Türi-Jüri

"Vanaisa, vanaisa kus sa oled?" sosistas väike Kaspar, kui ta oli trepist üles minu tuppa jõudnud. Kuna vanaisa oli õues lund lükkamas, siis tõmbasin ruttu riided selga ja läksin Kaspariga alla ning panin elutoas tule põlema. Kell oli just löönud seitse ja kõlas küsimus: "Kas nüüd on juba hommik? Ma tahaks mängida." "On küll hommik," noogutasin mina, "väga varajane hommik..." Kaspar läks mänguasju otsima, kuid tagasi ta ei tulnudki ja nii otsustasin ma oma tuppa minna ning uuesti teki alla pugeda. Kui ärkasin tundus see kui väike unenägu, sest kõik olid juba ära läinud.

Passisin päris pikalt arvuti taga, kuni otsustasin jooksma minna. Esiteks jooksin nibin-nabin üle kolme kilomeetri, aga siis oli ühtedel suusatajatel koer kaasas, kes luges mu kiiremates liigutustest välja mitte sportimis- vaid mängulusti ja olin sunnitud väikese pausi tegema ning rahulikult jalutama, kuni koera nägemisulatusest välja jõudsin. Järgnes veel neli kilomeetrit ning kerge sörk koduni. Pärast pesu tardusin taaskord arvuti taha ja sukeldusin Nike+ virtuaalsesse jooksumaalilma.

Mingil hetkel sai kell pool üheksa ja Jüri, Jaanika ja Gerti olid mu ukse ees, et minna bensiinijaama ja Merkat peale võtma. Siis algas sõit Türi poole, kus oli toimumas noortejuhtide koolitus 'Põlev pirn' ja meie ülesandeks oli õhtupalvusel Taize laule eest laulda. Kohale jõudsime veerand tundi enne kümmet ja sain veidike sõpru teretada, kes polnud ammu näinud. Mariliis ja Sigrid (Luided), Mari-Ann (Oviir), Tiina (Kliiman), Taavi, Merlin, Rain ja veel üks Mariliis Tallinnast. Tolle viimasega oli meil väga tore jutuajamine, mille katkestas fakt, et kell oli juba pool kaksteist saanud ja palvus pidi hakkama. Läksime saali ja ootasime veel akadeemilised viisteist minutit ja hakkasime pihta. Pärast palvust sain veel Luidedega juttu ajada ja pidimegi juba tagasi kodu poole sõitma.

Merka ja Jaanika jäid kohe magama ning mina ja Jüri jagasime oma autokooli ja -sõidu tedmisi Gertile, kes just alustanud pikka ja konarlist teed lubade saamiseni. Kella kahest jõudsime Viljandisse ja sõitsime vaikselt Jämajalga ning peatasime auto. Äratasime Jaanike üles ja ütlesime, et jõudsime koju, selle peale vaatas ta aknast välja ja imestas: "Oih, olemegi kohal!? Oota, miks me jämsis oleme, viige mind ikka päris koju." Point siis selles, et Jaanika töötab hullaris raamatukogus ja see on talle nagu teine kodu, aga vist mitte piisavalt, et seal alaliselt elada :) Kõik said lõpuks kenasti koju ja mina ka ning sättisin end kohe magama, sest pühapäeva hommikul pean kindlasti kirikusse jõudma, kuna toimub koguduse nõukogu valimine, kuhu ma, Jaanus, Maris ja Jaanika ka kandideerime.

Sillad

Magasin mis ma magasin aga juba kell üksteist olin ma Grandis ja rääkisin peakokaga jalka hooaja algusest. Nüüd on siis kindel, et 7.märts kell 17.00 on Grand Hotelli konverentsisaalis Viljandi Tuleviku esindusmeeskonnaga kohtumine ja pressikonverents. Kõik kel huvi on oodatud, mäng algab kell 14.00 konstmuru väljakul ja pileti hinnaks on 20.- ja 10.- (pensionärid ja lapsed 7-12 aastat). Võimalik ka osta hooajapiletit, millega on vaba sissepääs kõigile JK Viljandi Tuleviku esindus- ja duubelmeeskonna kodumängudele. Neid on ühte kokku vähemalt 36 (18 meistriliigas ja 18 esiliigas) plus karikamängud. Hooaja pileti hinnaks on 500 eeku ja igal meistriliiga mängul osalevad ka hooajapileti omanikud Eesti-Brasiilia sõpruskohtumise piletite (odavaim hind 1500.-) loosimises :)

Sõin siis hommikust ja plaanisin jooksma minemist. Olin juba jooksupükisd jalga tõmband kui helistas Jaanika ja palus mult transport-teenust. Sõitsime siis natuke ringi ja igakord kui ma kuhugi poole ära keerasin tuli tal meelde, et tal oli tegelikult teisele poole ka asja. Lõpuks saime kõik kohad külastatud ja võtsin suuna järve äärde, et seal mööda terviserada natuke joosta. Märkasin autoaknast aga ühte kallist sõpra, keda pole palju kuid juba näinud ja läksin siis temaga vestlema. Lisaks Maarjale (Pabunen) kohtasin ka Triin Kukke ja üritasime paari minuti jooksul aru saada kuidas kellelgi läheb ning mis plaanid mõtteis. Nüüd siis lõpuks jõudsin ka järve äärde - vahetasin ruttu riided ja jooksin mõned kilomeetrid, siis panin kuivad riided selga ja läksin staadioni ehitust uurima. Tore on näha, et tööd käivad ja asi hakkab ilmet võtma.

Kõht oli pika sõitmise peale tühjaks läinud ja laadisin selle kodus kenasti täis. Jäin veel veidiks arvuti taha kuni avastasin, et Õpetajate Teatrifestival "Sillad" juba käib täie hooga. Sai ju klassikaaslastega kokkulepitud, et see võiks olla koht, kus teineteist näeme ning kiirustasingi sinna. Esialgsel vaatlusel ei tuvastanud ma mitte ühte klassikaaslast, ega üldse vilistlasi - olid õpetajad ja praegused õpilased, kes aitasid üritust läbi viia. Lõpuks märkasin siiski Kristerit (Hark) ja läksin uurima, kui palju esindajaid kohale tulnud on - selgus et me olimegi ainukesed. Tema oli kutsutud õpilasžüriisse vilistlaste esindajana ja seal samas oli ka Krissu ja mingi poiss õpilaste esindajatema. Tuttavatest nägudest oli Ugalas ka veel Grete (Evert), kes oli abis piletimüügis ja siis ports õpetajaid - ainukesed kellega mõned laused vahetasin olid need, kes mulle kunagi tunde pole andnud; Jüriga rääkisime ühest hoopis teisest asjast ja Grete (Uustali) õpetajast ema Heddy küsis viisakusest kuidas mul läheb :)

Etendused mida ma nägin olid päris koomilised. Üks oli luulekava väikeses saalis, kus õpetajad (kelle hääl klass ees peaks domineeriv olema) rääkisid väga vaikse häälega ja lugesid riime raamatust maha - mulle meenus miks õpilasi iga aasta kooli esindama saadetakse ning siis nende saavutuste üle suurt uhkust tuntakse. Edasi tulid etendused suures saalis, mis olid veidi tugevamad ning kindlama peale välja minud - hea kogus naeru peaks kõigile meeldima. Oli ka üks mõtlik tükike, mis rääkis idamaa õpetlase vabaduse otsingust. "Lase mu käest lahti - ma pean vaba olema!" hüüdis peategelane ja alles pärast seda mõistis ta, et üksindus ei ole vabadus. Jõhvi etendust ma vaadata ei viitsind, sest vene keelest ma niikuinii aru ei saa ning läksin selle asemel hoopis kohvikusse teed jooma ja kooki sööma.

Tegin põgusalt tutvust piletimüügis olnud noortega ja läksin vaatasin ära ka sel päeval viimase etenduse, mis oli traditsiooniliselt Vigala õpetajate show trupi esitluses. Midagi väga naljakat ja meeldejäävat ei olnud - kui mitte arvastada seda, et lõpus üritas üks neist silda visata, mis tal eriti ei õnnestunud. Läksin koju ära ja avastasin, et me ei olnud seal isaga üksi. Kuulsin vaikset häälekest mis ütles: "Ma magan juba." See oli Kaspar kes Annimanni kõrval kannatlikult unematit ootas. Läksin talle head und soovima, millest aga arenes väike vestlus minu ja tema soengu üle. "Head und Kaspar", ütelsin mina, millele ta vastas: "Aga praegu on juba öö."
Naeratasin ja soovisin siis talle head ööd.




Inimene õpib kogu elu - sureb ikka lollina :)

Suur väsimus

Kella neljast läks uni ära, võib-olla selle pärast, et teadsin, et just siis tuleb ema meile ja isa viib ta Tallinnasse laeva peale. Nii vaikselt askeldasid ja ma ei kuulnudki millal ta tuli või milla nad läksid, aga enne viite käisn korraks köögis joomas ja ajasin veidi Zombiega juttu. Siis aga istusin arvuti taha ja ei mäletagi täpselt mida tegin, kuni Kaja minuga Facebookis rääkima hakkas. Nii tore oli temast kuulda ning me jutustasime kuni peaaegu seitsmeni. Äratasin siis sõnumiga Krissu üles ja läksin ise tagasi magama :) Selline ülbik olengi, teistel magada ei lase ja siis kui olen kellelgi une ära rikkunud poen põhku ja vedelen poole päevani.

Ega ma palju ei mäletagi mis juhtus, aga vaheldumisi ma magasin, olin ärkvel, istusin arvuti taga ja seda ikka korduvalt. Kolme paiku sõin lõunat ja viskasin taas pikali, sest enesetunne ei olnud just kõige parem. Üles ärkasin veidi enne seitset ja sain veel Krissuga rääkida nii palju, et teatasin oma plaanist linna minna. Käisin korraks Centrumis ja siis tahtsin Aita minna, kuid seal oli mingi kontset ning selle asemel jalutasin hoopiski veidi lossivaremetes ringi. Ei saa mainimata jätta kui kaunis ikkagi Viljandi on, selline vaikne ja rahulik. Tulin tagasi koju, rääkisin vaheldumis ema, õe ja Krissuga kuni kella üheksani, mil tuli Jaanika ja me läksime Teedu juurde Ailase õhtule. Selgus veel et Aare Külamal on täna sünnipäev ning ostsime talle lillede asemel ilusa kimbu porrulauku. Tal polnud eriti tähistamise tuju ja seepärast läksime vaid ukse taha talle ja ajasime veidike juttu. Andsin ka Krissu õnnesoovid talle edasi ning võtsime siis suuna juba Teedu poole.

Seal oli juba paras kamp rahvast koos: Karmela, Teet, Merka ja õed tihedad Pille ning Ülle - vanem õde Anne tuli veidi hiljem. Söögiks oli meil palju puuvilju ja joogiks teed ning mahla, selle saatel mängisime Aliast ja ajasime niisama juttu. Mina ja Pille võitsime seekord ja juba oligi aeg niikaugel, et töö- ja kooli inimesed pidid end magama sättima. Sõidutasin veel Karmeluntsiku ja Merka ära ning tulin ka ise koju. Homme peaks kindlasti jooksma minema, sest veebruari kuu hakkab läbi saama ja ma pole üldse trenni teha jõudnud, loodan et öösel väga palju külma ei tule ja kõike ära ei jääta, siis saab jooksmisest ka rohkem rõõmu tunda :) Nüüd aga taas magama!

Oi kui palju!

