Eimidagi

Eriti mõttetu päev oli täna. Mitte midagi ei teinud, kui välja arvata see, et käisin korra ema juures ja kruvisin kaks kruvikest kinni. Tegus! Ja nüüd ootan homset, sest siis on aprill ja märts on lõplikult läbi, see omakorda tähendab, et päris kevad ja päris suvi on jälle kuu võrra lähemal.

Homme on naljapäev ka ju. Ma ei ole kunagi osanud mingit asjalikku nalja välja mõelda selleks puhuks, ei tule niimoodi käsu peale. Mulle tegelikult ei meeldi mõte, et homme palju nalja tehakse, sest siis keegi ei võta mind tõsiselt, kui mul on vaja midagi küsida või ei saa ma kunagi kindel olla vastuste tõsiduses. Tahtsin täna mõnda asja juba uurida, aga magasin maha kuidagi selle päeva ja nüüd tundub, et homme ka ei saa ja peab hoopis ülehomseni ootama nedega.
Aga homme on Eesti-Armeenia mäng jällegi, vähemalt õhtu sisustatud - asi seegi.

Igatusepoiss

Eile olin vähemalt kella neljani öösel üleval ja kirjutasin oma pooleli olevad postitused lõpuni, sest olin umbes nädala jagu maha jäänd juba selle blogimisega. Päris valmis veel ei saanudki, sest pidin vahepeal magama ka natuke. Ärkasin umebs kaheteistkümnest, askeldasin veidi ja läksin varsti taas arvuti taha, et jätkata kus pooleli jäin. Käsin veel korraks ka noortekas, sest unustasin eile bändika võtmed oma taskusse ja lisaks sellele unustasin need ka hommikul tagasi viia. Ups!

Mind on õnnistatud vabakutselise keelekorrektori, Krissuga, kes aeg-ajalt mu blogis ilmnevatele õigekirja vigadele tähelepanu pöörab ja koos tema abiga sain ka viimased postitused valmis ning tähistasin seda ühe korraliku kõhutäiega.
Mõtlesin et teeks pelmeene ja kuna juba aastatid pole neid keedetult söönud, siis võiks ju vahelduseks nii teha. Peaks ju põhimõtteliselt väga lihtne olema: vesi keema, pelmeenid sisse ja siis podisevad veidike. Aga kui mina kokkan, siis need "lihtsad" lahendused on just kõige rohkem aega nõudvad.

Ei tea, mis mul sealt kraanist tuleb, aga keema ei tahtnud see kuidagi minna. Pliit oli maksimum kuumuse peal, ajasin veekeetjas veel vee keema ja panin veel kaanegi peale, et kuuma aur ära ei saaks minna, aga ikka keema ei lähe! Lõpuks mingi ime läbi ikka hakkas mulisema ja panin pelmeenid sisse ning üritasin seda uuesti keema saada, aga tulutult. Vaatasin et äkki on vett liiga palju ja võtsin sealt paar tassitäit vähemaks isegi, kuid keemisest ei olnud ikka märkigi. Umbes kümne minuti möödudes tulid lõpuks jälle mullid vee peale ja lasin suti podiseda neil seal ning tõstsin siis sõelale nõrguma. Vähemalt on nüüd jälle pikaks ajaks kindlustatud, et ma ei hakka pelmeene keetma :)

Kõht sai toredalt täis ja ei tea kust tuli selline uni peale, et viskasin voodisse pikali ja magasin tunni või paar. Istusin korraks veel arvuti taha, aga panin lõpuks igavusest teleka käima ning mind tabas meeldiv üllatus. Taaskord oli esmaspäev ja discovery pealt näitas Bear Grylls'i ellujäämisõpetusi - kaks osa järjest. Esimeses ületas ta vulkaaniliselt aktiivse Hawaii saare ja teises osas läbis Sahara kõrbe. Tegi mingitest pähklitest tõrviku ja sõi igasuguseid rõvedaid asju, nagu näiteks kõrbe sitikas, konn, kitse munand ja madu (sellest loetelust oli ainult madu küpsetatud) - neid tõrviku-pähkleid ta millegi pärast süüa ei tahtnud.

Tahaks Norra juba, selline suuuur igatsus on peal. Loodetavasti siis mai kuus saan minna jälle, aga sinna on veel poolteist kuud aega. Siis ma jalutan mööda Karl Johani üles lossi juurde, lehvitan kuningale, söön jäätist, vähemalt ühe pølse parima sinepiga ja joon tassikese kakaod, või kaks-kolm-neli tassi :). Lehvitan lipuga, rõõmustan nende rõõmu üle ning lihtsalt olen seal massi sees :) Aga enne läheme veel Mairi lõpetamisele, võib-olla jalkale ja mäkke tahaks ka ronida, et loodust nautides tunda end osana elu muinasjutust. Kristiansandi tahaks ka minna, kohtuda oma sõpradega sealt ja näidata teistele reisikaaslastele millises imeilusas linnas ma elasin. Seal ei ole küll suuri mägesid, aga see eest on ta suve ja lillede pealinn. Nii ilus ja armas minule.

Plirts-plärts

Mõnus! Tund aega vähem on alati tore magada. Ehk siis täna öösel keerati kella üks tund ette ja mul ei olnud tavalist privileegi magada nii kaua kui ma ise tahan, sest pidin kella kümneks kirikusse jõudma. Lükkasin äratust mingi kolm korda vist edasi, aga lõpuks sain ikka üles. Sõin kiiruga ja jõudsin täpselt teenistuse alguseks kirikusse. Lugesin täna kirjakohta ja pärast teenistust oli nõukogu koosolek. Päris tore, kui välja arvata see varajane tõusmine ning fakt, et istusin järjest neli tundi seal. Muidugi lubasid eile Jaanika ja Karmela ja ma ei tea kes veel, et hommikul näeme teineteist, aga võite nüüd ühe korra arvata kas nad tulid :)

Hea uudis on see, et kõik arvasid täiesti õigesti! HAHAHA
Pärast koosolekut läksin koju - läbi rõveda saju. Okei-okei-okei ma sõitsin autoga, aga juba need 50 meetrit autoni olid minu jaoks juba piisavalt hullud. Kui kedagi huvitab, milline ilm mulle üldse ei meeldi, siis ma ütlen teile: selline mis täna oli; märg; lörtsine; külm ja niiske. Ühesõnagama olen niiskusele allergiline ja seda mitte ainult piltlikus mõttes, vaid ka päriselt füüsiliselt. Mu silmalaud lähevad punaseks ja hakkavad kipitama, mu käed lähevad paiste ja sõrmedele tekib vastik sügelus ning lööve - ja seda kõike ainult niiskusest. Aga need kes sellest midagi teada ei tahtnud, võivad järgmist lõiku lugeda, sest seal ma sellest enam ei kirjuta.

