Esik

Äratus oli 9.20, aga ärkasin ikkagi kümme minutit hiljem. Sõin kerge hommikueine ja mängisin veidi Kaspariga. Kati ja Arles tahtsid eile linna tulla ja siis jäid ööseks meile, käisid valentiinipäeva tähistamas vist. Igaljuhul hakkasin ma ka kohe kirkusse minema ja ütlesin seda ka Kasparile, et ma ei saa rohkem mängida temaga. Selle peale ta küsis, et mis ma teen seal ja mina vastasin, et ma palvetan. Tema aga polnud seda sõna varem kuulund ja valis oma sõnavarast ühe sarnase sõna ja küsis üle: "Valetad?!". Ma üritasin talle küll seletada, aga ta ei tahtnud aru saada ja mul hakkas juba kiire. Jäin mõned minutid hiljaks, kuid mitte lootusetult :) Teet oli ka vist äsja tulnud ja ootas parajat hetke pinki istumiseks, mina ühinesin temaga ja veidi aja pärast saabus ka Jaanus.

Pärast teenistus läksin koju tagasi ja hakkasin kidrasid häälde panema, kui avastasin et üle öö oli nailonkeeltega kitarril A-keel puruks läinud ja kohe läks ka metallkeeltega akustil G-keel katki. Kuna nailonit ma niikuinii kaasa võtta ei kavtsenud, keskendusin metalli uue keele otsingutele. Leidsingi ühe komplekti keeli, aga seal ei olnud just seda sama G'd ja kuna poed on pühapäeviti enamjaolt kinni, siis pidin sõpradelt küsima. Arlese oli bändikas, aga seal ei olnud ühtegi akusti keelt, kuid minu õnneks oli Matthiasel üks komplekt varuks ja ta oli nõus mulle seda laenama. Käisin ruttu tema juurest läbi ja sain lõpuks pilli häälde. Jõudsin veel arvuti vahendusel Krissult küsida kuidas tal läheb, kuid siis oli aga kell nii kaugel, et pidin emaga autod ära vahetama. Kaspar kuulis ka, et ma lähen korraks sõitma ja ütles, et ta tahab ka kaasa tulla ja minul ei olnud selle vastu midagi. Isa tuli ka kaasa ja hoidis siis niikaua Kassul silma peal kui ma võtmed emale viisin.

Kasparil oli hea meel, et sai kaasa sõita ja palus, et äkki saaks poodi ka minna, et miskit magusat osta, aga isa ütles selle peale, et kodus juba ootab midagi magusat - kräsupea kook! Selle peale ütles Kaspar: "See on ju üks loom, selline (seltavad liigutused kätega pea ümber).. ma olen teda näinud küll!" Koju tagasi jõudes hakkasid kõik sööma, aga minul selleks aega ei olnud vaid võtsin kitarrid ja sõitsin bussijaama, kus mind ootasid üheksa neidu, kes kõik tahtsid väga Sakku esinema minna. Jagasime nad bussi ja auto vahel ära ning sõit võis alata. Autot juhtis Maarja (Laur) ja temale seltsiks olid Merka ja Anne. Minu teekonda rõõmustasid Piia, Piret, Helena, Tiit, Kärt ja Grete. Jäime küll veerand tundi hiljaks, kuid sellest polnud midagi, sest alguseni oli veel kaks tundi aega. Proovi kõrvalt jäi aega ka söömiseks ning jutu ajamiseks.

Kohal olid enamus Reinarusid (Joel, Daniel, Signe ja Siret), Lendusid (Lauri, Ruben, Silver, Henri, Sirli, Mirjam, Merle, Rael ja vb keegi veel), Titta, Ranno, Lauri (Pihlak), Mikk (Liblik), Kaarel (Vahermägi - koos perega) ja veel häääästi palju inimesi. Teemaks oli sel õhtul kümnest käsust neljas: Sina pead austama oma ema ja isa. Loodan et meie tensinglased ka mõnd sõnavõttu kuulsid. Mina kuulsin ja oli tõesti palju mida meelde jätta. Eriti hinge läks Ranno tunnistus ja mul oli hea meel, et saalis pime oli... Pärast muidugi läks valgeks jälle, sest kui ametlik osa läbi sai, pandi tuled põlema ja sai palju kooki süüa ja morsi, teed või kohvi peale juua. Rääkisin veel natuke Joeliga juttu ja tüdrukud aitasid veidi esikulisi saali korda seadmisel.
Ten Sing sai ka tänutäheks külastuse eest ühe harja, mille võime siis enda esikusse panna (kui me selle kunagi saame).

Tegime enne tagasisõidu algust veel ka ühe poe peatuse ja ka neile, kes sooja ja soolast soovisid, ühe Statoli peatuse ning hakkasime veerema. Autoga seltskond ei soovinud poest ega bensukast midagi ja läksid enne meid ära. Mõned sajad meetrid enne Türit sõitsime aga neist mööda ja jõudsime ka enne neid Viljandisse. Mitte et ma raske jalaga oleks, aga nemad võtsid veidi ettevaatlikumalt. Edasi-tagasi sõidu jooksul nägime kusjuures vähemalt nelja rebast ja lugematul hulgal hobuseid. Kõik said ühes tükis koju, ning külmetama keegi ei pidanud, sest sõidutasin igaühe võimalikult treppi, ainult Piia kaotas oma kindad bussi ära ja Grete arvas, et kuna ta kodule nii lähedal on (vaid 10-20 meetrit), siis pole vaja jopet selga panna ja läks t-särgi väel. Kärt tegi samamoodi, vaid selle pisikese erinevusega, et unusatas jope üldse kaasa võtta. Õnneks oli veel vaja Maarja käest auto saada ja vahetusena andsin siis talle õe jope vaevatasuks.

Koju jõudsin napilt enne keskööd - tähelepanelikumad võivad ka postise kellaajast välja lugeda, et ma teps mitte ei valeta ;) Aga kuna olin nii väsinud, siis otsustasingi kellaaja salvestamise kasuks ja sündmuste üles täheldamine jäi ootama, millal ma unemaalt tagasi jõuan.
Jõudsin tagasi ja kirjutasingi!