Kella üheksane äratus ei tundundki nii vara olevat, kuna sain eile väga varakult magama. Olin vabariigi vastlapäeva tähistamisest nii väsinud, et ei jõudnud lihtsalt kaua üleval passida.
Oi kui palju inimesi siis mulle hommikul helistas! Kõige pealt helistas Arles ja lausa kaks korda, küsis midagi auto kohta, sest ta sõidab hetkel mu Toyotaga. Siis helistas Jaanika ja uuris ega mul taldlihvijat ole ja pärast eitavat vastust helistas ta uuesti, et küsida ega ma temaga taldlihvija laenutusse ei tahaks minna - kuna mu auto on Arlese käes ei saanud aidata. Siis helsitas Helen ja teatas oma linna tulekust ning küsis kas võib mintsa (ehk siis maakeeli "minu juurde") tulla, kuni Lillevere helistab. Ma lahkelt lubasingi, aga just pärast seda helistas Lillekas ja ütles, et tuleb korjab mu peale ning läheme siis staadionile kontorisse. Helistasin siis Helenile tagasi ja palusin tal ka alla kontorisse tulla. Sellega sai telefoni ralli esialgu läbi - kõik see leidis aset 32 minuti sees :)

Istusime Lillekaga laua taha ja peagi ühines ka Helen meiega ning hakkasime algavat hooaega arutama. Kõige pealt rääksime hooajapiletist, mis sel aastal kallim on, kuna Tulevik II mängib taas Esiliigas, kus peab ka pileteid müüa ja see teeb kokku üle 36 kodumängu millel üksikpileti hind on 20 eeku. Aga vastukaaluks on tulemas ka sama palju võõrsil mänge, millele peaks iga vastasmeeskonna fänniringkonna jaoks olema 20 tasuta piletit (vähemalt Meistriliigas nii eelmine hooaeg oli), kuid nende saamiseks tuleb eelnevalt oma tulekust teatada. Plakatitest rääkisime ka - need tulevad millalgi Tallinnast ja on siis vaja enen mänge lihtsalt üles riputada. Tantsutüdrukud tulid ka jutuks, aga kuna praegu on veel liiga külm ja ega nii pea veel soojenemis märke ka näha pole, siis peavad nad veel natuke ootama.

Jutuks tuli ka see, et kuna nüüd tuleb pileteid müüa lisaks laupäevadele ka pühapäeviti, siis oleks vaja ka rohkem resurssi piletimüüjate näol ning siinkohal kutsungi üles armsaid blogilugejaid, kel nädalavahetusel midagi paremat teha pole, siis andke endast märku, kui teil on soov veidike lisaraha teenida. Vajalik on vaid arvutusoskus saja piires ja vastupidavus kaks tundi staadioni ääres istumiseks :) Ja muidugi ootan platis äärde ka neid kes jalgpallist rohkem huvitatud on ja ei taha, et arvutamine mänguilu segaks. Hooaeg hakkab pihta 7.märtsil kell 14.00 kui Viljandi kunstmuru väljakul võõrustame Sillamäe Kalevi meeskonda. Ja pärast mängu kella viiest toimub väike pressikonverents, kus tutvustatakse mängijaid kes sel aastal meie koduklubi eest võitlema hakkavad. Kõigil on õigus teada ja ka küsimusi esitada - ole kohal!

Oi kui palju me ikka rääkisme, aga selleks korraks sai küllalt ja läkisme üles linna. Esialgu läksime Heleniga raamatukokku mõnda dokumenti korrigeerima ja siis pressikonverentsi jaoks saali otsima. Vahepeal olin emalt auto saanud ja läksime noortekasse veidi trükkima ning sealt Print Besti hooaja kalendri kohta küsima. Siis aga hakkas kõht juba korisedes märku andma, et viimasest söögikorrast on palju aega mööda läinud ja viisin enne koju minekut veel Heleni hambaarsti juurde. Sõin natuke ja sain Merka ja Riina käest teada, et täna on mingisugune koosolek kella seitsmest, kuid enne seda läksin tagasi noortekasse kella neljasele koosolekule, kus arutasime noorte nädala sündmusi ja Ten Singi kontserdiga seonduvat. Taas koju jõudes helistas õde ja palus, et ma ta Kolka viiksin, sest ta oli just ühelt koolituset jõudnud. Läksin talle linna järgi ning suundusime Centrumisse, kus ootas ema et teda koju viia, sest ma pidin veel ühele koosolekule jõudma.

Tegime väikse shoppingu ja tulin koju ära. Sain siis ka Krissuga veidi rääkida mis tehud ja mis veel ees ning juba seadsingi sammud taas kord noorteka poole, kus pidime arutama Balti Ten Singide koostöö võimalusi. Jõudsin täpselt samal ajal mil Eele, Aaron, Katariina (Eele lapsed), Riina ja Merkagi ning ajasime veidi juttu, kuni meiga ühines Tiit. Mõned mõtted tulid ja mõned said ka kirja ning nüüd on vaja veel oodata, mida lätakad ja leedukad neist mõtetest arvavad.
Tagasi koju jõudes sain veel Krissuga rääkida, millest oli väga hea meel ja siis tegin õhtusöögiks portsu pelmeene, sest lisaks heale meelele oli mul ka päris hea isu :)

Oi kui palju sai ikka täna tehtud! Olen rahul.

Vabariigi Vastlapäev

(Teisipäev, 24. veebruar)

Oli tõsiselt ilus päev - Eesti sünnipäev. Umbes üheksa paiku helises äratuskell ja ajasin end voodist püsti. Sõin hommikust ja otsisin üles oma pintsakud ja viikarid ning panin nendest sobiva ülikonna kokku ja hakkasin kiriku poole astuma. Pauluses hakkas kella kümnest oikumeeniline tänujumalateenistus, millele ma veidi küll hilinesin, sest läksin seekord jala, kuid mitte märkimisväärselt palju. Arvasin et kirik on niikuinii täis ja lähen parem kohe üles rõdule, aga seal avanes vaade pooltühjale saalile ja otsustasin ikka alla pinki istuma minna. Märkasin ühes pingis Tiinat (Kliiman) koos emaga ja tema taga istus veel teine Tiina (Mikkor) ning otsustasin ka sinna Kliimanide sekka istuda. Võtsin ikka kenasti mütsi peast, istusin maha ja proovisin viisakalt tervitada, kuid esialgu ei tuntud mind mu uue soengu (või pigem soengu puudumises) pärast ära. Teenistuse lõpus vahetasime paar sõna ja läksime välja, millele eelnes ka ukse peal pappidega kätlemine, kus ka Marko Tiitusel läks tükk aega, enne kui ta aru sai kes ma olen.

Õues kogunesid kõik koolid, kaitseväelised rühmitused ja muud organisatsioonid, et koos kohtumaja ette marssida ja seal manifesti kuulata. Krissu pidi ka sinna tulema kooli esindama ning peagi oligi ta kohal. Sai korraks ka mulle tere ütlema põigata, aga pidi kohe tagasi kaaslaste juurde minema. Ta oli täna ikka väga ilus, võib-olla selle pärast, et ma polnud teda pikka aega näinud ja olin ta ilust tükikese unustanud või hoopiski sellest, et tal olid täna juuksed ühes suures kohevas patsis ning mulle lihtsalt nii väga meeldivad ta kiharad. Mul rongkäigu isu ei olnud ja jalutasin mööda kõnniteed kohtumaja juurde, kus kohtasin ka Matthiast. Oli laulu, oli juttu ning linnapea luges manifesti ka ette.

Sealt läks rongkäik edasi Ugala juurde kus pakuti sõdurisuppi ja väiksem seltskond kogunes kalmistule, kus peeti mälestustalitus Vabadussõjas langenetule ning asetati ka pärjad. Kuna Krissu oli üks pärjapanijatest, siis läksin ka sinna, et veelkord teda näha, sest kontsertaktusele ta ei jäänud. Pärast seda saime veel paar lauset vahetada ning esitlesin talle ka oma uut soengut, millest ta midagi head vist ei arvanud, sest kommenteerida ta seda küll ei tahtnud. Riidehoius olid tuttavatest tööl Sten ja Helena ning sel ajal kui Krissu Steniga rääksi, üritasin ma Helenale selgeks teha, et ta tegelikult tunneb mind ja ei ole vaja just nii viisakas olla ja teietada. Läksin siis jalutussaali tuttavaid otsima, kelledest esimeseks osutus Relika, keda viimati vist folgi ajal nägin. Siis kohtasin Nelet (kelle vanaemal on muuseas täna sünnipäev) ja otsustasime endale pehmed pingid otsida, et mugavalt aktust jälgida.

Pärast aktust korraldati traditsiooniline Vabadussõja läbimäng nimega "kringlisõda", ehk nagu vanasti soovisid nii eestlased, venelased kui ka sakslased kõik koos väikse Eestimaa peale ära mahtuda, nii proovid 700-800 inimest korraga suurest saalist väiksesse saali ära mahtuda, et mitte mingil juhul kringlitükist ilma ei jääks. Suur aitäh korraldajatele selle eest - oli vaatamist väärt :) Sain ka oma kringlitükki kätte ning lugesin ürituse õnnestunuks. Ajasin veel natuke juttu ja jalutasin koju, kuhu peagi tuli ka ema ning läksime sealt kõik koos Kolga-Jaani õele külla. Neil oli juba Elis külas ja õde küpsetas parasjagu kukleid ning Arles vahustas vahukoort. Tundus et mingit pidulikku osa ei tule ja otsustasin Mari-Anniga kokku saada, kui ma juba niigi seal kandis olin. Leppisime kokku, et saame kooli juures mäe peal kokku ning läheme vastlaliugu laskma.

Ainuke mure oli selles, et ma olin seal ülikonnaga. Otsisime siis sobivad talvepüksid, t-särgi ja dressika ning laenasin veel isalt saapad ja olingi teel mäele. Kuskilt saime suure traktori õhukummi ja läksime sellega kelgutama - oli päris tore. Siirdusime sealt siis riideid vahetama ja Mari tuli külla teed jooma. Kukleid ta ei tahtnud, sest leppisid sõbrannaga kokku, et peavad dieeti (Mari tahab modellikooli minna ja seal mõõdetakse ju kõik üle), aga minu arvates oli see küll halvasti valitud päev dieedi pidamiseks, sest need kuklid olid ülihead. Namm-namm! Tema aitas Kasparil arvutimänge mängida ja mina sain veidike Anni-Maritat hoida ning juba oligi kell nii kaugel, et me pidime tagasi Viljandisse minema. Võtsin veel ühe supermaitsva vastlakukli ja juba sõitsimegi.



Päris pikk päev selja taga, tahtis vägisi silm kinni vajuda, kuid pidasin ikka vapralt koduni vastu. Kohe veel magama ei läinud, sest kell oli alles kaheksa või nii, vaid istusin arvuti taha ja rääksin veel veidi Krissuga juttu. Tal oli jälle palju õppida ja ma tabasin end taas teda imetlemast - kuidas ikka üks tütarlaps jõuab õppida, arvutis sõpradega suhelda, pingviinide paraadijägida ja kõike seda sama aegselt. Vapustav! Mina seda ei suuda ja kuna ma tean, et homme hommikul peaks Lillevere mulle helistama ja siis saame kokku, et jalgpalli hooajast rääkida, siis otsustasin, et kõige targem oleks vist ikkagi magama minna.

Mis muud ikka öelda kui, et oli tõsiselt ilus päev - Eesti sünnipäev.

Unekott

(Esmaspäev, 23. veebruar)

Lubasin pärast laagrit endale kosutavat und ja magasin väga kaua. Helen läks hommikul juba tööle, aga mina ärkasin alles üheteistkümne paiku ning hakkasin siis vaikselt aega viitma, kuna koju sain minna alles pärast õhtul kümnese laeva saabumist. Tuiatasin siis niisama ringi ja vaatasin aknast kuidas üks vanamees autokäru puhastab, seda auto külge ühendab ja siis sinna peale mingeid puulaudu kuhjab. Käisin pesemas ja asusin hommikusööki sööma, ikka veel onu askeldas... Helenil tilbendasid ripplae vahelt telefonijuhe ja teleka atenn, mille ma siis otsustasin peitu sikutada, see ka tehtud pühkisin põranda ära, kuna sealt lae alt tuli igast pudi alla. Kell oli juba kaksteist saamas, kui uuest aknast välja vaatasin ning onu ikka veel askeldas seal. Selle järgi kui "enesekindlalt" ta kõike seda seal tegi, otsustasin veel mitte liiklusesse minna ja oodata kuni õhk on puhas.

Läksin siis sealt edasi staadionile kontorisse, kus siis Toomas juba ootas, et oma kaksikkiilakat näha. Ajasime veidi juttu ja läksime korraks minema. Tohver mingeid asju ajama ja meie Heleniga kristiinesse; mina olin äsja söönud, aga Helenil oli lõuna aeg kätte jõudnud. Ostsime veel nipet-näpet ja läksime tagasi Tuleviku Tugigrupi põhikirja koostama. Kella viie paiku läks aga minul kõht tühjaks ja läksin veel korra poodi. Muidugi oli siis just tipptund ja seal läks vähemalt pool tundi, aga tagasi ma jõudisn ja sain veel enne kuute söönuks. Kuuest pidid tulema veel Mikk Leedrjärv ja Tõnis Teras, et siis koos Emmause missa koosolek pidada. Tõnis jäi liiklusesse kinni ja pidime veidi ootama, aga koosolek oli viljakas ning kõigile meeldiv. Pühapäeval, 1.märtisl jutlustab nimelt Helen Emmausel ja see kokkusaamine oli just selle tarbeks, et ta saaks võimalikult palju mõtteid selle teema kohta, millest ta rääkida kavatseb.

Pärast seda lõpetasime pooleliolevad laused ja kirjad ning läksime tagasi Heleni juurde. Passisime seal veidi ja ta sai välja valida, mis asjad ta Viljandisse kaasa tahab võtta, kuni oligi aeg juba linna minna. Võtsime veel lonksu bensiini ja helistasin emale, kes teatas et laev on just kohale jõudnud ning tal läheb veel mõned minutid aega. Tagasitee oli nagu ikka öösel Tallinnast Viljandisse sõit - ümberringi oli kõik pime, aega oli küll ja kiirustama ei pidanud. Äratasin Heleni üles kui olime just Puiatusse jõudnud ja ise jõudsin koju umbes ühe paiku. Arvuti peksis veidi segast ning MSNi mind esialgi ei lasknud, kuid kui kirjad said loetud ja tegin ka väikese restardi, sain ka unetud sõbrad üle lugeda. Nende seas oli mu suureks üllatuseks ka Krissu, kes kasutas võimalust kaua üleval olla, sest ees ootas koolivaba päev. Rääksin talle veidike oma seiklustest, kuid otsustasin siiski peagi magama minna, kuna tulemas ju Vabariigi aastapäev ja tahtsin juba kella kümnesele teenistusele jõuda.

Homme saab kringlit, mõtlesin endamisi :)

Kakskend

Ärkasin täna varakult ja hakkasin siis Soome minekuks pileteid broneerima, aga tuli välja, et pean teiste sünnikuupäevasid ka teadma ja sellega läks veid aega. Sain lõpuks teada ja bronnisin ära ning hakkasin mõtlema, et kui paat läheb kahekasast hommikul siis see on päris vara - ma pean ikka tunnike enne kohal olema, nii umbes seitsmest ja see on veel varem ju - ma pean Viljandist sinna sõitma hakkama kella viiest ja see on veel palju varem - ma pean enne veel üles ka ärkama ja see on oi-oi-oi kui palju varem - see tähendab, et ma pean ka varem magama minema, aga siinkohal jään ma vist jänni: ei ole just eriti varajase unega tüüp :)

Sukeldusin täna oma sõprade blogimaailma, nimelt viisin end kurssi koolikaaslaste tegemistega, kellega koos Kristiansandis õppisin. Ja siis vaatasin veel korraks kuidas elavad sõbrad Sauheradist ja Piret ka kirjutas oma bloggi ning nii see aeg läks. Ühel hetkel tõusin taas, et minna kööki, aga enne veel kui trepini jõudsin tõmbasin riided seljast ja panin jooksuriided selga. Otsustasin üle pika aja jällegi jooksma minna ja mõttes oli ümber järve joosta. Kokku jooksin üks tund ja kakskümmendviis minutit ning läbisin selle ajaga kakskümmend kilomeetrit. Kui see info mis mu Nike+ andis muidugi õige oli; ajas ma ei kahtlegi, aga võimalik, et oligi kakskümmend. Selle järgi vaadates suudaks ma poolmaratoni pooleteist tunniga läbida, mis ei olegi ju kõige halvem tulemus - võtame siit veel ära lume- ja jääfaktori ning võib öelda, et päris hea tulemus kohe!

Kodus oli ainult üks probleem. Igakord kui püsti tõusin tahtsid jalad krampi minna, aga aegajalt venitades möödus ka see kõrvalnähtus. Blogimaailm asendus aegamisi msnimaailmaga ja ema ning Jaanuse kõrvalt rääkisin kokku kolme Kristiinaga. Kristiina Kalliver, Kristiina Kaljuste ja Kristiina Lõokesega. See ei ole küll eesmärk omaette, kuid siiski põnev fakt :) Mitte kuidagi aga ei tahtnud ma leppiga mõttega, et peaksin pakkima ja magama minem ja nii ma nüüd siin trükkan, endal ammu uneag ja riided vedelvad voodipeal ning ootavad kuni ma nad kotti pistan. Paljude jaoks pole see saladus, et mul on see probleem alati kui kuskile reisule lähen - pakkin alles enne väljasõitu 10-15 minutiga ning hoolimata vähesest ajast ja kohvris haigutavast tühjusest suudan ikkagi liiga palju asju kaasa võtta.

Natuke siis sellest ka kuhu ma lähen. Kohaks on Lärkkulla Karjaas, mis on Helsinkist lääne suunas. Ürituseks on Rahvusvaheline Misjoni Konverents noortele täiskasvanutele ja osa võtavad sellest hunnik noori üle kogu maa. Kümme eestlast, sama palju norrakaid, soomlasi veidi rohkem ja siis mõned Aafrikast, Lõuna-Ameerikast, Aasiast ja ei tea kust veel. Väga kirev seltskond tundub igaljuhul olevat. Eks ma peagi saan näha. Eestlastest tean ka mõnda nägu juba eelnevalt: Helen Kuldkepp, Kristiina Kaljuste ja Eleri Illik ning võib-olla keegi veel.

Eile leidsin mõned head iseloomustavad pildiseeriad ka enda kohta. Ühe panen teile ka siis vaatamiseks üles ;)

Teretulemast minu maailma!!

Elevant

Ärkasin korraks hommikul varakult ja istusin veidikeseks arvuti taha, siis mingi aja möödudes helises ka äratus - ikka 6.50 - olin unustanud selle tänaseks välja lülitada, kuid olin niikuinii ärkvel juba. Kaua ei viitsinud üleval olla ja läksin voodisse tagasi ning mõtlesin veel endamisi, et äkki ikka ärkaks juba üles, kuid vastuse sellele mõttele sain taas alles kekskpäeval, kui ärkasin. Otseloomulikult oli selleks EI :)

Põhimõtteliselt ja ka peaaegu praktiliselt olen ma terve päeva arvuti taga istunud. Avastasin, et juba neljapäeval lähen Soome ja oleks vaja piletid ära osta, aga Jaanuse Travel Info oli suletud, sest ta tööl ja üldse paljud, kellega tahtsin või oleks olnud vaja rääkida, olid tööl või koolis või olid nende telfonid välja lülitatud. Jaanuse käest sain küll vajaliku info kätte, aga nüüd ootan veel kaasreisijate vastuseid, niiet piletit bronnida ikka veel ei õnnestunud. Loodan selle homme hommikul kohe ära teha.
Krissu oli juba enne mind arvutis - ta ei olnud ei koolis, tööl ega väljalülitatud. Ikka veel haige, kuid paranemismärkidega, sest homme juba kooli. Peaasi et ikka täitsa terveks saab ja sellega endale liiga ei tee.

Mingil hetkel helistas Arles ja tahtis kitarret ning lubas läbi tulla ja sellele järgnes õe kõne kus ta teatas, et kavatseb ka lastega linna tulla. Anni istus enamuse ajast rahulikult ühe koha peal, kuid Kaspar seevastu leidis kogu oma energiale väljundi. Käis paar korda ka minu toas laulmas ja arvutiga sehkendamas, siis mängisime elevanti* ja üritasin teda veenda, et nii hilja õhtul pole hea kommi süüa. Kirjutasime Krissuga natuke msn'is ja läksime siis teed tegama, mida aga juua ei jõudnudki, kuna hakkasime teda riidesse panema ja nad kõik koju ära läksid.

*elevanti mängitakse nii, et Kaspar istub mulle kukile ja mina kõnnin, kui ta tahab paremale minna, siis tõmbab paremast kõrvast ja kui vaskaule, siis jällegi vasakust :)

Avastasin täna et kuni poole kuueni on veel päris valge ja alles kuuest on pime. Nii hea! Ootan kevadet juba nii väga, et ei oleks enam külm ja märg. Vahepeal sain teada, et kõik kaasreisijad on olemas ja võin pileti ära bronnida. Nüüd võiks veel midagi teha ja siis magama ära minna. Meenus veel, et kirjutasin Ten Singi esinemiset ka Viljandi YMCA ja TS'i kodukale, ehk siis kes veel ei tea eriti palju Ten Singist või just on sellega tihedalt seotud, siis uurige ka www.viljandiymca.ee lehekülge.

See karge hommikune valgus, mida magajad ei näe
ei ole lihtsalt päeva algus, vaid ta sulle ulatab käe...

Äratus!

Täna ei pidanud vara ärkama ja ega ma ei vaevunud kah, lasin rahulikult sliipi ning vedelesin veel pikalt teki all edasi. Kuna Krissu on väga haige ja kooli ei läinud, siis jutlesime emmessennis ja vaatasime Ärapanijat. Aitasin isal interneti kaudu tuledeklaratsiooni täita ja umbes kolme-nelja paiku viisin bussi noortekasse tagasi. Ajasime seal veel päris pikalt juttu, kuni kõht mulle märku andis, et peaks vist koju minema. Tegin süüa ja läksin tagasi arvuti taha ning vaatasin ka lausa kahel korral televiisorti. Esimene kord tahtsin näha Saladuste-stalkerit, kelleks osutus kunagine tensinglane Maarika Mesipuu ja teine kord oli mul jällegi soov näha Krissu lemmik supermodelli Jale't. Hiljem hakkas ka Friends, aga kolmandat korda ma ei raatsinud enam telekat käima panna.

Sain teada ka ühe kurva uudise, et mu kauaaegne tuttav, kellega olime just lähemalt sõpradeks saanud ning veel nädal aega tagasi koos jalgpalli mängisime, ei mängi enam kunagi jalgpalli. Tegelikult usun ma, et kuna jalka oli ta kirg, siis nüüd mängib ta seda igavesti ning tean, et ta vaatab me peale ja ootab kannatlikult, kuni meie kunagi tema võistkonnaga liitume. Raske on rääkida surmast, eriti kui see kes minema peab on mu sõber ja alles kahekümne aastane. Nii palju on küsimusi ja vastuseid ei pruugigi kunagi teada saada. Nii palju on kurbust ja leina, kuid leevendab teadmine, et meil on lohutus Jeesuses Kristuses, kes on öelnud "Õndsan on kurvad, sest neid lohutatakse." (Mt 5:4) Kunnar kutsuti ajast igavikku ning nüüd mängib ta jalkat kõige kõrgemas liigas...

Eile Sakus räägit respektist ja korduvalt toodi näitena seda, et kuidas me nuriseme tihti lihtsalt nurisemise pärast ja ei oska olla tänulikud oma vanematele selle eest, mis nad meile andnud on. Eelkõige elu eest ja siis katuse, toidu, riiete, taskuraha jne eest. Ikka mõtleme selle kõige vähem tähtsa peale ja nõuama oma ellu aina rohkem vähema tähtsust - veel raha, veel raha, veel raha! Väikeses näidendis ütleb üks noormees: "Mida te vingute - vaadake kui palju teil on tühja ja tähja! Kas te olete ka selle eest vähemalt tänulikud olnud!? Minu vanemad on surnud ja ma ei saa neile öelda kui väga ma neid armastan, aga teil on see võimalus - te oleksite palju rikkamad, kui te väärtustaksite õigeid asju."

Siis rääkis Ranno loo sellest, kuidas ta nägi oma isa esimest korda tolle matustel. Kas me oleme teinud õigeid otsuseid? Kas me oleme küsinud õigeid küsimusi? Kas me ole otsinud õigeid asju? Võib-olla sulle tundub, et ma olen ju nii noor ja ma ei pea sellistele asjadele mõtlema, kui ma vanemaks saan, küll ma siis küsin, küll ma siis otsustan, küll ma siis otsin.
Ma ei taha teid ähvardada surmaga, võtke seda kui äratushüüet: On aeg ärgata! On aeg teha õigeid valikuid! Me keegi pole ju kaitstud selle eest, et meie vend, õde, ema või isa ei sure enne õiget aega, otseloomulikult me ei taha sellise asja peale mõeldagi, aga kui jätad täna ütlemata oma armsale, et teda armastad või et oled tänulik tema panuse eest sinu ellu, siis võib-olla ei pruugi seda hetke enam kunagi tulla. Mõelge sellest kui imelisest võimalusest armastada!


Kunnar Pajula 05.10.1988 - 15.02.2009



http://mariekva.blogspot.com/2009/02/rip-kunnar-pajula-05101988-15022009.html

Mälestada!? Ma nägin sind ju alles.
Koos naerda ja mängida ikka!
Või siiski mälestada? Mis möödunust alles..
Hetke mis vaesest teeb rikka.

Mäletada aastaid mis sai veedetud koos,
Kas ongi see hetk, mis ainsana loeb?
Mäletada! Mitte ainult sõpra, kes alati hoos..
Sa oled kellegi vend, kellegi poeg.

Esik

Äratus oli 9.20, aga ärkasin ikkagi kümme minutit hiljem. Sõin kerge hommikueine ja mängisin veidi Kaspariga. Kati ja Arles tahtsid eile linna tulla ja siis jäid ööseks meile, käisid valentiinipäeva tähistamas vist. Igaljuhul hakkasin ma ka kohe kirkusse minema ja ütlesin seda ka Kasparile, et ma ei saa rohkem mängida temaga. Selle peale ta küsis, et mis ma teen seal ja mina vastasin, et ma palvetan. Tema aga polnud seda sõna varem kuulund ja valis oma sõnavarast ühe sarnase sõna ja küsis üle: "Valetad?!". Ma üritasin talle küll seletada, aga ta ei tahtnud aru saada ja mul hakkas juba kiire. Jäin mõned minutid hiljaks, kuid mitte lootusetult :) Teet oli ka vist äsja tulnud ja ootas parajat hetke pinki istumiseks, mina ühinesin temaga ja veidi aja pärast saabus ka Jaanus.

Pärast teenistus läksin koju tagasi ja hakkasin kidrasid häälde panema, kui avastasin et üle öö oli nailonkeeltega kitarril A-keel puruks läinud ja kohe läks ka metallkeeltega akustil G-keel katki. Kuna nailonit ma niikuinii kaasa võtta ei kavtsenud, keskendusin metalli uue keele otsingutele. Leidsingi ühe komplekti keeli, aga seal ei olnud just seda sama G'd ja kuna poed on pühapäeviti enamjaolt kinni, siis pidin sõpradelt küsima. Arlese oli bändikas, aga seal ei olnud ühtegi akusti keelt, kuid minu õnneks oli Matthiasel üks komplekt varuks ja ta oli nõus mulle seda laenama. Käisin ruttu tema juurest läbi ja sain lõpuks pilli häälde. Jõudsin veel arvuti vahendusel Krissult küsida kuidas tal läheb, kuid siis oli aga kell nii kaugel, et pidin emaga autod ära vahetama. Kaspar kuulis ka, et ma lähen korraks sõitma ja ütles, et ta tahab ka kaasa tulla ja minul ei olnud selle vastu midagi. Isa tuli ka kaasa ja hoidis siis niikaua Kassul silma peal kui ma võtmed emale viisin.

Kasparil oli hea meel, et sai kaasa sõita ja palus, et äkki saaks poodi ka minna, et miskit magusat osta, aga isa ütles selle peale, et kodus juba ootab midagi magusat - kräsupea kook! Selle peale ütles Kaspar: "See on ju üks loom, selline (seltavad liigutused kätega pea ümber).. ma olen teda näinud küll!" Koju tagasi jõudes hakkasid kõik sööma, aga minul selleks aega ei olnud vaid võtsin kitarrid ja sõitsin bussijaama, kus mind ootasid üheksa neidu, kes kõik tahtsid väga Sakku esinema minna. Jagasime nad bussi ja auto vahel ära ning sõit võis alata. Autot juhtis Maarja (Laur) ja temale seltsiks olid Merka ja Anne. Minu teekonda rõõmustasid Piia, Piret, Helena, Tiit, Kärt ja Grete. Jäime küll veerand tundi hiljaks, kuid sellest polnud midagi, sest alguseni oli veel kaks tundi aega. Proovi kõrvalt jäi aega ka söömiseks ning jutu ajamiseks.

Kohal olid enamus Reinarusid (Joel, Daniel, Signe ja Siret), Lendusid (Lauri, Ruben, Silver, Henri, Sirli, Mirjam, Merle, Rael ja vb keegi veel), Titta, Ranno, Lauri (Pihlak), Mikk (Liblik), Kaarel (Vahermägi - koos perega) ja veel häääästi palju inimesi. Teemaks oli sel õhtul kümnest käsust neljas: Sina pead austama oma ema ja isa. Loodan et meie tensinglased ka mõnd sõnavõttu kuulsid. Mina kuulsin ja oli tõesti palju mida meelde jätta. Eriti hinge läks Ranno tunnistus ja mul oli hea meel, et saalis pime oli... Pärast muidugi läks valgeks jälle, sest kui ametlik osa läbi sai, pandi tuled põlema ja sai palju kooki süüa ja morsi, teed või kohvi peale juua. Rääkisin veel natuke Joeliga juttu ja tüdrukud aitasid veidi esikulisi saali korda seadmisel.
Ten Sing sai ka tänutäheks külastuse eest ühe harja, mille võime siis enda esikusse panna (kui me selle kunagi saame).

Tegime enne tagasisõidu algust veel ka ühe poe peatuse ja ka neile, kes sooja ja soolast soovisid, ühe Statoli peatuse ning hakkasime veerema. Autoga seltskond ei soovinud poest ega bensukast midagi ja läksid enne meid ära. Mõned sajad meetrid enne Türit sõitsime aga neist mööda ja jõudsime ka enne neid Viljandisse. Mitte et ma raske jalaga oleks, aga nemad võtsid veidi ettevaatlikumalt. Edasi-tagasi sõidu jooksul nägime kusjuures vähemalt nelja rebast ja lugematul hulgal hobuseid. Kõik said ühes tükis koju, ning külmetama keegi ei pidanud, sest sõidutasin igaühe võimalikult treppi, ainult Piia kaotas oma kindad bussi ära ja Grete arvas, et kuna ta kodule nii lähedal on (vaid 10-20 meetrit), siis pole vaja jopet selga panna ja läks t-särgi väel. Kärt tegi samamoodi, vaid selle pisikese erinevusega, et unusatas jope üldse kaasa võtta. Õnneks oli veel vaja Maarja käest auto saada ja vahetusena andsin siis talle õe jope vaevatasuks.

Koju jõudsin napilt enne keskööd - tähelepanelikumad võivad ka postise kellaajast välja lugeda, et ma teps mitte ei valeta ;) Aga kuna olin nii väsinud, siis otsustasingi kellaaja salvestamise kasuks ja sündmuste üles täheldamine jäi ootama, millal ma unemaalt tagasi jõuan.
Jõudsin tagasi ja kirjutasingi!

Kitsed teel

(Laupäev, 14. veebruar)

Ärkasin poole üheksast, sõin hommikusööki ja valmistasin suure termose täie teed. Ja juba oligi kell üheksa saanud ning Jaanus andis helistades märku, et ta on juba minu maja juurde jõudnud. Haarasin veel kahe käega, mida vajalikuks pidasin ja lippasin autosse ning sõit Pärnu poole võis alata. Kuna mäng algas alles 11.00, oli meil piisavalt aega ekslemiskes ja ei pidanud ka maanteel väga kiirustama. Linna piiril panime navi tööle ja Jüri (jah, Matti vahetati uue Eesti poisi vastu ümber) juhatas meid kunstmuru staadionile. Esialgu kahtlesime kas me ikka õiges kohas olime, sest kedagi soojendusi veel tegemas ei olnud, aga aega oli ka algusin veel piisavalt ja otsustasime korraks poest läbi astuda. Tagasi jõudes olid juba mängijad platsi peal.

Kuna eile oli Kaljuga mäng, siis täna paljusid poisse kaasas polnudki ning ka juhendajaks oli hoopiski Janek Kalda. Mängisime selgelt 4-5-1 skeemi järgi ja ka ainukesed vahetusmehed lisaks varuväravavahile olid poolkaitsjad. Esimene poolaeg oli täielikult meie, kuid väravat siiski lüüa ei õnnestunud. Teisel poolajal ärkasid ka pärnakad aga 75.dal minutil panime oma paremuse maksma ka skooriliselt - Aleksei Savitski värav jäi ka selle kohtumise ainukeseks. Mängu pilt oli ka üldiselt veidi rahulikum kuna plats ei võimaldanudki kiiremaid liigutusi, nimelt oli see päris jääs ja oleks võinud hoopis uisutamises võistelda. Võib-olla oleks see pärnakatel edu toonud, aga jalkas võitsime meie :)

Tagasiteel oli üks eredamiad hetki see, kui kits tee peale jooksis ja siis mõttesse vajus, et kuhu ta ikka minna tahtis. Alles Jaanuse autosignaali peale otsustas ta ümber pöörata ja tuldud teed tagasi minna. Kodus naaldusin jällegi arvuti taha, kuna pidin ühe maili uuesti ära saatma ja leidsin siis interneti seest ka ühe haige tütarlapse. Ega ma Krissut väga oma jutuga piinata tahtnud, sest puhkus on ju parim ravim. Vaid hakkasin tegelema hoopis uue projektiga, sest et mu sünnipäevakink talle ei olnud mitte just midagi niiväga füüsilist, mida saaks lihtsalt ukse taha jätta. Tundub aga, et nii pea ma teda ka silmast silma ei näe ning seepärast võtan appi raali ja üritan sellest kingist siis midagi käegakatsutavat teha, et kingitus mingil juhul üleandmata ei jääks.

Valmis ma sellega veel ei saanud, sest pidin Tallinnasse emale järgi sõitma, aga küll ma jõuan veel. Tee peal silmasin seekord lausa kahte kitse, kes mu auto eest läbi vilksasid ja muidugi ka neid teisi kitsi ehk politseisid, küll eravärvides autodega ja küll tavaliste sini-valgetega. Kokku kestis see väike reisike natuke üle viie tunni, sest käisime veel poes süüa ostmas ja Mäos tegin ka juba traditsioonilise autopuhastuse peatuse. Koju jõudsin umbes kella ühe paiku ja ega väga suurt isu kauem üleva passida polegi, sest homme vaja ju jälle pikemat sorti reis ette võtta - seekord siis Sakku, et Ten Singiga noorteüritusel "Esik" pisikese kavaga üles astuda.

Nüüd aga panen silmad kinni ja mõtlen mõnele kuivale, soojale ja pehele kohale ning haigutan veel sügavalt enne unne suikumist ;) Hea...

Vesi räägib

Täna on Krissu sünnipeäv, seda ei juhtu iga päev!! See aga ei tähenda ainult kingitusi temale vaid ta tegi ühe kaunikese ka minule - nimelt võisin ma teda pärast kooli koju sõidutada! Aitähh sulle kallikesekene :) Vaesekesel oli hääl nii ära ja üldse oli haigus talle kallale tikkund; tundisn end halvasti kui talt midagi küsisin, sest tal oli ju ebamugav vastata.
Ma pean hakkama tiiruga Viiratsisse sõitma, sest see tee tundub nii kiiresti minevat - alles ma nägin teda maksi juures ja juba läheb ta tuppa.. Kinni hoida ju ei saa, õues on külm ja haigetele ei mõju see just mitte hästi. Sõitsin edasi, kuid kogu tee ja kogu päev kripeldas hinges, et miskit jäi nagu ütlemata. Õnne ma ju soovisin, aga siiski midagi oli puudu, ma ei tea mis see oli ja ei tea kas kunagi üldse teada saan.

Edasi läksin panka ja poodi ning nägin Siirit ja Mari-Liisi (Teder). Kuna hommikust polnud veel söönud, läksin koju tagasi ja tegin putru ning soojasid võileibu. Rääkisime veel Krissuga paar sõna kuni ta läks sünnipäevapeoks välja puhkma ning mina avastasin, et pidin ka ühele sünnipäeva peole minema. Nimelt on homme Antoniinal sünnipäev ja ta täna tähistas ning meid Jaanusega kutsuti ka sinna. Korraks maksist läbi ja juba istusimegi lauas, sõime veidi ja aitasime seal asju kokku pakkida. Pidu oli juba enne meid käinud ning nüüd Karmela tahtis koju ära minna ja tegevusmaja uksed kinni panna, aga me läksime teise majja Antoniina tuppa ja vaatasime seal akvaariumist kala ja arvutist vidoesid niiakaua kuni Jaanika tagasi tuli ja me linna Teedule järgi läksime.

Juba kolmandat kord täna kui maksi juurde läksin, seekord siis ostsime saunaõhtuks nakki ja porsaanliha - teglikult küll sardelli ja kanalihapalle, aga mõte jäi samaks :) Siis aga Ülle juurde, ta oli küpsetanud plaadi täie kartuleid ja me panime oma liha sinna juurde ning hakkasime arvutis pinballi mängima, sel ajal kui naised sauna läksid. Lõhnad köögis olid aga nii head, et ei suutnud end kauem söögist eemal hoida. Reigo tuli ka millalgi ning kui naised tagasi jõudsid oli meie kord. Saun oli hea, aga kuna homme peab varakult ärkama, siis kaua ei saand leilis käia ja plaan oli ka üheskoos üht filmi veel vaadata, nii et nõhkisime end kiiruga puhtaks. Lumme hüppates lõi Jaanus oma varba ära, loodan et saab ikka peagi terveks, aga lumi oli hea pehme - polegi see aasta pehmes lumes käinud sauna ajal, tavaliselt on selline krõbe koorik peal.

Toas vaatasime filmi "Vee sõnumid" ja kui see läbi, liikusime juba kodu poole; küll aga väikese tagasipöördega, sest Teet unustas oma käekella maha. Koju jõudes oli veel Krissu üleval ja ta rääkis, et sai sünnipäevaks ilusa saladuse - mul on ta pärast hea meel! Aga uni on meist kõigist tugevam ja nii läks tema magama ja lähen ka mina, sest homme hommikul sõidame Jaanusega juba Pärnusse ning kui ma õigesti aru sain, siis tuleb homme ema koju ja tahab, et ma talle sadamsse vastu läheksin.
Homme on ka sõbrapäev ja kuna eeldan, et enamus mu blogi lugejaid on ka mu sõbrad, siis kasutan siinkohal võimalust teile ka teie sõpruse eest tänu avaldada ning selle päeva puhul õnnitleda. Olge vahvad!!

KRISSU!!

Õnne soovin ma sul,
õnne soovin ma sul!
Palju õnne kallis Krissu,
õnne soovin ma sul!!!

Oi kuidas ma su emmet kadestan - tahaks ka sind nõnda lauluga äratada :)
Hüper-mega-super-väga kallis oled mulle!
Hästi ilusat ja õnnistatud päeva sulle :)

Koguaeg

Kuna ma magama sain jällegi alles hommiku hakul, siis ärkasin taas veidi hiljem, ehk umbes keskpäeva paiku. Ega väga midagi erilist ei teinudki, sõin ja vahtisin aknast välja - oli päris kena ilm ja otsustasin jooksma minna. Veidike venitasin sellega ja kui jooksuriided selga sain ning taas aknast välja vaatasin oli juba kõik valge lumega kaetud, kuid see ei heidutanud mind. Jooksin täna väga madala pulsiga, nii et ühe kilomeetri läbimiseks kulus tavapärase 4,5 minuti asemel 6,16. Jooksu koguaeg (õppisin selle sõna õigesti kasutamise täna Krissu juhendamisel selgeks, aitäh!) oli 30 minutit ja läbitud distants 4,74 kilomeetrit.

Enne jooksma minemist veetsin tunde tühja passides, kuid pärast jooksu hakkas jälle elu keema. Krissu oli just koolist jõudnud ja Mailiis soovis üksikasjalikumat tagasisidet Talvepäevade kohta. Jaanika helistas, et Antoniina sünnipäevale kutsuda ja Jaanus omakorda teatas, et Mairi ja Merka tulevad rongi asemel hoopiski bussiga - ja ma ei olnud ikka veel duši alla jõudnud, infot muudkui voolas ja voolas, isegi enne pesema minekut jõudsin veel ühele kõnele vastata! Pärast pesu sain rahulikumalt sõpradega suhelda, kuid peagi liikusin juba edasi bussikasse pliksidele vastu. Viisime nad koju ning ega endalgi kuhugi targemasse kohta minna polnud.

Krissu oli lõpuks ka õppimise ja salati valmis saanud ja õpetas siis mulle õigekirja - mis on "kogu aeg" ja "koguaeg" erinevus ning ka paljusid teisi sõnu. Rääkisin talle oma veidrast unenäost, kuni äkitselt helises uksekell. Kuulatasin ja tundsin ära kindlasti Jaanuse ja Siiri hääle, kuid kui alla kontrollima läksin oli seal ka Teet - nad otsustasid mulle külla tulla. See oli küll väga tore neist, keegi polegi mul ammu niisama külas käinud. Norrakad küll tulid veidi ootamatult, aga enne seda oli vist ainult Piret, kes helistas natukene ette, et jõuab kohe ukse taha. Sellega meenub ka üks seik Tallinnas käigust. Nimelt olime teel staadionile, kui ma märkasin "mini-Piretit" ja näitasin teda Jaanusele ning ka tema oli hämmingus. Pireti jope, müts, seelik, juksed ja näed kalpsas ka nagu Piret - äratundmisrõõm oli suur :)

Vale-Krissusid nägime ka igal pool, vähemalt mina nägin ja teavitasin teisi ka sellest, kuigi vahest olid need vale-Krissud lausa meestsoost. Tundsin end veidi imelikult isegi kui jäin Krissu jopet kandvale poisile veel pikalt järgi vaatama. Ärge mõistke mind valesti - lihtsalt igatsesin Krissut nii väga, et ka ainult tema jope nägemisene tõi mulle naeratuse näole.
Aga tagasi tulles mitte-vale-sõprade juurde, siis jätsin kiirelt veel Krissuga hüvasti ja lasin tal segamatult sõbrapäevakaarte valmistada. Ise läksin aga külaliste seltsi. Neil mingit kindlat plaani ei olnudki, mida nad teha kavatsesid ja jäid kuni üheteistkümneni. Mina aga läksin piilusin veel korraks internetti.

Krissut enam ei olnud, aga oli teine Kristiina, kelle sünnipäev veel viimaseid minutikümneid kestis ja ajasime veidi juttu, kuid mina olin nii väsind, et jõudsin veel tänase kuupäeva sees voodisse. Homme on Krissu sünnipeäv!!! Ootan seda nagu omaenese sünnipäeva - ta on mulle lihtsalt nii hea sõber, et soovin talle selleks päevaks ja üldse ainult kõige parimat. Koolides on muidugi homme ka sõbrapäeva tähistamine, aga ma ei oskagi seada päeva kuidagi paremini nimetada: Krissu sünnipäev ongi sõbrapäev!

Ärge unustage Kristiinale palju õnne ja armastust soovida ;)

Väärt ostud

Veidike jahe oli magada, sest rõduuks oli hästi natuke lahti ja sealt tuli mulle täpselt näkku seda karget talvist õhku, samas oli tore et hingata sai - oli ju meid toas lausa kolm korraga, lisaks minule veel Jaanus ja Jana ka. Ärkasin korduvalt, vahepeal lihtsalt et kella vaadata ja teine kord jälle kui Tiina tuppa oma asju tuli pakkima või nii sama vaatama, et ega me temaga koos hommikust ei taha süüa. Mina aga ei hakkanus ka end püsti ajama ning teiste und segama, kuna kuhugi kiiret meil ei olnud ja magama saime ju alles kella kolme paiku. Üheksast saatis Krissu mulle sõnumi ja klõbistasin talle ka vaikselt vastuse, aga enam magama küll ei viitsinud jääda. Õnneks hakkasid kaaslased ka vaikselt virguma ja tõmbasin akende eest kardinad, et valgust tuppa lasta.

Tiina oli meile hommikusöögiks putru keetnud, mis koos moosi ja banaaniga maitses ülihea. Natuke piima, võileiba ja kohukest ning oligi kõht täis. Kuna kell alles natukene kümme läbi oli, otsustasime veel veidi kaarte mängida, kuid veidist sai veidi rohkem ja veidi rohkemast sai päris palju. Mängisime nii kaua kuni oli aeg kiired pesu protseduurid teha ja linna minna. Siiri ja Helen olid juba A le Coqil ja ootasid meid, et siis koos poodi minna. Kõigepealt käisime Hummeli esinduskaupluses ja vaatasime seal ringi. Saime Jaanusega sealt endale sinised jalkasokid, tema sai veel lisaks jalgpalli ja mina pükisd. Sealt edasi sõitsime kristiinesse, kust ostsime endale veidi süüa ja tõttasime staadionile, Siiri ja Jana läksid aga teises suunas - üks kooli ja teine sõbraga kohvikusse.

Peagi algas mäng ja enamus aja murdsime pead, kes küll seal platsil meie eest võitlevad - olid ju enamus põhi mehi Soomes ja kuidagi oli vaja üksteist meest platsile saata. Mõni meie poiss oli veel vigastatud kah ja vaatasid platsi äärest mängu, nagu näiteks Jevdo, Mikk ja Kaste. Neilt saime ka uute poiste nimesid teada ning pilt läks kohe selgemaks. Mängu oli üpris võrdne, läksime kohe alguses 1:0 juhtima ja see seis püsis kuni teise poolajani, kuid siis löödi meile üks tagasi ja madistasime samamoodi edasi, kuni löödi meile veel kaks väga rumalat väravat, üks kohtuniku veidrast vilest ja teine mängija eksimusest. Mäng oleks võinud ka viigiliselt lõppeda või ka meie võiduga, kuid seekord läks siis nii.

Pärast mängu läksime Heleni kontorisse sooja saama ja kaasa võetud toitu sööma. Kutsusime Siiri ka sinna, et siis hiljem üheskoos Viljandisse minna. Ta tuli koos Allariga ja jutustasime seal veidi, siis käisime ülemistes poes ja ka seal läks natuke aega ning lõppkokkuvõttes saimegi vaid mõned minutid enne seitset Tallinnast tulema. Krissu helistas lauluproovist, aga kuna siis veel mäng käis, ei saanud väga keskenduda ja helistasin talle siis tagasi kui Jaanus autot tankis. Aga mu aku andis juba tühjenemis signaale ja väga pikaks see kõne siiski ei kujunenud.

Kojusõit oli nagu kojusõit ikka, väikese statoli peatuseega ja ootamatu kohelejõudmisega. Kannatamatult tahtisn juba oma uusi sokke ja pükse proovida, koos sinise särgiga ikka - nüüd on mul täis vorm olemas ikkagi. Arvuti taga läks ka kuidagi väga kiireks - mitu päeva lugemata mailid ja siis hakkasid korraga kõik rääkima, pidin väikse pausi võtma, et reisiriided ära vahetada ja natuke hinge tõmmata. Siis aga siirusin tagasi, et blogi täiendada ja sõpradega jutustada. Kui eile rääksin msn'is Kaljuste Kristiinaga, siis täna jäime lisaks Kalliveri Kristiinale ka Lõoke Kristiinaga pikemalt jutustama, kellel on ka muideks homme (12.veb) sünnipäev. Selle fakti muudab veel eriti toredaks, see et Krissul on ju ülehomme (13.veb) sünnipev - Kristiinade värk!

Nüüd üritan end aga vaikselt magama sätida, eks näis kui hästi see mul õnnestub. Tulge homme jälle ;)

Sihtgrupp

(Teisipäev, 10. veebruar)

Loodsin ju hommikul, et äkki Krissu lubab mul teda koolist teatrini saata, aga see mõte talle ei meeldinud.. Läksin siis koju tagasi ja sõin kerge hommikusöögi ning veidi aja möödudes läksin jooksma. Ette oli antud kolm kilomeetrit, kuid kokku jooksin siiski ühe rohkem. Jõudsin veel duši all käia ja riided vahetada, kui Jaanus juba helistas ja teatas, et ta ootab mind teatris. Olin ka mõne minuti möödudes seal. Jätsin oma jope koos telefoniga riidehoidu ja läksime saali. Pileteid ettenäidates, vaadati meie peale läbi veits imelikult ja lisati naljatledes "Sihtgrupp, jah!?". Olime ju siiski kaks päris suurt meest, kes läksid vaatama Ugala lasteetendust Väike Merineitsi.

Leidsime endile kohad ja enne veel kui tuled kustusid nägin kuidas saali lipsas Heli (Luik) - rõõmustasime, et me ei olnud ainukesed "sihtgrupist". Kuna olin etendusel juba teist korda, olin sisuga üpris tuttav ja vaatasin pigem näitlejaid endid ning eelkõige muidugi Krissut, kelle pärast sinna üldse mindud sai. Vaheajal kommenteerisime Heliga tänapäeva laste riietumisstiili ning kuivõrd sobib see teatrisse ja ka Kristi (Teemusk) käis meile korraks lehvitamas. Siis aga tagasi muinasjutumaailma; algas teine vaatus, kus oli ka mu selle etenduse lemmik stseen, milles Sten räägib, et ta hea meelga läheks hoopis merineitsiga või miskit sellist ja siis Egle teeb selle šesti. Pöörab ümber ja sirutab nõudlikud käed - Krissu teab kindlasti seda kohta, millest ma räägin.

Siis me plaksutasime ja naersime palju ja kui kõik olid ära läinud, lipsasime vaikselt lava taha. Seal oli Kristi askeldamas ja ajasime paar sõna juttu ning läksime üles garderoobide juurde. Hetke pärast oli seal ka Heli ja jäime jutustama nii kaua kuni Krissu end sättis. Kui ta oli kostüümi ära võtnud, tuli ta meiega rääkima veidikeseks ning läks siis grimmi maha võtma. Meie aga jõudsime vahepeal jõuda ideeni lavastada kulturistide Romeo ja Julia. Siis läksime ka korraks Krissu garderoobi vaatama ja siis alla, kust ma oma jope kätte sain ning edasi õue. Seal nägime ka veel korraks Brendat, kellet suure pingutusega ühe naeratuse välja võlusime, kuid siis pidime juba liikuma hakkama. Jaanusel oli midagi veel asju ajada, aga minule sai osaks õnn Krissut koju sõidutada ning tee peal korjasime Steni ka peale, kuigi tegelikult võite te seda sama juttu ju Krissu blogist ka lugeda :)

Teel koju rääkisime Krissuga veel telefonitsi edasi ja sel samal teel nägin ma kokku lausa kolme politsei patrulli. Kodus istusin vaid hetkeks arvuti taha, kui märkasin et üks teine Kristiina (Kaljuste) oli minuga kontakti otsinud. Jäime veidike kauaks jutustama ja Jaanus oli juba minu poole teel. Pakkisin siis kiiruga asjad ja pistsin pitsa mikrouuni, mille hiljem tükkideks lõikasin ja taldrikuga autosse kaasa võtsin. Aga ma ei olnud ainuke, nimelt olid kõik reisijad veel söömata ja pugisid terve tee, seepärast pidin ka Siirile lusika kaasa võtta, et ta saaks jogurtit süüa.

Tallinnasse jõudsime napilt kuueks, kuid koosolekule jõudsime siiski täpselt, sest ka see hilines veidi. Olime kogunenud, et arutada selle aasta JäPe laagrit ja kõike sellega seonduvat. Koosolek oli väga viljakas ja ideid muudkui tuli juurde ja juurde, nii et keegi ei suutnud lõpetada, kuni kakskümmend minutit pärast üheksa, otsustati et rohkem edasi ei räägi. Aitasime nõusid pesta ja viisime siis (Lend) Elari koju, sealt sõitsime sadama juurde Helenile ja Siirile järgi ja läksime poodi süüa ostma. Kuna mina ja Jaanus pidime ööbima Jana ja Tiina juures, siis läksime kõigepealt sinna chillima ning pärast viis Jaanus tüdrukud Heleni juurde. Tiina läks peagi magama ja meie jäime suurde tuppa kaarte taguma, kuni enam ei jõudnud ja märkasime, et Une-Mati on meile salamisi liiva silma puistanud ning nüüd meil enam pääsu ei ole.

Leidsime igaüks endale oma nurga ning jäime hommikut ootama :)

Suurt ei midagi

Hommikul ärkasin selle peale, et isa kutsus mind linna kaasa. Ärkasin siis veidike aega ja ajasime hommikusöögi kõrvale juttu, kuni kell sai kaksteist ja läksime siis kõigepealt panka. Pärast seda Leolasse, millest mööda sõites märkasin Siirit ja helistasin talle ning saime kokku korraks. Ta läks hambaarsti juurde ja kartis natuke. Ta läks siis kliinikusse ja ma hüppasin poodi, kuid isa sai ka juba valmis ja läksime koos mingisse mööblipoodi. Seal midagi väga asjalikku ei olnud ja sõitsime edasi bauhofi, kust ostsime vannituppa uued pirnid, sest üks oli läbi läinud.

Mingi kahe paiku jõudsime koju ja hakkasin siis blogisse postitusi vorpima. Reedene, laupäevane ja pühapäevane. Vahepeal jõudsin veidi koristada ja süüa ning oligi kell kuus ja Krissu jõudsi väitlemast tagasi. Rääkisime, kirusime, vaidlesime, naersime, pahandasime ja vaidelsime veel veidike :) Jaanus sõnumeeris ka, sest homme läheme teatrisse Merineitsit vaatama ja siis Tallinnasse JäPe koosolekule. Jääme sinna ööseks, sest ülehomme on Tuleviku treeningmäng Flora vastu, kuigi päris palju meie poisse on samal ajal Soomes U-21 koondise eest.

Ei oskagi midagi rohkemat lisada siia täna - kõik sõnad on vist juba ära kasutatud :)
Krissu on ka nüüd mu peale ametlikult solvunud... Saigi päev läbi.




Leidsin ühe pildi kah Talvepäevadest - siin oleme siis Mikk, mina, Jaanus ja Titta suures plaanis.

Põltsamaalt

Hommikul moodustasime taas duši alla rivi unistest poistest. Sõime ja pakkisime oma asjad kokku, et hiljem ei peaks sellele aega kulutama. Kogunesime kiriklas, et vaadata pilte ja video kokkuvõttet ning siis läksime kirikusse lõputeenistusele, millele järgnes ka talvepäevade lõpetamine. Muidu oli kõik ok, aga seal oli üks tüdruk, kes käis laulu rühmatöös ja pidid siis kõik koos laulma ka teenistusel ning lõpetamisel, kuid too tüdruk ei osanud üldse laulda. Eriti valus oli kui ta ühe laulu ajal mikrofoni enda kätte võttis ja mitte keegi ei saanud ei sõnadest ega viisist aru.

Ok, see läks mööda ja lõpetamine sai ka läbi. Läksime kiriklasse ja sõime mõned saikesed ning siis jälle kooli juurde hüvasti jätma. Tallinna noored pakkisid endid ühte kaheksa kohalisse viietestkümnekesi - Liisa oli kõige taga nurgas ja kui kõik olid juba paigas, jõudsin ma ja ütlesin et ma tahaks ju teda ka kallistada :) Aga see oleks liiga palju aega võtnud, seega leppisime kokku, et teinekord. Viisin siis Anna ja Elmari (Gamsid) bussikasse ning Ingli asjad kirkilasse. Siis jälle kooli, et Matthias peale korjata ja otsisin veel Mari-Anni ka, kuid ta oli kadunud. Lõpuks leidsin ta bussikast ja võtsime ta ka auto peale. Sest kõige otsem tee Viljandisse on ikkagi läbi Kolga-Jaani ju.

Kuna ma vahepeal sain teada, et ta elab mu õega samas majas ja samas sektsioonis, siis oskasin ta ka otse treppi sõidutada. Viljandis viisin Matthiase koju ja kuna kella kolmeni oli veel kümme minutit aega läksin enne Ten Singi ka kodust läbi. Õde oli meil ja olid isaga küpsetamise hoos. Kaspar ja Arles läksid nukuteatrisse ja Anni tudus veel. Süüa eriti ei jõudnud, sest juba pidin noortekasse minema. Otsisin juba telefoni välja, et Krissule helistada ja uurida kas ma võin talle järgi minna, kui nägin tuttavad tütarlast teel - ta oli varajasema bussiga tulnud, nõnda jõudsimegi täpselt ühel ajal. Jaanus juba ootas maja ees ja läksime siis kõik koos sisse.

Seal oli veel parasjagu sünnipäev lõppemas ja me passisime lihtaslt veidi tühja kuni toad korda said ja pelasime siis natuke wiid. Rahvast hakkas järjest imbuma.. Piret, Piia, Maarja, Made ja Mann; Merka ja Riina; Tiit, Grete ning väikese hilinemisega ka Eele, Kärt ja Helena. Valmistusime tulevaks pühapäevaks, mil me läheme Esikusse laulma ja tantsima. Me Jaanusega olime räigelt väsinud. Kuid mina küll ei oleks tahtnud sel hetkel olla kuskil mujal kui seal. Üks asi on msnis rääkida ja hoopis midagi muud on kuulda ta häält telefonis, kuid näha seda põselohku kui ta naeratab ja kallistada ning rääkida temaga silmast silma - ei ole paremat sõpra!

Ega pärast Ten Singi ka veel magama ei saanud, sest tulemas oli Ärapanija kahesajas saade, mis küll 20% kärbete tõttu oleks nende arvates siiski pidanud 180-nes olema. Nalja sai kõvasti ja pärast saadet oli veel nii palju energiat, et Krissuga veel veidike jutustada ja vaielda selle üle kas ta tuleb või läheb, kuigi me ühisele vastusele ei jõudnud tuli end siiski magama sättida.

PS: Ten Singis teadis Krissu ka rääkida, et esmaspäeval on Luuvalupäev - pean tunnistma, et selle püha pidasin ma kogemata täna juba ette ära. Kõik kohad valutavad, kuid loodan et ärgates tunnen end paremini.

Põltsamaal

(Laupäev, 7. veebruar e. Tagasi minevikku 2)

Ärkasime selle peale, et meie silma võrkkestasid ärritati ereda laevalgustusega. Duši all moodustus unistest poistes pikk rida, kes kõik silmad kinni lihtsalt sooja vett kaela langedes üritasid oma unesid lõpuni vaadata. Tühi kõht aga sundis meid peagi rätiku järgi haarama ja söökla poole liikuma. Seal samas sööklas kusjuures tutvusime eelmisel päeval ka väga toredate Tallinna Jaani noortega, kes Heleni juhendamisel olid laagrisse tulnud: Liisa ja Anna (Arne Hiobi tütred) ning Eike ja Andresega.

Kõhud täis suundusime edasi kultuurimajja, kus pärast hommikupalvust toimusid ka piiblitunnid. Mina otsustasin Vello Salot kuulama jääda - ta on Pirita kloostri preester ja üldse väga haritud mees (ostsin ka ühe tema raamatu). Siis toimus taliolümpia, mille ajal me Siiriga hoopiski poodi läksime ning vaatsime pealt kuidas teised võistlevad. Pärast õues rabelemist saime kuulata mida räägib härra Salo kloostri elust ja filmist Viimne Reliikvia, pärast mida saime taas sööma minna. Vahepeal oli aga Siiri märkamatult juba Viljandi bussi peale istund ja koju sõitnud.

Päpast lõunat pidid toimuma rühmatööd, aga ma olin muuseas oma autosse lisaks jookustossudele ka ühe jalgpalli ja putsad pakkinud ning suutsin kokku ajada mõned sõbrad, kes samuti soovisid jalkat taguda. Pärast pooleteist tunnist lume sees müttamist läkisn aga teisse rühmatöösse. Veidi oli veel aega enne selle algust ja helistasin Krissule. Nii hea oli ta häält kuulda, kuid nõme oli see, et ma segasin teda just söömise ajal. Rääkisime ja rääkisime, kuni olin maha maganud oma rühmatöö kogunemiskutse. Läksin siis uurima, kuidas ma õigesse kohta jõuaks ja Krissu kasutas seda aega jällegi söömiseks. Kui olin saanud juhised ja edasi rääkisin sain vastusetks hulgaliselt "mmm"-, "mhmh"- ja "mkm"'-isid. Vihjasin talle, et ta võib ju telefoni valjuhääldi peale panna, nii saab ta nuga ja kahvlit korraga kasutada - abiks ikka. Peagi jõudsingi õigesse kohta ja Krissu sai rahulikult edasi süüa.

Rühmatöö eesmärgiks oli tutvuda õigeusu kirikuga. Sealne õpetaja tutvustas nende tavasid ja muudki. Jalutasime külmas kirikus ringi ning ta rääkis poolteist tundi järjest. Pärast ühe tunni möödumist tuletasid lihased meelde, et venitusi oleks ka pidand tegema pärast sellist intensiivset treeningut, kuid nüüd oli juba liiga hilja. Maadlesin krampide ja külmaga kuni õhtusöögini. Üritasin veel päästa, mis päästa andis ja sörkisin sööklani. Mingi kasu sellest oli aga ega see midagi olematuks ei teinud.

Kõhud täis, läksime edasi kultuurimajja, kus oli kontsert, õhtuprogramm ja Emmause missa. Heli oli seal nii mööda, et ma ei suutnud seda bändi eriti kuulata ja läksin sel ajal siis hoopiski poodi, et oleks öösel head ja paremat jutu kõrvale ampsamiseks osta. Õhtuprogrammi ajal hakkas mul ka vasak jalalaba valutama, mis jalka ajal väheke viga sai ning terve edasise õhtu pidin ma ringi lonkama. Tegin väikese jalutus/venitus ringkäigu ootesaalis ja nägin seal Mikku (Leedjärv), kes palus mind Emmause missale appi. Pärast missat, kui enamus rahvast õigeusu kirikusse õhtupalvusele läksid, sõitsime me Jaansega hoopiski kooli pesema ja pärast seda ühinesime teistega teevikus.

Seal musitseerisid Kaur, Eike ja veel mõned, kuid basskitarr seisis nii kurvalt, et pidin kohe talle pai tegema - panime sellele hääled sisse, ja kokkuvõttes mängisime kuni poole kaheni, sest pidime lõpetama, et kooli tagasi minna. Hiilisime Pilistvere noorte klassi ja otsustasime sinna jutustama jääda. Vahepeal smuugeldasime mu toiduvarud ka sinna ja pidasime väikse pikniku. Vahepeal tuli Titta sinna vaatama, et kedagi võõrast klassist seal poleks - Jaanus tõmbas kellegi magamiskoti endale peale ja mina läksin lihtsalt Rasmuse selja taha peitu, ning kõik tundus õige. Kui kella kolme paiku oma klassi magama minema hakkasin, siis Titta imestas, et kuidas küll mina sealt kalssist välja tulin, enne mind ju polnud :)

Kusjuures selleks ajaks, mil ma oma klassi tagasi läksin, oli mu jalavalu üleloomulikul väel kadunud ning sain koheselt unemaailma sukelduda.

Põltsamaale

(Reede, 6.veebruar e. Tagasi minevikku)

Nagu aktiivsemad külastajad teavad, siis 6.-8. veb. olin ma ära Põltsamaa Talvepäevadel. Aga enne seda jõudsin veel paljutki teha. Ärkasin täitsa normaalsel ajal oma arust ja siis tundus jälle tuba kuidagi eriti sassi olevat ja mõtlesin koristada ja veidi ümber paigutada oma olemist. Ma olin kuskil kümne paiku söönud ja tahtsin veidi pärast keskpäeva ka jooksmas ära käia, kuid muudkui nokitsesin ja nokitsesin kuni kella kaheni.

Kõige suurem muutus on siis selles, et lõin kidrad seinale, kuigi paari jaoks tuleks veel hoidjad panna. Siis tõstsin peegli ümber (see selline vana peegel, et kõigepealt tuleb peegel raami küljest ära võtta, siis raam seinaküljest ära kruvida ja sama moodi teise kohta tagasi panna) ja panin peegli kõrvale ühe pildi kah. Kaks väikest Navitrolla pildikest ootavad veel oma kohta. Korstna peale panin ühe Fransiskuse pildi mille ma Taizé'st ostsin ja siis veel nipet-näpet.

Siis aga läks kiireks, sest tahtsin ju veel oma 8 km ära joosta. Vahetasin kärmelt riided, käisin koeraga väikse soendusringi ja läksin jooksma. Rada oli väga jube jällegi - esimesed neli kilomeetrit jooksin puhta jää peal ja ülejäänud neli jäätunud lume peal. Koju jõudsin paar minutit kolm läbi. Matthias oli just helistanud, et täpsustada mis kellast ning kus kohast me sõidame.

Nüüd oli mul pool tundi aega pesta, pakkida ja süüa - ja on ju alati nii, et kui on kiire, siis aeg läheb veel kiiremini ja kui ootad väga midagi, siis ei taha sekundid üldse tiksudagi. Lõpuks olin Matu juures ja läksime Raini ootama. Rain tuli just oma kooli lõpetamiselt ning kuna ta elab ja töötab Põltsamaal, siis oli tal hulganisti asju mis tahtis kaasa võtta. Õnneks mahtusid need kõik ära ja saimegi teele asuda. Kohale jõudsime täpselt kella viieks, kui pidi registreerimine hakkama. Viisime oma asjad koolimajja ära ja ajasime seal sõpradega juttu, kuni saime söömaminna.

Kõige koolimajaga seonduva eest vastutas Titta, seega oli ta alati seal ja jagas meid klassidesse ja nii edasi. Seega oskas ta ka mulle kohe näidata tüdrukut, kes ainsana Kolga-Jaanit esindas. Tegelikult oli Mari-Ann ka eelmine aasta seal ja me olime ka tutvunud, kuid ma suutsin kohe ära unustada, et kes mis ja kus. Aga kordamine on tarkuse ema ja nagu arvata võib, siis kuna mu õde Kolgas elab, siis tundis Mari-Ann mu kohe ära ja teadis mind juba eelnevalt (näiteks teadis ta, et ma kolmapäeval Kolgas käisin).

Mari-Annist siis veel nii palju, et kuna ta üksi tuli ja on vaid viieteist aastane, siis pandi ta pastoraati elama, kuna tal polnud rühmajuhti. Aga ta tahtis ka kooli tulla; siis ma juba vastutasin niigi Matu eest ja polnud ju vaev veel üks nimi juurde panna ning ta võis ka kooli tulla. Õnneks on mõlemal piisavalt mõistust peas ja mingid probleeme ei tekkind mul nende pärast.
Nägime ka Miko ära, ta sai just teenistusest linna loa ja jõudis Põltsu ning otsis võimalust kuidas edasi Viljandisse liikuda, ning helistas mulle teades, et ma nii kui nii siin Talvepäevadel olen. Veensin teda ka üheks ööks jääma ja hommiku läks ta koju edasi.

Reedel oli kõige lahedam ikkagi Pekka Simojoki esinemised, millele Jaanus ja Siiri kahjuks ei jõudnud, sest nad tulid alles poole kaheteistkümnest. Kuulasime siis veel teevikus Timo Lige esinemist ja liikusime edasi kooli lootuses pesema jõuda. Kahjuks oli aga spordihalli tädi iseseisvalt pesemisaegu muutnud, sest tahtis varem koju jõuda, nii et seekord pidime kraanikaussidega piirduma. Jõudsime veel mõnede noortega kaks ringi kaarte taguda kui juba tuldigi meid magama ajama. Olime klassis koos Nõo poiste (Laurit ja Karli teadsin juba eelmisest JäPe'st, aga Taivo oli uus nägu) ja nende õpetaja Mart Jaansoniga ning esimesel ööl olid meiga ka veel Siiri ja Miko.

Kell oli juba üpris hiline ja me Siiriga panime juba tuled kustu ja jäime ootama, et millal Jaanus tuleb, aga teda ei tulnud ega tulnud. Selle ootamise käigus saime kõvasti itsitada ka, sest üks Nõo poiss ärkas vahepeal üles ja ei saanud päris hästi aru kus ta oli ning muid naljaksid hääli oli ka, nagu näiteks Miko norskamine jne. Lõpuks ilmus Jansi ka kuskilt välja ning me jäime magama.

Kui te nüüd hoolikalt lugesite, siis täna oli tõesti see päev, kui ma ei jõudnudki Krissuga rääkida. Nii palju uusi ja vanu nägusid hõivsaid mu keskendumis võime kuni kella üheni öösel. Aga siis oli juba liiga hilja, et isegi sõnumit saata..

Tehispäike

Kats helistas hommikul ja hoiatas, et nad jälle linna tulemas, aga nad avastasid poole tee peal, et bensiin otsakorral ja uurisid kas ma oleks nõus neile appi tõttama, kui nad tee äärde seisma peaksid jääma. Seda õnneks ei juhtund ja nad olid varsti omal jõul juba minu juures. Arlesel kõrv valutas nii hullusti, et pidid nüüd arsti juurde minema. Ajasime veidi juttu ja õde tegi süüa, mulle ei julgen pakkuda, sest oli blogist lugend, et ma enne jooksmist ei tohi kaks tundi süüa ju. Kui nad ära läksid tõmbasin jooksuriided selga ja tegin õues koeraga väikse soojendus jalutuskäigu, kuigi see oli rohkem jahutuse moodi.

Kui jope seljast ära võtsin, siis oli toas juba nii külm, et mul puudus igasugune tahtmine õue minna. Ma teadsin küll, et joostes hakkab soe ja võtsin siis ennast kokku. Tänaseks eesmärgiks oli siis kolm kilomeetrit, aga kokku tuli ikkagi viis. Esimesed sammud oli õudus, väljas oli –7.7 kraadi, paratamatul mõtlesin taas meie vapratele jalgpalluritele, kellel nädalavahetusel seisab ees väike turniir Saaremaal. Saare peal on õnneks soojem, aga kaks tundi miinus kraadide sees passida ei ole üldse mitte mugav. Vaikselt hakkas soojem ja mõttedki läksid helgemaks ning äkitselt oligi pool tundi möödund ja teekond läbitud. Sörkisn veel veidi lõdvestuseks ja läksin koju.

Keha oli maha jahtund ja märjad riided muutusid silmapilkselt väga ebamugavateks. Võtsin riided seljast ja hakkasin duši alla minema, kui avastasin, et soe vesi oli öösel jälle kinni külmunud. Ega siis midagi, panin jälle riidesse, võtisn pesu asjad kaasa ja istusin autosse. Sõitsin centrumisse ja läksin solaariumisse sooja, pärast seanssi aga pessu. Päris tore soe oli seal, aga mäletan veel eelmist korda kui Siiriga käisime ja topelt aja võtsime – mitu päeva veel valutasime pärast seda.
Poodlema seekord ei läinud, vaid sõtisin otse koju tagasi.

Panen siia siis ka ühe pildi sellest solaariumis ja pesemas käimisest. Mitte! HAHA Lootsite juba jah?! Oh teid küll :) Aga ma vaatan, et kui on midagi pildistada, eks ma siis ikka midagi sebin siia, eks.
Kodus ootas mind ees õhtu nagu iga teinegi, sõin ja läksin arvuti taha istuma (tegelikult küll arvuti ette). Krissu oli teatrist ja koolist tagasi ning hakkas vist muffineid küpsetama kui ma õigesti aru sain. Igaljuhul oli seda muffinipulbrit vaja, aga mina ei tohtinud vaatama minna kas seda poes on, tuli välja et ikkagi oli konsumis.

Homme aga lähen juba Põltsamaale, ei teagi kas seal niimoodi netti pääsen, aga kui võimalus on, siis ikka hoian teid kursis sellega, mis seal toimub. Täna Titta helistas ja ütles, et ta on juba seal ning ootab meid, saare piigad tulevad ka ja neid tahaks ka väga näha juba. Saame ju ainult kaks korda aastas kokku, nii et väga oodatud sündmus. Helistasin Matthiasele ka ja tuli välja, et tema ja Rain tulevad koos minuga ja Timmo vist ei tulegi üldse. Eks see homme ole näha.

Kusjuures mõtlesin siin veidi oma ette ja otsustasin siiski ühe pildikese panan teile imetlemiseks. Tegin selle küll üksteist kuud tagasi, aga ega ta palju muutunud pole selle ajaga. Tegu siis ühe alalise majaelanikuga, minu kassiga. Nimeks on tal Sitarats ja vanust pakuks umbes kümne aasta ringis. Igati lahe sell, hoiab küll veidi omaette, aga kui pai teha, siis on ta su suurim sõber. Öösit ronib mulle voodisse kaissu ja sellisel külmal talveajal on see ju ainult hea. Kuigi ta võtab päris palju ruumi mu niigi kitsukesest asemest jagan ma seda temaga rõõmuga, ikkagi päris minu oma kiisu :)

Jalad kui pakud

Kui mõni vajab päeva käima tõmbamiseks kohvi, siis mina vajan hommikusööki. Täna läks nii, et ärkasin selle peale kui õde oli juba meil ja küsis kas ma viiksin nad arsti juurde. Unise peaga panin riidesse ja läksin autot lumest puhtaks kraapima ning lasin samal ajal Zombiel ringi joosta. Siis põrutasime arsti juurde, sealt Selverisse ja sealt omakorda Kolga-Jaani. Hoidsin niikaua Annit kui Katrin süüa tegi ja mängisin Kaspariga ka. Anni söök sai valmis ja mina hakkasin teda toitma, kui õde samas makarone ja kanaliha tegi. Mingi hetk tõi Arles Raido ära ja selleks ajaks oli ka söök valmis. Sel hetkel kui Kats oleks mulle süüa tõstma hakanud avastasin, et kell oli 13.17 ning pidin söömise asemel hoopis linna tagasi minema, sest lubasin ema bussikasse viia - ta läks täna Soome tagasi.

Nii palju siis hommikusöögist, kui koju jõudsin oli kell nii kaugel, et pidime juba bussika poole minema. Centrumi juures nägin kusjuures Berndat ja Elist läbi autoakna, tundus et neil lõppes kool päris varakult. Pole neid tüdrukuid see aasta näinudki, aga väga palju muutund polnud, sest tundisn nad ju ikkagi ära. Siis nägin veel Katrin Vassarit, kes samuti ootas Tallinna bussi. Saime veel enne bussi tulekut mõned sõnad vahetatud ja siis otsustasin, et kuna juba bussikas olen, võiks kohe siin ka väikse ringi teha. Olin niikuinii plaaninud täna mööda poode veidi kolada. Midagi väga erilist seal polnud, kuid kasuks ikka.

Nüüd aga koju sööma. Neli tundi ilma hommikusöögita! Kõht täis - tuju hea. Passisin korraks tühja ja siis võtsin suuna linna peal. Avastasin, et Viljandis polegi eriti kuskil poodelda, kuid see polnudki kõige tähtsam. Sain lihtsalt veidi ringi jalutada, vaheldus arvuti taga istumisele.

Teadsin, et Krissu on täna laulmas ja mul oli väike lootus, et ehk saan ma ta siis koju sõidutada ning tuletasin oma olemasolu talle sms teel meelde. Tuiasin veel veidi ringi, kuid poed hakkasid juba üksteise järel uksi sulguma ja sihtkohti jäi aina vähemaks. Meenus et mul oli usb-pikendust vaja ühele vidinale ja jõudsin veel enne sulgemist ühte elektroonika poodi. Sain juhtme ja sain rohkemgi veel - nimelt helistas Krissu ja teatas, et mul ongi täna harukordne võimalus teda sõidutada. Jeee! Juhe taskus sõitsin maksisse ja sealt juba üheskoos Viiratsi poole. Kolledzi-ristmikul seisime punase tule taga ja paratamatult vaatasin kõrval olevasse autosse, seal istus aga Egle. Lehvitasin talle ja ta levitas vastu, siis lehvitas Krissu talle ja ta lehitas vastu - ma arvan et ta oli sama üllatunud kui meiegi, aga eks ta jagab seda Krissuga homme Merineitsi ajal :P

Jõudsime Viiratsi ja saatsin Krissu koduni ja ukse all selgus, et ta kavatseb kutsaga jalutama minna, nõnda üritasime siis Lonnist üle rääkides veel veidi juttu ajada. Kuid kuna ma täna juba isiklikult kogesin, mis tunne on pikka aega tühja kõhuga olla, siis lubasin Kristiinal peagi tuppa sööma minna. Ise läksin Konsumisse, sest õe juuers käik tekitas mulle meeletu makaroni isu. Ostsin veel nipet-näpet ja läksin koju vaaritama.

Kõige pealt keetsin makaronid, siis panin vorstitükid pannile ja jälle makaronid peale. Praadisin veidi ning pistsin siis servoflexi sooja ja riivisin juustu peale. Lasin neil seal veidike seista ja peab ütlema, et täitsa söödav tuli.

Siis helistas Liina (Haug) ja räksime veidi Ten Singi juttu. Krissu pidi õppima hakkama ja mingi hetk kadus ta msnist täitsa ära, keskendub vist ajaloo ja füüsika peale. Kerli (Lõoke) aga tuletas mulle meelde, et reedel juba lähen Põltsamaale, Noorte Talvepäevadele. Seal on kindlasti väga vahva ja kuna Jaanus ning Helen ka seal on, siis saame väikse Tuleviku-salli teemalise koosoleku pidada. Itriigid, itriigid :)

Viljandist on üldse see aasta huvitav seltskond minemas. Ainult mehed, ehk siis mina, Jaanus, Matthias ja Timmo (Matu klassivend). Kui tavaliselt on iga poisi kohta ikka 3-4 tüdrukut ka olnud siis, seekord peavad poisssoo esindajad üksi lippu kõrgel hoidma.

Täna on jalad eilsest ja üleeilsest jooksmisest väga väsinud. Imestan endamisi kuidas Rasmus pärast kahte päeva turniiril jalkat mängimist veel suutis suuskama/laudama minna. Samas mõistsin ka, et minu keskimine kõndimishulk ühe päeva jooksul võrreldes kooliõpilastega on naeruväärselt väike. Ühest klassist teise ja sööklasse, kohvikusse, wc'sse, garderoobi, bussi peale ja koju jalutades läbivad õpilased päevas ju kilomeetreid, aga mul veab kui paarsada meetrit kokku saan oma köögi vahet käimistega. Väga veider. Eks ma pean ennast harjutama ilma autota liikuma, kuigi on nii raske sellisest mugavusest vabatahtlikult loobuda. Aga kasu mis sellest tuleb on mõõtmatu - tugevam tervist ja vastupidavaus ning ka emake loodus pääseb väiksest kogusest heitgaasidest. See on suhtumise küsimus.

Panen täna ka ühe pildi siia, kuid ärge arvake, et see hakkabki nii olema. Taas on pildil Anni Marita, selle pildi tegin täna ja võib ka lisada veel, et ta on siin siis kolme kuune ja kolme päevane ja kaalub 5890 grammi. Suur tüdruk juba!

κ-μ-ξ [kaka-püü-ksii]

Nii hea oli magada, nägin päris palju unesid ka, aga ärkasin hommikul korra üles ja kui uuesti ärkasin olin unustanud mida nägin. Sõin siis hommikust ja pesin jooksu püksid ära, sest eile unustasin ja täna oli vaja uuesti minna. Need ei kuivanundki õigeks ajaks ära, nii et jookisn ilma püksata. Mitte! Jooksin oma fliispükstega, need enamvähem sama head, ainult et jooksukatel on mp3 ja võtme jaoks väike tasku. Kuna taskut polnud siis pidin täna ilma muusikata jooksma. Päris hea vaimu kasvatamine – tund aega kuulata kuidas ma ähin ja puhin :)
Taskust veel nii palju, et kunagi rääksin oma Tartus käigust ja Tasku külastamisest. Vot nüüd Soomes ringi sõites avastasime Jaanusega, et seal oli ka mingi Tasku, ei olegi vaja nii tal Tartusse minna, palju lähemal ka olemas.

Aga jooksin siis 11 kilomeetrit, muidu oli kõik normaalne, ainult tee oli väga libe. Ja kui kaheksa kilo oli joostud, siis hakkasin jalgades tundma, et eile sai ka ikka kümme joostud, aga tahtsin kindlasti lõpuni joosta. Kokkuvõttes tuli aega sama mis eelmistel kordadelgi, vaid see eilne jooks tundus kuidagi kahvatu. Homme aga saan puhata ja riideid pesta (kuigi püksid on juba pestud ja särke on mul küll), et siis ülehomme jälle tsüklit alustada kolme kilomeetriga.

Täna helistas mulle Jaanika ja kurtis jälle oma arvuti-muresid, rääksi 15 min. ja lõpuks sai ikkagi korda – tore et sain abiks olla. Siis helistas Arles ja küsis, et kui ta tooks õe ja lapsed siia, siis kas ma saaksin nad homme Kolka tagasi viia. Nimelt on Annil homme arsti aega ja kuna Arles peab hommikul tööd tegema, siis on mugavam Katil siit linna minna. Tegelt Kaspari kohta ma ei teagi kas ta ka ikka tuleb, sest ta saaks ju lasteaias olla, kuid usun et ta ei ole nõus koju jääma. Eks see selgub alles õhtul, siis kui nad tulevad.

Täna on teisipäev ja nagu tavaks saanud on see üks mõttetu päev. Linna ei viitsind minna, sest nii hilja tuli see mõte, et kõik poed oleks niikuinii kinni olnud. Üritan homme minna, sest Kats niikuinii tahab, et ma nad linna viiks, või tahab ta et ma hoopis Kasparit hoiaks... hmm, kahtlane.
Lõpuks jõudis Krissu koju ja saame nüüd “kapa müü ksii (loe “kaka püü ksii”)” nalju teha. Tal jälle palju õppida vaja, nii otsustasingi vahepeal postituse valims kirjutada, et tal oleks siis põhjust vahepeal õppimisest puhata, et seda lugema tulla :)

Panen ühe pildi ka siia, et siis oleks mida vaadata kah. See on tehtud kuu aega tagasi kui Annimanni sai kahe kuuseks, ehk siis esimesel jaanuaril. Nüüd ta juba kolme kuune. Kui veab, siis üritan end temaga pildile seada lähiajal ja seda ka teiega jagada.

Teie aga olege seni kaua liikuvate mehhanismidega ettevaatlik ;)