Sõin siis hommikust ja plaanisin jooksma minemist. Olin juba jooksupükisd jalga tõmband kui helistas Jaanika ja palus mult transport-teenust. Sõitsime siis natuke ringi ja igakord kui ma kuhugi poole ära keerasin tuli tal meelde, et tal oli tegelikult teisele poole ka asja. Lõpuks saime kõik kohad külastatud ja võtsin suuna järve äärde, et seal mööda terviserada natuke joosta. Märkasin autoaknast aga ühte kallist sõpra, keda pole palju kuid juba näinud ja läksin siis temaga vestlema. Lisaks Maarjale (Pabunen) kohtasin ka Triin Kukke ja üritasime paari minuti jooksul aru saada kuidas kellelgi läheb ning mis plaanid mõtteis. Nüüd siis lõpuks jõudsin ka järve äärde - vahetasin ruttu riided ja jooksin mõned kilomeetrid, siis panin kuivad riided selga ja läksin staadioni ehitust uurima. Tore on näha, et tööd käivad ja asi hakkab ilmet võtma.
Kõht oli pika sõitmise peale tühjaks läinud ja laadisin selle kodus kenasti täis. Jäin veel veidiks arvuti taha kuni avastasin, et Õpetajate Teatrifestival "Sillad" juba käib täie hooga. Sai ju klassikaaslastega kokkulepitud, et see võiks olla koht, kus teineteist näeme ning kiirustasingi sinna. Esialgsel vaatlusel ei tuvastanud ma mitte ühte klassikaaslast, ega üldse vilistlasi - olid õpetajad ja praegused õpilased, kes aitasid üritust läbi viia. Lõpuks märkasin siiski Kristerit (Hark) ja läksin uurima, kui palju esindajaid kohale tulnud on - selgus et me olimegi ainukesed. Tema oli kutsutud õpilasžüriisse vilistlaste esindajana ja seal samas oli ka Krissu ja mingi poiss õpilaste esindajatema. Tuttavatest nägudest oli Ugalas ka veel Grete (Evert), kes oli abis piletimüügis ja siis ports õpetajaid - ainukesed kellega mõned laused vahetasin olid need, kes mulle kunagi tunde pole andnud; Jüriga rääkisime ühest hoopis teisest asjast ja Grete (Uustali) õpetajast ema Heddy küsis viisakusest kuidas mul läheb :)
Etendused mida ma nägin olid päris koomilised. Üks oli luulekava väikeses saalis, kus õpetajad (kelle hääl klass ees peaks domineeriv olema) rääkisid väga vaikse häälega ja lugesid riime raamatust maha - mulle meenus miks õpilasi iga aasta kooli esindama saadetakse ning siis nende saavutuste üle suurt uhkust tuntakse. Edasi tulid etendused suures saalis, mis olid veidi tugevamad ning kindlama peale välja minud - hea kogus naeru peaks kõigile meeldima. Oli ka üks mõtlik tükike, mis rääkis idamaa õpetlase vabaduse otsingust. "Lase mu käest lahti - ma pean vaba olema!" hüüdis peategelane ja alles pärast seda mõistis ta, et üksindus ei ole vabadus. Jõhvi etendust ma vaadata ei viitsind, sest vene keelest ma niikuinii aru ei saa ning läksin selle asemel hoopis kohvikusse teed jooma ja kooki sööma.
Tegin põgusalt tutvust piletimüügis olnud noortega ja läksin vaatasin ära ka sel päeval viimase etenduse, mis oli traditsiooniliselt Vigala õpetajate show trupi esitluses. Midagi väga naljakat ja meeldejäävat ei olnud - kui mitte arvastada seda, et lõpus üritas üks neist silda visata, mis tal eriti ei õnnestunud. Läksin koju ära ja avastasin, et me ei olnud seal isaga üksi. Kuulsin vaikset häälekest mis ütles: "Ma magan juba." See oli Kaspar kes Annimanni kõrval kannatlikult unematit ootas. Läksin talle head und soovima, millest aga arenes väike vestlus minu ja tema soengu üle. "Head und Kaspar", ütelsin mina, millele ta vastas: "Aga praegu on juba öö."
Naeratasin ja soovisin siis talle head ööd.
Inimene õpib kogu elu - sureb ikka lollina :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar