otsustasime siis, et oleks aeg vist ikkagi magama minna. Sõidutasin Matu koju (Merka läks juba varem, kuna hommikul ikka vaja kooli jõuda) ja tagasi tulles leidsin norrakad ikka samadest positsioonidest. Ajasin niikaua isaga juttu, kuni nad vannitoas valmis said ja tulin oma tuppa ära. Nüüd on kell juba pool kolm ja ma kuulen ikka naerupahvakaid - minge juba magama!
Aga homme ei pea väga vara ärkama, niiet pole hullu. Alles kell 12 on esimene ajakavaline punkt, aga sellest ja paljust muust räägin teile homme edasi ;)
Oh Sind naljanina,
VastaKustutaeile raamatu järgi ei läinud ju mina.
Hamsu mul ammu juba riiulil ootas,
silmadega Krissu teda pidevalt vaatas.
Kaasi avada ta aga ei tihkand
Vaid omaette seda ta vihkas.
Pärast lugemist on kõik teisiti,
oleksin pidanud avama ta esiti.
HAHAHAH, ma ei tea , mis see nüüd tähendas, aga jah., Raamat oli mul juba pikemat aega käes, lihtsalt lugeda ei tahtnud.
Jajajaaa! Nüüd meenus ka mul,
VastaKustutaet Lapsehoidjad ju läbi said
ja see tagastada tuli sul,
nii lugeda said Hamsut vaid.
Üllatus mind valdas suur,
see raamat tõesti hästi mõjus.
On riimid alati nüüd suul
ning tegelt on see täitsa mõnus!
Tunnistama oma viga pean,
kuid parandada ma ei tihka.
Las jääda igaveseks küber-read,
vaid paberist võid saada tuhka...