Kitsed teel

(Laupäev, 14. veebruar)

Ärkasin poole üheksast, sõin hommikusööki ja valmistasin suure termose täie teed. Ja juba oligi kell üheksa saanud ning Jaanus andis helistades märku, et ta on juba minu maja juurde jõudnud. Haarasin veel kahe käega, mida vajalikuks pidasin ja lippasin autosse ning sõit Pärnu poole võis alata. Kuna mäng algas alles 11.00, oli meil piisavalt aega ekslemiskes ja ei pidanud ka maanteel väga kiirustama. Linna piiril panime navi tööle ja Jüri (jah, Matti vahetati uue Eesti poisi vastu ümber) juhatas meid kunstmuru staadionile. Esialgu kahtlesime kas me ikka õiges kohas olime, sest kedagi soojendusi veel tegemas ei olnud, aga aega oli ka algusin veel piisavalt ja otsustasime korraks poest läbi astuda. Tagasi jõudes olid juba mängijad platsi peal.

Kuna eile oli Kaljuga mäng, siis täna paljusid poisse kaasas polnudki ning ka juhendajaks oli hoopiski Janek Kalda. Mängisime selgelt 4-5-1 skeemi järgi ja ka ainukesed vahetusmehed lisaks varuväravavahile olid poolkaitsjad. Esimene poolaeg oli täielikult meie, kuid väravat siiski lüüa ei õnnestunud. Teisel poolajal ärkasid ka pärnakad aga 75.dal minutil panime oma paremuse maksma ka skooriliselt - Aleksei Savitski värav jäi ka selle kohtumise ainukeseks. Mängu pilt oli ka üldiselt veidi rahulikum kuna plats ei võimaldanudki kiiremaid liigutusi, nimelt oli see päris jääs ja oleks võinud hoopis uisutamises võistelda. Võib-olla oleks see pärnakatel edu toonud, aga jalkas võitsime meie :)

Tagasiteel oli üks eredamiad hetki see, kui kits tee peale jooksis ja siis mõttesse vajus, et kuhu ta ikka minna tahtis. Alles Jaanuse autosignaali peale otsustas ta ümber pöörata ja tuldud teed tagasi minna. Kodus naaldusin jällegi arvuti taha, kuna pidin ühe maili uuesti ära saatma ja leidsin siis interneti seest ka ühe haige tütarlapse. Ega ma Krissut väga oma jutuga piinata tahtnud, sest puhkus on ju parim ravim. Vaid hakkasin tegelema hoopis uue projektiga, sest et mu sünnipäevakink talle ei olnud mitte just midagi niiväga füüsilist, mida saaks lihtsalt ukse taha jätta. Tundub aga, et nii pea ma teda ka silmast silma ei näe ning seepärast võtan appi raali ja üritan sellest kingist siis midagi käegakatsutavat teha, et kingitus mingil juhul üleandmata ei jääks.

Valmis ma sellega veel ei saanud, sest pidin Tallinnasse emale järgi sõitma, aga küll ma jõuan veel. Tee peal silmasin seekord lausa kahte kitse, kes mu auto eest läbi vilksasid ja muidugi ka neid teisi kitsi ehk politseisid, küll eravärvides autodega ja küll tavaliste sini-valgetega. Kokku kestis see väike reisike natuke üle viie tunni, sest käisime veel poes süüa ostmas ja Mäos tegin ka juba traditsioonilise autopuhastuse peatuse. Koju jõudsin umbes kella ühe paiku ja ega väga suurt isu kauem üleva passida polegi, sest homme vaja ju jälle pikemat sorti reis ette võtta - seekord siis Sakku, et Ten Singiga noorteüritusel "Esik" pisikese kavaga üles astuda.

Nüüd aga panen silmad kinni ja mõtlen mõnele kuivale, soojale ja pehele kohale ning haigutan veel sügavalt enne unne suikumist ;) Hea...