Jep, nagu lubatud sai siis räägin sellest, mis edasi sai. Läksin koju, sõin ühe õuna ning kohukese ja helistasin siis Matthiasele, sest täna pidavat Ten Singi keegi Ragnar tulema, kes oskavat trumme mängida. Et bändikas igav ei oleks, siis kutsusin endale seltsilisi. Kell oli juba neli saanud ja ma lukustasin end veidikeseks ajaks vanntuppa, et mitte teisi tensinglasi ära ehmatada. Kui seal valmis sain, siis läksin korjasin Matu peale ja sõitsime noortekasse. Lisaks temale tulid ka Kelli ja ma-ei-mäleta-mis-ta-klassivenna-nimi-oli-aga-üks-poiss kah kaasa. Seal oli jälle sünnipäev sees, aga meid see ei morjendanud, sest läksime kohe bändikasse.

Pikk jutt lühidalt: mängisime pille. Käisin aeg ajalt vaatamas kuidas teistel proov läheb. Seal nägin ma Krissut, kellel oli täna väga ilus sinine pluus seljas ja siis olid veel Merka, Riina, Eele, Tiit, Piret, Helena, Maarja ja kui ma ei eksi siis uue tüdruku nimi oli Margit vms. Muidu olid seal veel Kalvi oma lastega ja Taavi koos Kaija-Liisa ja pisipojaga. Mingi aeg tuli see Ragnar ka kohale, aga bändikasse ta kokkuvõttes ei jõudnudki - tüdrukute seltskonnas oli vist huvitavam :) Kuna selgus, et ei ole veel väga otsustatud, mis laule me kunagi laulma hakkame, siis tinistasime niisama edasi. Kella kuue paiku viisin Helene Ugalasse ja umbes samal ajal lahkusid ka Piret ja Margit (ma siiamaani ei ole kindel kas oli ikka selline nimi).

Mingil hetkel bändikas helistas mulle mu õde ja teatas, et ta on linna tulnud ja oleks tahntud minuga koos hängida, aga olin juba hõivatud. Selle kõne peale tuli mul siis meelde oma telefon hääletu peale panna, aga see omakorda viib järgmise seigani. See oli nagu sissejuhatus, nüüd tuleb siis see mis edasi sai. Niisiis olin jälle bändikas ja muusika oli nagu ikka - vali - aga tundsin äkitselt sisimas suurt vajadust oma telefon üles otsida ja koheselt tundsin ka ära tuttava surina: see oli mu mölafoni vibraalarm. Helistajaks oli Krissu ja selgus, et proov oli läbi saanud ja nüüd oli veel piisavalt aega bussini ning on paras hetk wii mängimiseks. Mina olin kahe käega nõus (sest rohkem käsi mul pole, aga loodan et see siiski väljendas minu entusiasmi)!

Algus läks nii nagu pidigi minema, et tegime vastasikku paar megapalli ja lõime lihtsalt publikusse enamus pallides, aga siis võttis mäng ootamatu pöörde. Nii, loodan et kõik wii-sõltlased on ennast ärevusest tooli serva peale kergitanud, et teada saada, mis see imeline sündmus küll olla võis. Teie pettumuseks võtan ma nüüd jälle pingeid maha ja räägin eelloo, et mängisime tennist 'best of 5' ja olime jõudnud seisuni 2:2 ning oli jäänud üks otsutav ring, mis ei tahtnudki lõppeda, sest seis püsisi väga kaua Deuce'i peal, kuni viimaks Krissu minust jagu sai ja mängu võitis.
Sain emanda käest lüüa... ja kogu moos on tema.

Nüüd sai kell juba seitse ja buss oli valmis linna poole sõitma, saatsin siis veel Kristiina bussipeatusesse ja olles veendunud, et ta ikka maha ei jäänud, lippasin tagasi keskusesse, et asjad kokku pakkida ning koju minna. Märkamatult olid Ditmar ja Harlet enda diskoripuldid juba üles seadnud ning olid valmis plaate keerutma. Panin enda järelt uksed lukku, viisin Matu ja Kelli ära ning läksin ise ka koju, sest ausalt öeldes oli kõht juba päris tühi, aga oh mis ime mind tabas taas. Jah, tõesti, see ei ole veel kõik - üllatusi muud kui tuleb ja tuleb veel. Kui tahate teada mis mulle koduuksel naeratuse näole tõi, siis lugege ka kindlasti järgimist lõiku :)

Vot see on siis nüüd see lõik, mis räägib sellest, mis juhtus pärast Ten Singi proovist naasemist. Avan mina ukse ja mida ma näen - põrandal on mänguasjad, trepi peal on mänguasjad, diivani peal on mänguasjad ja absoluutselt igal pool on mänguasjad! Mõtlete nüüd et Jõuluvana tuli külla, aga eksite, need olid hoopis Kaspari omad. Lisaks temale olid teises toas veel isa ja Anni Marita ning köögis valmistas õde veel üht üllatust - ma ju lubasin, et üllatusi tuleb veel. Nimelt katsetas ta om uut pannkoogipanni! Suured otse pannilt tulnud soojad koogid ja moosipurk ootasid juba laua peal, ei midagi muud kui kõhuke täida end :)

Mingi aeg liitusid meiega veel Arles ja Are ning veidi aja möödudes läksid kõik viis Kangust tagasi Kolga-Jaani, mina aga hakkasin Ässasid vaatama ja lisaks selle filmile vaatasin ka veel teise filmi kohe otsa - vot nii kõva mees olen. Teiseks filmiks oli Gladiaator, selline poksimise asi puha, aga meelelahutuseks väga hea. Pärast seda olid kõik meeled päris ära lahustunud. Otsustasin et kõige parem viis enda kokku kogumiseks on alustada mõtete kogumisest ja nüüd ma olen neid nii palju juba kogunud siis, et on aeg vist lõpetada.
Tänan tähelepanu eest :)

Suveaeg

Täna siis plaan Marisele külla minna, sest ta kutsus meid enda juurde Armeeni-Eesti kohtumist vaatama ja sauna ka. Hakkasin siis uurima, et kes siis tulevad, sest Jaanika ka juba sai selle kutse ja uuris kas mul autos ruumi veel on. Lasin Jaanikal gospelkoori proovis küsida kes huvitatud on ja leppsime kokku et poole kuuest hakkame minema. Nüüd oli veel veidike aega selle hetkeni ning panin jälle jooksu riided selga ning võtsin kepid kaenlasse ja läksin metsa.

