Põltsamaal

(Laupäev, 7. veebruar e. Tagasi minevikku 2)

Ärkasime selle peale, et meie silma võrkkestasid ärritati ereda laevalgustusega. Duši all moodustus unistest poistes pikk rida, kes kõik silmad kinni lihtsalt sooja vett kaela langedes üritasid oma unesid lõpuni vaadata. Tühi kõht aga sundis meid peagi rätiku järgi haarama ja söökla poole liikuma. Seal samas sööklas kusjuures tutvusime eelmisel päeval ka väga toredate Tallinna Jaani noortega, kes Heleni juhendamisel olid laagrisse tulnud: Liisa ja Anna (Arne Hiobi tütred) ning Eike ja Andresega.

Kõhud täis suundusime edasi kultuurimajja, kus pärast hommikupalvust toimusid ka piiblitunnid. Mina otsustasin Vello Salot kuulama jääda - ta on Pirita kloostri preester ja üldse väga haritud mees (ostsin ka ühe tema raamatu). Siis toimus taliolümpia, mille ajal me Siiriga hoopiski poodi läksime ning vaatsime pealt kuidas teised võistlevad. Pärast õues rabelemist saime kuulata mida räägib härra Salo kloostri elust ja filmist Viimne Reliikvia, pärast mida saime taas sööma minna. Vahepeal oli aga Siiri märkamatult juba Viljandi bussi peale istund ja koju sõitnud.

Päpast lõunat pidid toimuma rühmatööd, aga ma olin muuseas oma autosse lisaks jookustossudele ka ühe jalgpalli ja putsad pakkinud ning suutsin kokku ajada mõned sõbrad, kes samuti soovisid jalkat taguda. Pärast pooleteist tunnist lume sees müttamist läkisn aga teisse rühmatöösse. Veidi oli veel aega enne selle algust ja helistasin Krissule. Nii hea oli ta häält kuulda, kuid nõme oli see, et ma segasin teda just söömise ajal. Rääkisime ja rääkisime, kuni olin maha maganud oma rühmatöö kogunemiskutse. Läksin siis uurima, kuidas ma õigesse kohta jõuaks ja Krissu kasutas seda aega jällegi söömiseks. Kui olin saanud juhised ja edasi rääkisin sain vastusetks hulgaliselt "mmm"-, "mhmh"- ja "mkm"'-isid. Vihjasin talle, et ta võib ju telefoni valjuhääldi peale panna, nii saab ta nuga ja kahvlit korraga kasutada - abiks ikka. Peagi jõudsingi õigesse kohta ja Krissu sai rahulikult edasi süüa.

Rühmatöö eesmärgiks oli tutvuda õigeusu kirikuga. Sealne õpetaja tutvustas nende tavasid ja muudki. Jalutasime külmas kirikus ringi ning ta rääkis poolteist tundi järjest. Pärast ühe tunni möödumist tuletasid lihased meelde, et venitusi oleks ka pidand tegema pärast sellist intensiivset treeningut, kuid nüüd oli juba liiga hilja. Maadlesin krampide ja külmaga kuni õhtusöögini. Üritasin veel päästa, mis päästa andis ja sörkisin sööklani. Mingi kasu sellest oli aga ega see midagi olematuks ei teinud.

Kõhud täis, läksime edasi kultuurimajja, kus oli kontsert, õhtuprogramm ja Emmause missa. Heli oli seal nii mööda, et ma ei suutnud seda bändi eriti kuulata ja läksin sel ajal siis hoopiski poodi, et oleks öösel head ja paremat jutu kõrvale ampsamiseks osta. Õhtuprogrammi ajal hakkas mul ka vasak jalalaba valutama, mis jalka ajal väheke viga sai ning terve edasise õhtu pidin ma ringi lonkama. Tegin väikese jalutus/venitus ringkäigu ootesaalis ja nägin seal Mikku (Leedjärv), kes palus mind Emmause missale appi. Pärast missat, kui enamus rahvast õigeusu kirikusse õhtupalvusele läksid, sõitsime me Jaansega hoopiski kooli pesema ja pärast seda ühinesime teistega teevikus.

Seal musitseerisid Kaur, Eike ja veel mõned, kuid basskitarr seisis nii kurvalt, et pidin kohe talle pai tegema - panime sellele hääled sisse, ja kokkuvõttes mängisime kuni poole kaheni, sest pidime lõpetama, et kooli tagasi minna. Hiilisime Pilistvere noorte klassi ja otsustasime sinna jutustama jääda. Vahepeal smuugeldasime mu toiduvarud ka sinna ja pidasime väikse pikniku. Vahepeal tuli Titta sinna vaatama, et kedagi võõrast klassist seal poleks - Jaanus tõmbas kellegi magamiskoti endale peale ja mina läksin lihtsalt Rasmuse selja taha peitu, ning kõik tundus õige. Kui kella kolme paiku oma klassi magama minema hakkasin, siis Titta imestas, et kuidas küll mina sealt kalssist välja tulin, enne mind ju polnud :)

Kusjuures selleks ajaks, mil ma oma klassi tagasi läksin, oli mu jalavalu üleloomulikul väel kadunud ning sain koheselt unemaailma sukelduda.