Äratus!

Täna ei pidanud vara ärkama ja ega ma ei vaevunud kah, lasin rahulikult sliipi ning vedelesin veel pikalt teki all edasi. Kuna Krissu on väga haige ja kooli ei läinud, siis jutlesime emmessennis ja vaatasime Ärapanijat. Aitasin isal interneti kaudu tuledeklaratsiooni täita ja umbes kolme-nelja paiku viisin bussi noortekasse tagasi. Ajasime seal veel päris pikalt juttu, kuni kõht mulle märku andis, et peaks vist koju minema. Tegin süüa ja läksin tagasi arvuti taha ning vaatasin ka lausa kahel korral televiisorti. Esimene kord tahtsin näha Saladuste-stalkerit, kelleks osutus kunagine tensinglane Maarika Mesipuu ja teine kord oli mul jällegi soov näha Krissu lemmik supermodelli Jale't. Hiljem hakkas ka Friends, aga kolmandat korda ma ei raatsinud enam telekat käima panna.

Sain teada ka ühe kurva uudise, et mu kauaaegne tuttav, kellega olime just lähemalt sõpradeks saanud ning veel nädal aega tagasi koos jalgpalli mängisime, ei mängi enam kunagi jalgpalli. Tegelikult usun ma, et kuna jalka oli ta kirg, siis nüüd mängib ta seda igavesti ning tean, et ta vaatab me peale ja ootab kannatlikult, kuni meie kunagi tema võistkonnaga liitume. Raske on rääkida surmast, eriti kui see kes minema peab on mu sõber ja alles kahekümne aastane. Nii palju on küsimusi ja vastuseid ei pruugigi kunagi teada saada. Nii palju on kurbust ja leina, kuid leevendab teadmine, et meil on lohutus Jeesuses Kristuses, kes on öelnud "Õndsan on kurvad, sest neid lohutatakse." (Mt 5:4) Kunnar kutsuti ajast igavikku ning nüüd mängib ta jalkat kõige kõrgemas liigas...

Eile Sakus räägit respektist ja korduvalt toodi näitena seda, et kuidas me nuriseme tihti lihtsalt nurisemise pärast ja ei oska olla tänulikud oma vanematele selle eest, mis nad meile andnud on. Eelkõige elu eest ja siis katuse, toidu, riiete, taskuraha jne eest. Ikka mõtleme selle kõige vähem tähtsa peale ja nõuama oma ellu aina rohkem vähema tähtsust - veel raha, veel raha, veel raha! Väikeses näidendis ütleb üks noormees: "Mida te vingute - vaadake kui palju teil on tühja ja tähja! Kas te olete ka selle eest vähemalt tänulikud olnud!? Minu vanemad on surnud ja ma ei saa neile öelda kui väga ma neid armastan, aga teil on see võimalus - te oleksite palju rikkamad, kui te väärtustaksite õigeid asju."

Siis rääkis Ranno loo sellest, kuidas ta nägi oma isa esimest korda tolle matustel. Kas me oleme teinud õigeid otsuseid? Kas me oleme küsinud õigeid küsimusi? Kas me ole otsinud õigeid asju? Võib-olla sulle tundub, et ma olen ju nii noor ja ma ei pea sellistele asjadele mõtlema, kui ma vanemaks saan, küll ma siis küsin, küll ma siis otsustan, küll ma siis otsin.
Ma ei taha teid ähvardada surmaga, võtke seda kui äratushüüet: On aeg ärgata! On aeg teha õigeid valikuid! Me keegi pole ju kaitstud selle eest, et meie vend, õde, ema või isa ei sure enne õiget aega, otseloomulikult me ei taha sellise asja peale mõeldagi, aga kui jätad täna ütlemata oma armsale, et teda armastad või et oled tänulik tema panuse eest sinu ellu, siis võib-olla ei pruugi seda hetke enam kunagi tulla. Mõelge sellest kui imelisest võimalusest armastada!


Kunnar Pajula 05.10.1988 - 15.02.2009



http://mariekva.blogspot.com/2009/02/rip-kunnar-pajula-05101988-15022009.html

Mälestada!? Ma nägin sind ju alles.
Koos naerda ja mängida ikka!
Või siiski mälestada? Mis möödunust alles..
Hetke mis vaesest teeb rikka.

Mäletada aastaid mis sai veedetud koos,
Kas ongi see hetk, mis ainsana loeb?
Mäletada! Mitte ainult sõpra, kes alati hoos..
Sa oled kellegi vend, kellegi poeg.