Kepitasin (nagu Art armastab selle kohta öelda) poole kolmest kuni kella viieni ja läbisin selle ajaga viisteist kilomeetrit. Jõudsin kodus kiire pesu ja riietevahetuse teha, haarasin veel saunaasjad ning juba oligi aeg teistega maximas kokku saada. Jõudsin poe juurde täpselt samal ajal kui Jansa, Merka, Anne ja Pille, ostsime veidike külakosti ning panime Puiatu poole punuma. Maris oli kodu kenasti jalkaks ära kaunistanud: seinal ilutsesid Eesti koondise Ragnar Klaavani pilt. Kohe hakkas ka mäng pihta ning mina keskendusin enamjaolt sellele. Jaanika läks sauna kütma ja peagi saabusid ka Teet, Karmela ning Nils oma naise Pireti ja poja Alfrediga.

Pärast mängu oli naistel eesõigus sauna minna ja me ülejäänud hakkasime Skip-bo'd mängima. Siis läks Nils perega sauna ja kui Piret Alfrediga tagasi tuli, läksime me Teeduga talle seltsi. Leilitasime veidi ja puhusime juttu ning Nils grillis kana kaminas, nii et saime veidike seda ka süüa. Siis läksime tuppa ja ei läinudki kaua kuni Jaanika hakkas peale käima, et lähme ikka koju.

Kõigepealt üritas ta veenda Marist, et nii hilja on ja tahaks magama minna; selle peale Maris ütles, et ta elabki tegelikut seal samas ja ta ei kavatse küll kuhugile minna :) Siis hakkas ta Teetu veenma, aga Merka tegi Teedule parasjagu massaaži ja ta ei vastanud kohe. Lõpuks suvatses ikka öelda, et jääb Marise juurde tänaseks.

Väga palju inimesi polnudki enam järgi jäänud keda koju minemises veenda. Mina ütlesin kohe, et okidoki, olen nõus kasvõi kohe, aga Karmela oli veel teki all ja Jaanika nägi siis veidike aega temaga vaeva. Järgi oli veel jäänud Merka, aga selgus siis, et ka tema jääb Marise juurde. Ehk kokkuvõttes palju kära ei millestki - oli vaja ainult Karmeluntsik üles saada :)

Vot siis läksime koju ja kuna on ikka veel nädalavahetus, siis oli Krissu ka veel üleval ja arvustasime veidi lolle kohtunikke, kes meie võidust viigi tegid. Nõmedikud!

Ja lõpetuseks oli vaja üks ebameeldiv protseduur ka teha. Tuli minna suveajale, ehk keerata kell üks tund ette, see aga tähendab ju omakorda seda, et saan ühe tunni vähem magada! Just oli kell napilt kaksteist läbi ja nüüd juba üks läbi - küll aeg läheb kiiresti.

Teatripäev

Ärkasin toredasti varakult, aga seda ennekõike selle pärast, et oli vaja. Pidin kella kaheteistkümneks Pilistverre koosolekule jõudma. Märkasin aga et koeral oli toit otsa saanud ja lippasin siis ruttu ka poest läbi ja siis benuskast veel autole ka süüa ja asusingi teele. Arvasin et võib-olla jään natuke hiljaks, aga kuidagi uskumatult kiiresti läks seekord see sõit ja olin veidi enne keskpäeva kohal. Enne mind oli seal juba Kristiina (Kaljuste), Jaane, Matteus (tüüp, kes Jaane ja Krissu kohale sõidutas) ja otseloomulikult ka Hermann. Plaanis oli söögiga alustada, kuid pidime ikka teised ka ära ootama. Ühe autoga tulid veel Tallinnast Mari-Ann (Oviir), Titta ja Lia, teise autoga Tallinnast tulid burgerimehed: Joel, Allar ja Elari ning Tartus tulid Kristjan, Eleri (Illik) ja Janno.

Sõime kenasti kõhud täis ja läksime siis rehehoonet uurima, et kas see sobiks meile festivali südameks, ehk pealava asukohaks ja siis läksime tuppa arutusi pidama. Koosolek oli väga juturikas, aga veidi rohkem selline loba, kui et asjaliku jutu rikkas. Minul polnud selle vastu midagi, sest arvasin, et oleme tulnud terveks päevaks ja küll jõuame ka asjaliku pooleni, aga poole neljast läksid Mari-Ann, Titta ja Lia Põltsamaale laagrisse ja tund hiljem pidid lahkuma Krissu, Joel, Allar, Elari ja Jaane. Ning järelejäänud seltskonnaga polnd mõtet sinna ka kaumaks jääda ja ka Tartu esinudus pani masinale hääled sisse ja läksid ära. Mul oli kõht veidikene tühjaks läinud selle aja peale, niiet otsustasin kohalikust supermarketist miskit hamba alla leida.

Bussikas aga olid Taavi ja Rasmus hängimas ja ma läksin ka siis juttu ajama. Mingi aeg tuli ka Ester korraks kampa, aga ma otsustasin siis ikka lõpuks koju ära minna. Ma polnud arvestanud, et ma nii ruttu koju jõuan ja pidin tee peal välja mõtlema, mida ma nüüd teen. Päeval küll veidi sadas ja oli päris lumine see olemine, aga mõtlesin siis, et lähen kepikõndima jällegi ja proovin seekord siis veidi joosta ka juba. Vahetasin riided ja asusin teele. Päris märg oli ikka ja veidi ebamugav, aga pärast 5-6km soojenduskõndimist tuli juba iseenesest jooksusamm sisse ja lippasin paar kilomeetrit päris hea tempoga mägedest üles alla. Siis võtsin jälle rahulikult hoo maha ja jalutasin edasi.

Kuna kell oli juba päris hiline; alustasin viisteist minutit kuus läbi ja metsast välja jõudsin siis umbes poole kaheksa ja kaheksa vahel, siis enam sama teed pidi tagasi minema ei hakanud ja läksin mööda järve äärt kodu poole. Huntaugu juures aga vaatasin, et jõudu on veel küll ning tegin veel ühe obeliski rigi otsa. Kokku jalutasin siis seekord 17 kilomeetrit, kahe tunni ja kahekümne minutiga. Täitsa toreke oli natuke jooksusammusid ka teha, see annab juba lootust, et järgmine pühapäev ikka Pärnusse jooksma lähen. Õnneks on see nii lühike distants, 5,5 kilo ainult, aga selle arvelt on ka tempo kinldasti palju kiirem. Ei tea kuidas seal mere ääres lumega lood on ainult. Põnev, põnev, põnev igaljuhul.

Kodus süvenesin siis kahte ekraani korraga. Krissu tuletas meelde, et täna on teatripäev ja telekast näidatkse teatri auhindade kätteandmise pidu. See oli üllatavalt lühike, või noh väga kiire. Need vahepalad olid väga lühikesed ja kommentaatoritele ei antud üldse aega oma lauseid lõpetadagi, väga veider igatahes. Pärast teatrit näitas iluuisutamise asja kah, kus eestlane võistles ja tal tuli väga hästi välja, tegi oma isikliku rekordi seal punktiskooriga ja puha. Väga viis kohe! Sellega seoses mõtlesin ka oma uisukava välja, sellise mis mulle meeldiks nagu. See on nii et see uisutaja teeb piruette hästi palju ja siis kui seisma jääb siis käib pea hullult ringi, vaatab poolkõõrdissilmadega, et kus ta on üldse, raputab siis pea selgeks (nagu actionfilmis kui keegi kõvasti mööda pead on saanud) ja teeb siis oma trikke edasi :)

Selliste unistustega lähengi magama nüüd - palju parem kui pärast mingit õudukat magama minna ju!

Logisevad mutrid

Lund sadas. Ja kohe kõvasti; vaatasin aknast välja ja mu äsja puhtaks pestud auto oli paksu lumekihi all ning oli ülimalt selge, et täna ei lähe ma ei jooksma ega ka mitte kõndima. Aga midagi oli ju vaja teha, et mitte terve päev mõttetult passida. Ning mida muud ikka teha igavuse peletamiseks, kui minna poodlema. Muidugi minu poodides kolamine ei võrdu enamuse arusaamaga sellest tegevusest, aga ikkagi. Käisin siis erinevates ehitustarvete poodides ja uurisin kui palju võiks maksma minna ühe suure (selline ratastega ja puha) prügikasti ostmine.
HAHAHHAHA, ütleme nii et ega muidu lõbus ei olegi, kui ise elu lõbusaks ei tee, eks!

Pärast kiiret kaupluste külastamiset läksin aga ema juurde. Ema küll on Soomes, aga ma läksin siis vaatama, et kuidas tal see dušinurk ikka peaks sinna ära mahtuma ja nokitsesin paar tundi selle kallal. Mina ei tea kas see üks mutter nüüd kadus ära seal või oligi ta puudu, aga päris kokku ma teda siis järelikult ei saanud. Või noh, üks mingi ratas jäi esialgu külge panemata, kuid eks ma leian kuskilt uue mutri ja siis on asi vask. Pean ikkagi ka ära mainima selle, et minu arust peaks see dušinurk teist pidi seal olema, aga eks ema ise vaatab kui koju tuleb kas tahabki nii jätta või mitte.

Umbes kella seitsmest läksin koju ära ja veetsin aega oma toas istudes. Tõin veel kuurist hunniku mutreid, kruvisid ja ma ei tea mida veel, mis sinna karpidesse olid sattunud ja hakkasin neid sorteerima, lootuses leida samasugune mutter mis seal ema dušikabiinist puudu jäi, aga ei olnud sellist. Eks ma lähen siis kunagi jälle poodlema, ehk ehitustarvete kauplusi kammima ning vaatan siis sellise pilguga ringi. Üks päev otsin suuri prügikaste, teine kord jällegi pisikesi mutreid :)
See meenutab juba natuke minu pead - suur prügikast ja mutrid logisevad!

Lühike keping

Kolmapäev (25. märts)

Täna oli siis kepikõnni (või nagu Toomas Luhats tavatseb öelda: kepingu) teine päev. Seekord enam ei hellita ja teed ning saiakesi kaasa ei võta. Läksin nii veerand tundi enne kolme liikvele ja seekord mitte obeliski kaudu, vaid keerasin mingil hetkel otse järve peale ja kõndisin siis jää peal, aga vaevalt oli veerand tundi möödunud kui kuulsin telefonis meeldetuletust. Kell oli saanud neli ja kalender andis märku, et juba tunni aja pärast on kunstmurustaadionil U-17 Eliitliiga kohtumine. Niisiis pidin oma trajektoori ümber mõtlema, et mu jalutus lõppeks staadioni juures ja kestaks veel 50 minutit.

Distantsi pikkuseks tuli siis seitse kilomeetrit ja mänguni oli veel mõned minutid aega. Peagi liitus minuga ka mängu vaatama Art ning üheskoos võtsime vastu 3:1 võidu Leeioni ja Ajaxi ühismeeskonna vastu. Väljas oli aga märkamatult külmaks läinud. Lompidele tekksi jää ning Art ennustas tugevat öökülma. Kannatasime veel teisegi poolaja vastu ja siis viis ta mu koju ära, sest enam kõndimise tuju küll ei olnud, pärast pooleteist tunnist kohapeal istumist.

Kodus oli mul aega üles sulada ja sain ka kõhu täis söödud ning jäin siis veidiks jälle arvuti taha istuma. Rääksime Krissuga veidike ja tema kaudu ühe noormehega, kes on vist huvitatud Ten Singi trumme mängima tulemisest. Jääme lootam parimat.

Ühe pildikese tahtsin ka panna siia ja seekord siis jällegi Akne seeriast, et ehk keegi veel peale minu tunneb end mõnes neist situatsioonidest ära :)

Kaks ühes

Teisipäev (24. märts)

Selline lugu et mul on see üks jalg natuke haiglane või kui täpne olla siis parem põlv, võib-olla olete sellest juba lugenud, aga asi on nii et väga nagu joosta ei saa. Mõtlesin siis (innustatuna Toomas Luhatsi blogist), et võib-olla aitab kui hoian oma jalgu lihtsalt liikuvuses, aga intensiivset koormust ei pane peale, ehk siis harrastaks natukest viisi kepikõndi. Jajaa, nüüd kõik naeravad, et mis moodi mehed nüüd kepikõndi teevad, aga ma ei viitsi küll ennast või kedagi teist siin õigustama hakata praegu. Ütlen vaid nii palju, et eesmärk pühendab abinõu.

Arvestasin et võtan väga rahulikult ja mõtlesin kasutada ka võimalust loodust nautida ja tegin endale kaasa termose täie teed ning isa oli just mingeid saiakesi küpsetanud. Sõitsin ema korterisse ja laenasin sealt tema aktiivkõnnikepid (ema, nüüd siis tead, et ma laenasin), nagu nende peale kirjutatud oli ja sõitsin siis obeliski juurde, sest läbi linna ma küll nendega kõndida ei kavatsenud :) Jalutasin ja jalutasin, alguses oli veidi ebamugav aga pika peale hakkas päris hästi välja tulema. Ainuke mure aga oli selles, et kogu see teisel pool järv olev terviserada on väga jääs ja libe, kuna sinna enamus inimesi ei jõua ja selle olukorraga kaasnes ka mu selle talve esimene kokkumine - kakskümmendviis meetrit mäest alla ja mingi kepid ka veel lendasid üle pea ja jalge vahelt läbi. Kui alla jõudsin olid vasak pöial ja parem peopesa verised, sest unustasin kindad koju, aga koheselt jõudsin ka Hiirekale ja tegin seal ammu oodatud peatuse.

Pesin lumega vere maha (ok, ega seda päris ei voolanud, aga pöidlalt oli küll tükike nahka maha tulnud) ja serveersin endale teed ning saiakesi. Nautisin vaadet ja lihtsalt istusin, aga kaua sa ikka niimoodi istud. Niisiis läksin tuldud teedpidi tagasi. Teekonna pikkuseks oli 13 kilomeetrit ja kui sisse arvestada ka teepaus, siis oli selle ettevõtmise koguaeg kaks ja veerand tundi.
Erilist rõhku palun suunata siis eelmises lauses kastutatud sõnale 'koguaeg', sest kogu aeg olen ma selle valel ajal kokku kirjutanud ja nüüd arvatavasti esimest korda kasutan ma seda õigesti :)

_________________________________________________

Esmaspäev (23. märts)

Arles ostis endale uue auto ja ma sain oma Toyota tagasi. Jee! Aga sellega oli nüüd see lugu, et ta oli veidi teist värvi viimati kui ma teda nägin, peaks vist pesema natuke. Mõeldud teht.. öö.. tegemisega alustatud, siiski :) Kujutan ette, et hakkasin selleks suureks tseremooniaks umbes kolm läbi valmistuma ja enne nelja juba olid jalad märjad, aga nühkisin kindlameelselt edasi: ülevalt ja alt, eest ja tagant, külje pealt ja teise külje pealt ikka ka. Rattad isegi puhtaks ja lausa ukse siseküljed tuli ära pesta, sest needki olid tolmuga kaetud. Lõpetasin napilt enne viite ja samal hetkel astus õue isa, kes ulatas mulle telefoni.

Mu õeke oli taas linna tulnud, seekord osalema mingil keraamika koolitusel, kuid avastas siis viimasel hetkel, et koos Annimanniga ei saa ta sellest ikkagi täit mõnu tunda ja uuris võimalus, et äkki mina saaksin tal veidi silma peal hoida. Tõmbasin jope selga ja sõitsin linna pisikesele järgi. Lootsin, et kui ma hästi kiiresti ära käin siis keegi ei pane tähelegi, et mul on autopesust rokased püksid jalas veel ja tundus, et suutsin kiiresti tegutsedes üpris märkamatuks jääda. Isa oli nõus Annit hoidma ja mina läksin taas auto juurde, seekord siis pange ja nuustiku asemel hoopistükis tolmuimejaga - oli vaja ju auto ka seest ilusaks teha.

Müttasin päris kaua ja ei pannun esialgu tähelegi kui õde oli juba tütrekesele järgi tulnud, jõudsin vaid lahkuvale autole järgi lehvitada. Umbes seitsme paiku hakkas õues pimedamaks minema ja minul oli aeg juhtmed kokku kerida ja tuppa minna. Sõin, istusin arvutisse, jutustasin msn'is lemmikuga ja vaatasin siis Sõpru. Selline päev oligi.

Tähetolm

Ärkasingi kenasti äratuse peale üles, kuigi läks veel paar minutit, enne kui suutsin end püsti ajada. Kuulsin ka Crefi äratust, aga ta hoiatas mind eile, et teda sellised asjad tavaliselt eriti ei häiri, niiet olin kohustatud teda ka ise äratama minema. Vannitoas kuulsin ka tesitkordset äratust ja köögis hommikusööki valmistades ka kolmandat ja läksin siis kontrollima, et kas ta ikka veel magab. Lõpuks sai ka tema püsti ja hakkasime peagi hommikust sööma. Kirikusse jõudsime täpselt õigeks ajaks. Markot jällegi ei olnud millegi pärast ja teda oli asendama tulnud seekord Helmut Mõtsnik - märkmepaberimees! Ta on diakonõpetaja emeeritus ja seega veidi aastatega aeglasemaks jäänud ning talle meeldib kõike väikeste paberite peale üles tähendada.

Ilm oli ilus ja mõtlesin väikse jalutuskäigu värskes õhus teha, aga kuna kõik teised läksid Karmelale külla, siis otsustasin kõige pealt koju minna ja siis otsustada. Merka soovis küüti, et ma ka tema koju viiksin ja enne kui jõudsime kirikust välja helises telefon ja mu õde uuris, et kas mul oleks võimalik talle külla minna, sest ta ei tundnud end just kõige paremini ja vajas abi laste kantseldamisel. Läksin siis apteegist läbi ja ostsin talle aspiriini, võtsin kodust isa kaasa ning läksime Kolka. Minu põhitegevus oli Kaspariga mängimine ja kui kell sai kaks, siis läks ta magama ja Kats ärkas üles. Ajasime veidi köögis juttu, kui märkasin akna alla pingi peal Mari-Anni koos sõpradega istumas. Püüdsin sõnumiga ta tähelepanu ning lehvitasin siis läbi akna.

Veidi aja pärast nägin teda koridori tulemas ning läksin ukse taha juttu ajama. Rääksime ligi tunnikese, aga siis pidin juba Viljandi poole liikuma hakka, et õigeks ajaks Ten Singi jõuda. Käisin veel ruttu poest läbi ja tõin õele pannkoogijahu ja pannkoogimoosi, et kui unimüts Kaspar peaks ärkama, oleks talle midagi head süüa pakkuda. Jõudsin veel enne Ten Singi kodust läbi minna ja kiirustasin ka poodi, sest oli ju plaanis Jam Club ning igaüks pidi midagi laua peale kaasa võtma. Rahvast oli üllatavalt palju, arvestades seda, et paljusid ei olnud kohal. Krissu oli Ugalas proovis, Pille oli Sillamäel ja Piretit ja Helenat ka ei olnud - sellest hoolimata oli meil lõbus ja ka piisavalt süüa.

