Kakskend

Ärkasin täna varakult ja hakkasin siis Soome minekuks pileteid broneerima, aga tuli välja, et pean teiste sünnikuupäevasid ka teadma ja sellega läks veid aega. Sain lõpuks teada ja bronnisin ära ning hakkasin mõtlema, et kui paat läheb kahekasast hommikul siis see on päris vara - ma pean ikka tunnike enne kohal olema, nii umbes seitsmest ja see on veel varem ju - ma pean Viljandist sinna sõitma hakkama kella viiest ja see on veel palju varem - ma pean enne veel üles ka ärkama ja see on oi-oi-oi kui palju varem - see tähendab, et ma pean ka varem magama minema, aga siinkohal jään ma vist jänni: ei ole just eriti varajase unega tüüp :)

Sukeldusin täna oma sõprade blogimaailma, nimelt viisin end kurssi koolikaaslaste tegemistega, kellega koos Kristiansandis õppisin. Ja siis vaatasin veel korraks kuidas elavad sõbrad Sauheradist ja Piret ka kirjutas oma bloggi ning nii see aeg läks. Ühel hetkel tõusin taas, et minna kööki, aga enne veel kui trepini jõudsin tõmbasin riided seljast ja panin jooksuriided selga. Otsustasin üle pika aja jällegi jooksma minna ja mõttes oli ümber järve joosta. Kokku jooksin üks tund ja kakskümmendviis minutit ning läbisin selle ajaga kakskümmend kilomeetrit. Kui see info mis mu Nike+ andis muidugi õige oli; ajas ma ei kahtlegi, aga võimalik, et oligi kakskümmend. Selle järgi vaadates suudaks ma poolmaratoni pooleteist tunniga läbida, mis ei olegi ju kõige halvem tulemus - võtame siit veel ära lume- ja jääfaktori ning võib öelda, et päris hea tulemus kohe!

Kodus oli ainult üks probleem. Igakord kui püsti tõusin tahtsid jalad krampi minna, aga aegajalt venitades möödus ka see kõrvalnähtus. Blogimaailm asendus aegamisi msnimaailmaga ja ema ning Jaanuse kõrvalt rääkisin kokku kolme Kristiinaga. Kristiina Kalliver, Kristiina Kaljuste ja Kristiina Lõokesega. See ei ole küll eesmärk omaette, kuid siiski põnev fakt :) Mitte kuidagi aga ei tahtnud ma leppiga mõttega, et peaksin pakkima ja magama minem ja nii ma nüüd siin trükkan, endal ammu uneag ja riided vedelvad voodipeal ning ootavad kuni ma nad kotti pistan. Paljude jaoks pole see saladus, et mul on see probleem alati kui kuskile reisule lähen - pakkin alles enne väljasõitu 10-15 minutiga ning hoolimata vähesest ajast ja kohvris haigutavast tühjusest suudan ikkagi liiga palju asju kaasa võtta.

Natuke siis sellest ka kuhu ma lähen. Kohaks on Lärkkulla Karjaas, mis on Helsinkist lääne suunas. Ürituseks on Rahvusvaheline Misjoni Konverents noortele täiskasvanutele ja osa võtavad sellest hunnik noori üle kogu maa. Kümme eestlast, sama palju norrakaid, soomlasi veidi rohkem ja siis mõned Aafrikast, Lõuna-Ameerikast, Aasiast ja ei tea kust veel. Väga kirev seltskond tundub igaljuhul olevat. Eks ma peagi saan näha. Eestlastest tean ka mõnda nägu juba eelnevalt: Helen Kuldkepp, Kristiina Kaljuste ja Eleri Illik ning võib-olla keegi veel.

Eile leidsin mõned head iseloomustavad pildiseeriad ka enda kohta. Ühe panen teile ka siis vaatamiseks üles ;)

Teretulemast minu maailma!!