Oli tõsiselt ilus päev - Eesti sünnipäev. Umbes üheksa paiku helises äratuskell ja ajasin end voodist püsti. Sõin hommikust ja otsisin üles oma pintsakud ja viikarid ning panin nendest sobiva ülikonna kokku ja hakkasin kiriku poole astuma. Pauluses hakkas kella kümnest oikumeeniline tänujumalateenistus, millele ma veidi küll hilinesin, sest läksin seekord jala, kuid mitte märkimisväärselt palju. Arvasin et kirik on niikuinii täis ja lähen parem kohe üles rõdule, aga seal avanes vaade pooltühjale saalile ja otsustasin ikka alla pinki istuma minna. Märkasin ühes pingis Tiinat (Kliiman) koos emaga ja tema taga istus veel teine Tiina (Mikkor) ning otsustasin ka sinna Kliimanide sekka istuda. Võtsin ikka kenasti mütsi peast, istusin maha ja proovisin viisakalt tervitada, kuid esialgu ei tuntud mind mu uue soengu (või pigem soengu puudumises) pärast ära. Teenistuse lõpus vahetasime paar sõna ja läksime välja, millele eelnes ka ukse peal pappidega kätlemine, kus ka Marko Tiitusel läks tükk aega, enne kui ta aru sai kes ma olen.
Õues kogunesid kõik koolid, kaitseväelised rühmitused ja muud organisatsioonid, et koos kohtumaja ette marssida ja seal manifesti kuulata. Krissu pidi ka sinna tulema kooli esindama ning peagi oligi ta kohal. Sai korraks ka mulle tere ütlema põigata, aga pidi kohe tagasi kaaslaste juurde minema. Ta oli täna ikka väga ilus, võib-olla selle pärast, et ma polnud teda pikka aega näinud ja olin ta ilust tükikese unustanud või hoopiski sellest, et tal olid täna juuksed ühes suures kohevas patsis ning mulle lihtsalt nii väga meeldivad ta kiharad. Mul rongkäigu isu ei olnud ja jalutasin mööda kõnniteed kohtumaja juurde, kus kohtasin ka Matthiast. Oli laulu, oli juttu ning linnapea luges manifesti ka ette.
Sealt läks rongkäik edasi Ugala juurde kus pakuti sõdurisuppi ja väiksem seltskond kogunes kalmistule, kus peeti mälestustalitus Vabadussõjas langenetule ning asetati ka pärjad. Kuna Krissu oli üks pärjapanijatest, siis läksin ka sinna, et veelkord teda näha, sest kontsertaktusele ta ei jäänud. Pärast seda saime veel paar lauset vahetada ning esitlesin talle ka oma uut soengut, millest ta midagi head vist ei arvanud, sest kommenteerida ta seda küll ei tahtnud. Riidehoius olid tuttavatest tööl Sten ja Helena ning sel ajal kui Krissu Steniga rääksi, üritasin ma Helenale selgeks teha, et ta tegelikult tunneb mind ja ei ole vaja just nii viisakas olla ja teietada. Läksin siis jalutussaali tuttavaid otsima, kelledest esimeseks osutus Relika, keda viimati vist folgi ajal nägin. Siis kohtasin Nelet (kelle vanaemal on muuseas täna sünnipäev) ja otsustasime endale pehmed pingid otsida, et mugavalt aktust jälgida.
Pärast aktust korraldati traditsiooniline Vabadussõja läbimäng nimega "kringlisõda", ehk nagu vanasti soovisid nii eestlased, venelased kui ka sakslased kõik koos väikse Eestimaa peale ära mahtuda, nii proovid 700-800 inimest korraga suurest saalist väiksesse saali ära mahtuda, et mitte mingil juhul kringlitükist ilma ei jääks. Suur aitäh korraldajatele selle eest - oli vaatamist väärt :) Sain ka oma kringlitükki kätte ning lugesin ürituse õnnestunuks. Ajasin veel natuke juttu ja jalutasin koju, kuhu peagi tuli ka ema ning läksime sealt kõik koos Kolga-Jaani õele külla. Neil oli juba Elis külas ja õde küpsetas parasjagu kukleid ning Arles vahustas vahukoort. Tundus et mingit pidulikku osa ei tule ja otsustasin Mari-Anniga kokku saada, kui ma juba niigi seal kandis olin. Leppisime kokku, et saame kooli juures mäe peal kokku ning läheme vastlaliugu laskma.
Ainuke mure oli selles, et ma olin seal ülikonnaga. Otsisime siis sobivad talvepüksid, t-särgi ja dressika ning laenasin veel isalt saapad ja olingi teel mäele. Kuskilt saime suure traktori õhukummi ja läksime sellega kelgutama - oli päris tore. Siirdusime sealt siis riideid vahetama ja Mari tuli külla teed jooma. Kukleid ta ei tahtnud, sest leppisid sõbrannaga kokku, et peavad dieeti (Mari tahab modellikooli minna ja seal mõõdetakse ju kõik üle), aga minu arvates oli see küll halvasti valitud päev dieedi pidamiseks, sest need kuklid olid ülihead. Namm-namm! Tema aitas Kasparil arvutimänge mängida ja mina sain veidike Anni-Maritat hoida ning juba oligi kell nii kaugel, et me pidime tagasi Viljandisse minema. Võtsin veel ühe supermaitsva vastlakukli ja juba sõitsimegi.
Päris pikk päev selja taga, tahtis vägisi silm kinni vajuda, kuid pidasin ikka vapralt koduni vastu. Kohe veel magama ei läinud, sest kell oli alles kaheksa või nii, vaid istusin arvuti taha ja rääksin veel veidi Krissuga juttu. Tal oli jälle palju õppida ja ma tabasin end taas teda imetlemast - kuidas ikka üks tütarlaps jõuab õppida, arvutis sõpradega suhelda, pingviinide paraadijägida ja kõike seda sama aegselt. Vapustav! Mina seda ei suuda ja kuna ma tean, et homme hommikul peaks Lillevere mulle helistama ja siis saame kokku, et jalgpalli hooajast rääkida, siis otsustasin, et kõige targem oleks vist ikkagi magama minna.
Mis muud ikka öelda kui, et oli tõsiselt ilus päev - Eesti sünnipäev.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar