Unekott

(Esmaspäev, 23. veebruar)

Lubasin pärast laagrit endale kosutavat und ja magasin väga kaua. Helen läks hommikul juba tööle, aga mina ärkasin alles üheteistkümne paiku ning hakkasin siis vaikselt aega viitma, kuna koju sain minna alles pärast õhtul kümnese laeva saabumist. Tuiatasin siis niisama ringi ja vaatasin aknast kuidas üks vanamees autokäru puhastab, seda auto külge ühendab ja siis sinna peale mingeid puulaudu kuhjab. Käisin pesemas ja asusin hommikusööki sööma, ikka veel onu askeldas... Helenil tilbendasid ripplae vahelt telefonijuhe ja teleka atenn, mille ma siis otsustasin peitu sikutada, see ka tehtud pühkisin põranda ära, kuna sealt lae alt tuli igast pudi alla. Kell oli juba kaksteist saamas, kui uuest aknast välja vaatasin ning onu ikka veel askeldas seal. Selle järgi kui "enesekindlalt" ta kõike seda seal tegi, otsustasin veel mitte liiklusesse minna ja oodata kuni õhk on puhas.

Läksin siis sealt edasi staadionile kontorisse, kus siis Toomas juba ootas, et oma kaksikkiilakat näha. Ajasime veidi juttu ja läksime korraks minema. Tohver mingeid asju ajama ja meie Heleniga kristiinesse; mina olin äsja söönud, aga Helenil oli lõuna aeg kätte jõudnud. Ostsime veel nipet-näpet ja läksime tagasi Tuleviku Tugigrupi põhikirja koostama. Kella viie paiku läks aga minul kõht tühjaks ja läksin veel korra poodi. Muidugi oli siis just tipptund ja seal läks vähemalt pool tundi, aga tagasi ma jõudisn ja sain veel enne kuute söönuks. Kuuest pidid tulema veel Mikk Leedrjärv ja Tõnis Teras, et siis koos Emmause missa koosolek pidada. Tõnis jäi liiklusesse kinni ja pidime veidi ootama, aga koosolek oli viljakas ning kõigile meeldiv. Pühapäeval, 1.märtisl jutlustab nimelt Helen Emmausel ja see kokkusaamine oli just selle tarbeks, et ta saaks võimalikult palju mõtteid selle teema kohta, millest ta rääkida kavatseb.

Pärast seda lõpetasime pooleliolevad laused ja kirjad ning läksime tagasi Heleni juurde. Passisime seal veidi ja ta sai välja valida, mis asjad ta Viljandisse kaasa tahab võtta, kuni oligi aeg juba linna minna. Võtsime veel lonksu bensiini ja helistasin emale, kes teatas et laev on just kohale jõudnud ning tal läheb veel mõned minutid aega. Tagasitee oli nagu ikka öösel Tallinnast Viljandisse sõit - ümberringi oli kõik pime, aega oli küll ja kiirustama ei pidanud. Äratasin Heleni üles kui olime just Puiatusse jõudnud ja ise jõudsin koju umbes ühe paiku. Arvuti peksis veidi segast ning MSNi mind esialgi ei lasknud, kuid kui kirjad said loetud ja tegin ka väikese restardi, sain ka unetud sõbrad üle lugeda. Nende seas oli mu suureks üllatuseks ka Krissu, kes kasutas võimalust kaua üleval olla, sest ees ootas koolivaba päev. Rääksin talle veidike oma seiklustest, kuid otsustasin siiski peagi magama minna, kuna tulemas ju Vabariigi aastapäev ja tahtsin juba kella kümnesele teenistusele jõuda.

Homme saab kringlit, mõtlesin endamisi :)