Pärast Ten Singi olime oodatud Aare ja Helena juurde filmiõhtule, mis algas juba seitsmest, aga pikaks veninud proovi tõttu jäime me umbes tunnikese hiljaks. Vaatasime filmi nimega Stardust ja hiljem nägime ka natukene Ässasid tv3'st. Kuna meeleoluks olid kõik tuled kustu pandud, siis juhtus ka võike õnnetus. Nimelt komistas Anne trepil ja väänas oma jala välja, aga ma loodan et ta paraneb kiiresti. Pärast viisin Anne, Merka ja Jaanika koju ning ega ma ise ka kuhugi mujale minna osanud kui oma koju. Jõudsin veel Krissule head ööd soovida ja nende soovide saatel ka ise uinuda.

Must notsu

Laupäev (21. märts)

Eks kogu energia läks täna ikka mängule mõtlemise peale ja kui see lõpuks kätte jõudis, siis need kaks tundi tundusid väga piinarikkad. Ehk siis selle hooaja pakk saadid juba kätte. Mäletan veel nii hästi kuidas eelmine hooaeg esimene mäng Levadiaga olime viigile nii lähedal ja nüüd sel hooajal on see tunne, et meeskond on veel tugevam .. ja siis 0:7. Häbiväärne. Nad nagu ei olnud üldse mänguks valmis ja see neljanda minuti värav tõmbas ka viimasele entusiasmile joone peale. Tagantjärgi mõtlen sellele kui lihtsalt ühele halvale päevale, mis kunagi ehk ununeb, aga praegu on küll väga mõru maitse suus.

Mängu kohta võib lugeda täpsemalt soccernet.ee artiklist: http://www.soccernet.ee/news.php?id=24743&topic=LIIGAJALGPALL

Kui jalgpalli eluga võrrelda, siis klubi on vist nagu abikaasa. Vist - selle pärast, et ma ise ei ole ju abielus olnud, aga ikka kujutan ette, et milline suhe see olema peaks või olla võiks. Jalkas on ka nii, et kui oled endale klubi leidnud, siis oled sellele truu kuni lõpuni - nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuse jne. Kui niimoodi võtta, siis oli täna see päev kui soovid head aga välja kukub kõik kuidagi valesti. Triikraua jälg põleb särgile, söök kõrbeb ära ja poodi uute toiduainete järgi minnes tagurdad posti otsa - ebaõnn, aga küll see pöördub ;)

Enne mängu - ütleme nii, sest tegelikult ei saa ju seda hommikuks nimetada (mis sest, et mina alles ärkasin) - nii umbes kella ühe paiku helistas Jaanika ja tahtis kiriku võtit, mis oli minu kätte ununenud sellest ajast kui ma jämpsitamas käisin. Kui ta lõpuks sellele järgi tuli, rääkis ta, et Crefi (kodanikunmega Martin) on Viljandisse külla tulnud ja võiks õhtul kõik koos kuskil kokku saada. Näiteks minu juures, pakkus ta välja. Olin meeleldi nõus neid pärast mängu võõrustama ja leppisimegi kokke, et pool kaheksa on nad teretulnud. Veidi hiljem selgus ka, et esialgne ööbimis variant ikkagi ei sobi ja lubasin tal tänaseks meile jääda.

Pärast mängu käisin kiirelt poes ja läksin siis koju külalisi ootama. Jaanika, Teet, Karmela ja Crefi tulid koos ja peagi tuli ka Annet, kes veel kuskil kõrval tänavas eksles. Sättisime end istuma ja meie üllatuseks kõlas veelkord uksekell, kuid kedagi rohkemat oodata me küll ei osanud. Külaliseks oli aga Eha, kes oli gospelkooris küllatuleku üleskutset kuulnud ja otsustas oma kohalolekuga meid rõõmustada. Tõin lagedale uued mängukaartid - Musta Notsu omad! Need on eriti lahedad ka seetõttu, et need pildid on joonistanud Navitrolla ja need on lihtsalt nii koomilised, et see on üks naljakamaid kaartimänge mida tean. Tegime päris mitu ringi, kui selgus et paljud külalised ei olnud eelneval ööl piisavalt magada saanud ja pidasid mõistlikuks lahkuda.

Jäime veel Crefi ja Jaanikaga veidikeseks juttu ajama, kui helistas Ulla, kes lubas veidikese hilinemisga jõuda. Ega ta ausalt öeldes ju väga palju ei hilinenudki, aga enamus rahvast oli juba läinud... Kuid see meid ei morjendanud, juhatsaime talle teed minu juurde ja kogunesime peagi jälle laua ümber, et juttu puhuda. Aga kuna homsel teenistusel pidi gospelkoor paar laulu esitama, ei saanud ka Jaanika ja Ulla väga kauaks jääda. Näitasin siis Crefile ta aseme kätte ja läksin ise oma tuppa. Jõudsin veel Krissuga veidike lobiseda ja läksin siis ka ise magama, sest äratuskell pidi hommikul halastamatult kell üheksa helisema hakkama.

Päevategijad

Täna nagu suurt midagi ei teinudki, passisin kodus enamus asjast. Kella neljast üritasin jälle jooksma minna, aga ei olnud jalga ega vormi - käisin obeliskil ära ja rohkem ei jõudnud, ehk siis kokku veidi üle viie kilomeetri. Istusin edasi kodus ja ei tegelenud nagu millegagi. Alles õhtul hiljem avastasin, et see noortebändide konkurs on käimas, aga olin vist juba lootuseltult hiljaks jäänud, niiet ei hakanud sinna minema enam. Kuid kella poole kaheteistkümnest helistas Maarja, kellel samuti on koolivaheaeg ja on seda Viljandisse veetma tulnud, ning rääkis oma mure ära, mis oli küll pigem palve, et ma veidi teda ja veel paari sõpra sõidutaksin.

Esialgne plaan oli neil minna Liisi juurde, sest Triinul on homme sisseastumised ja vaja rahulikult välja magada, aga selgus et seal juba mingi rahvas külas ja teiseks varaindiks jäi siis Sinialliku, kuid sinna jalutamine oleks olnud midagi hoopis muud kui välja puhkamine. Ääretult tore oli neid jälle näha ja natukene juttu puhuda. Naljakas oli see kui Triinu küsis, et kuidas mul seljaga lood on, sest ta teab, et see mul probleemne koht ja enne veel kui vastata jõudsin küsis Liisi naljaga pooleks, et kuidas mu jäsemeltel läheb ning pidin tunnistama, et hetkel on jah suurem mure mul jala kui et seljaga. Saime natuke naerada ja mul oli nii hea meel, et Maarja helistas - tegite mu päeva!

Kui mäletate siis eelmine laupäev oli umbes sama olukord, kui ma sain väga kena sõnumi ja võimaluse Maarja koju viia. Ja teate mul on alati nii hea meel kui ma saan kedagi niimoodi aidata, ei tea miks, aga naeratus tuli kohe näole ja selline hea tunne oli, kui selle sõnumi sain. See ei ole selle pärast, et saan tunda, et ma olen ülivajalik või et nüüd jääb keegi võlglseks mulle või midagi, vaid hoopis see tõttu, et ma tean kes, mis, kus ja kuidas. Ma tean et nad ei jää ula peale või ei pea keset ööd mööda maanteed jalutama, vaid ma ise viisin nad koju ja nad on nüüd kindlas kohas - soojas, kaitstud ja toidetud :) Hea on teada, et su sõprade, lähedaste ja armsatega on kõik korras.

Meenutused

Täna kuulsin läbi une telefoni meeldetuletust, ja kuna tavaliselt tähistavad need kellegi sünnipeäva, siis hakkasin endamisi juurdlema, et kes see täna aasta vanemaks saab. Teadsin küll, et pidin täna noortekasse tööle minema, aga sinna oli mu mäletamist mööda veel paar tundi aega, sest kell oli alles üksteist. Aga kuna ma ei suutnud sünnipevalapse nime välja mõelda, siis otsustasin seda telefonist vaadata ja selgus, et see ei olnudki seda laadi meeldetuletus, vaid seal seisis hoopis info, et kuna on koolivaheaeg, siis pean noortekeskuse juba kell kaksteist lahti tegema. Muidugi meenus mulle alles täna, et võtmed on Merka käes, niisiis helsitasin Kalvile, et küsida kas keegi on ka keskuses veel tööl. Võtmemure lahendatud jõudsin veel kaasa pakkida kõik vajaliku ning krabasin veel teepeal ka paar võileiba.

Tööpäev nagu tööpäev ikka, ei oskagi selle kohta palju rääkida. Laua taha istudes meenus see, et kui ma jaanuaris kaks nädalat tööl olin, siis koosnes päev kahest osast - esimesed kaks-kolm tundi ootasin kuni Krissu koolist koju jõuab ja siis kuni kaheksani lobisesime msnis. Tegelikult ei olnud ka tänane päev selles suhtes erand :)
Pühapäeval kui Teeduga päeval saunas käisime, siis jõudsime oma mõttekäikudega Mia Michaelsi koreograafiani ning sellest ajendatuna otsisin youtubest erinevaid So You Think You Can Dance hooaegades loodud moderntantse, kus siis ka Mia üks koreograafidest on. Lisaks tema töödele leidsin ka paar Mandy Moory tantsu, mis mulle väga meeldisid ja ühe selle saatega üldse mitte sotud tantsu, mis pani mind väga mõtlema.

Selle nimi on Hand in Hand ja seda esitavad kaks päris erilist tantsijat. Tüdruk, kes kaotas käe auto õnnetuses ja noormes, kes juba lapsena jäi ühest jalast ilma. Teate, vahest mõtlen, "oi täna õlad nii valutava, et ei saa seda või teist teha", või siis jällegi, et mul on selg haige ja ei mina saa kuidagi midagi teha. Ja nähes kuidas keegi ainult ühe jalaga julgeb seista hoolimatuse vastu või kuidas vaid ühe käega on võimalik haarata kinni kõigest positiivsest, siis see paratamatult paneb oma prioriteetide üle mõtlema. Ei olegi tähtis millised takistused me teedele tulevad, isegi kui oled kautanud jala või käe, ei pea me oma eludes kõrvalseisjateks jääma, sest kui meil on süda õige koha peal, siis oleme võimelised neid takistusi ületama.



Võib-olla mäletate, et hommikul tundsin muret selle üle, et ei saa uksi avada, kuna võtmed on Merka käes, aga õnneks oli Liina tööl ja pääsesin muretult sisse. Kuid nüüd oli kell saanud kaheksa ja peale minu ei olnud enam kedagi seal tööl ning lootus, et ehk tuleb koristaja ja paneb ise uksed kinni kadus ka kiiresti. Õnneks leidsin kapist varuvõtmed ja sain ikka rahulikult koju minna, aga kogu selle võtmemajanduse käigus olin unustanud bändika ja lauasahtli võtmed ka enda taskusse, niiet pidin ikkagi veel korra tagasi minema. Enne seda aga oli vaja poest süüa osta ja lootsin ka siis Merka käest võtmed saada, et ka need tagavaravõtmed tagasi viia. See viimane plaan aga ei õnnestunud, sest ta oli parasjagu just luuleõhtul ja võtmeid tal ka kaasas polnud.

Aga poes nägin ma oma kunagist klassivenda, Priitu (Tamm), kellega pole juba väga pikka aega kohtunud. Rääksime veidi elust ja olust, kuni kell jõudis juba sinna maale, et poodi hakati sulgema ja Priidu tüdruksõber ei viitsinud ka enam kauem oodata. Mina siis viisin noortekasse need teised võtmed ära ja tulin koju tagasi, sõin üle kaheksa tunni jällegi ja jutustasime Krissuga veel poole ööni. Homme algab kevad, lahe!

Jämpsitamas

Kolmapäev (18. märts)

Eile jõudsin päälinnast alles väga hilja tagasi ja veel hiljem sain magama, niiet olin veidi segaduses, kui Karmela mulle kell 11 helistas. Jutt käis siis sellest, et Jämejalas oli tulemas "kevadpoisi ja kevadtüdruku" valimised ning olin lubanud aidata tehnika transpordiga, aga lahtiseks jäi veel täpselt millal ma aitama peaksin. Nüüd siis selgus :) Lubasin veerand tundi pärast kahtteist linnas olla ja üritasin end kuidagi ärkvele mõelda, kuid ebaõnnestusin selles haledalt. Umbes viisteist enne keskpäeva sain alles end voodist püsti ja võtsin suuna vannituppa. Tsiki-briki ja olingi juba teel kiriku suunas.

Karmela tuli ka peagi ja hakkasime siis valima, mida kaasa võtta ja mida mitte. Kuna erilisi nõudmisi esitatud ei olnud, siis piirdusime vaid hädavajalikuga ning läksime Jämpsi. Olin arvanud kogu aeg, et üritus toimub tegevusmajas, kuid selgus, et seal on olemas ka oma kultuurimaja - väga suur maja, suure saali ja lavaga - vägev värk ikka, millised ressursid! Sellega seoses aga ilmnes muidugi ka tõsiasi, et olin selle saali jaoks liiga lühikesed juhtmed kaasa võtnud ning edasise arutelu käigus selgus veel asju, mida oleks vaja või mis kergendaksid ürituse läbiviimist. Niisiis oli kindel, et peaksin ühe ringi veel tegema, aga enne veel läksin lasteosakonnast läbi ja sain sealt Jaanika käest kitarri, millel oli üks keel katki läinud ja kuna keegi seda vahetada ei osanud, siis võtsin ka selle operatsiooni enda kanda.

Linna minek sobis mulle hästi, sest ma ei olnud veel hommikust söönud ja pidin kodust niikuinii ühe juhtme tooma, enne aga veel kirikust mõned juhtmed ja statiivid. Kella kahest olin linnas ja Karmela ütles, et tal on tegevusmajas sünnipäevade tähistamine ning vabaneb umbes poole kolme paiku, niiet mul oli veidi aega kodus ka kitarri häälestajat otsida ja igaksjuhuks pistsin veel mõned üleminekud kah kotti. Teel tagasi helistas jällegi Karemluntsik ja teatas, et ta on tagasi kultuurimaja ja ootab mu juhendusi. Jõudsin ka paari minuti möödudes ja sain tehnika kenasti üles seatud. Siis panin veel kidrale keele peale ja häälestasin ta korralikult ära kah. Tegime veel natuke nalja seal ja laulsime, kui helistas Jaanika ja ütles, et tal oleks vaja kitarri mängida nüüd lastele. Viisingi selle talle ja läksin ise tagasi koju.

Eks ma siis passisin veidi arvutis ja sõin korralikku sooja toitu ja kui kell sai pool seitse läksin järveäärde jalkale. Seekordses Esiliiga kohtumises võõrustas Tuleviku duubel Lasnamäe Ajaxit ja võitsime neid 4:0, väravad lõid Rasmus Luhakooder (43. penaltist), Raido Roman (64.), Janar Toomet (76.) ja Tanel Melts(78). Tuju oli kohe väga hea ja läksin rõõmsalt koju.
Jutustasime veel veidi Krissuga ja imetlesin ta blogist isuäratavid muffineid - meenus ka kohe minu laupäevane katsetus neid küpsetada. Muidugi oli sarnasus vaid nimetuses, sest minu omad ei meenutanud mitte kuidagi neid kaunikesi :)

Hiiult viigiga

(Teisipäev, 17.märts)

Õde helistas kella üheksast, sest tahtis isa kätte saada, aga tal oli telefonil aku tühi. Tegelikult tal ei olnudki väga vaja isaga rääkida aga tahtis öelda, et need punnid mis me eile Kaspari pealt leidsime, on tuulerõuged. Läksin panin isal telefoni laadima ja uimasin oma tuppa tagasi. Passisin veidi tühja kuni helistas Art ja uuris, et ega ma pole leidnud kedagi, kes tahaks meiega Tallinnasse jalkale kaasa tulla ning uuris kas ma olen Lillekaga juba piletitest rääkinud. Ütlesin et küsisn kümme piletit ja Tehva käest peaks kätte saama. Siis helistasin Lilleverele ja ütlesin, et meil oleks kümmet piletit vaja ja ta lubas tagasi helistada, kui on Tehvaga rääkinud. Helistaski ja ütles, et on olemas ning kohapeal saame kätte :)

Lugesin mõned JäPe kirjad läbi ja saatsin ka oma vastused ja küsimused listi ning hakkasin ootama millal kell nii kaugele jõuab, et hakkame mängule sõitma. Natuke kolm läbi tundsin, et kõht on ikkagi tühi ja peaks vist midagi sööma. Külmkapp tundus tühi olevat, aga mul oli oma salarelv - sügavkülmutatud Grandiosa! Ahi sooja ja Grandis ahju ning peagi oli köögis mõnusat pitsa lõhna tunda. Uskuge mind, kui ma ütlen et see on parin pitsa mida poest saab osta. Pugisin siis peaaegu terve pitsa ära ja käisin ikka akna peal vaatamas ega Art pole veel tulnud ja lõpuks viskasin jope selga ja läksin tänavale ootama. Viimaks jõudis ta kohale ja sõit võis alata.

Tallinnas tegime peatuse Järve selveris ja siis kohe edasi Hiiule. Maris helistas ja ütles, et jalutab ka sinna poole ja mõne minuti pärast korjasimegi tee pealt kaks lilleõit peal, Marisel oli üks õis Ervinile kaasas, sest tal kolmapäeval juubel ja meil kombeks ikka meeskonnale sünnipeäva puhul väike lilleõis kinkida. Mängu alguseni oli veel aga ja teised jäid autosse ootama kuni ma piletite järel ära käin. Seal oli meeletult pikk järjekord ja üheksateist-aastased piletimüüjad liigutasid end aeglasemalt kui üheksakümne-aastased seda teeks. Märkasin siis Janar Toometit seal ringi luusimas ja selgus, et tema käes olidki piletid ja ta ootas veel mõnda mängijat, kes ei mängi, et neilegi piletid anda.

Siis ilmusid lisaks Ardile ja Marisele ka Sosku välja ja peatselt saabus ka Kadri (Jalasto) ning läksime sisse ära. Poisid olid juba platsil ja peagi kõlas ka avavile ning läks hirmsaks andmiseks. Lühidalt võib öelda, et Tulevik surus täiega ja esimesel poolajal käis pall korra postis ja mõned korrad päästis Kaljut halvimast vaid väravavahi tõrje, kui teisel poolajal jäime ootammatult kaotusseisu, mille siiski mängu lõpuks jõudsime viigistada. Täpsemalt võib selle mängu kohta lugeda soccerneti artiklist: http://www.soccernet.ee/news.php?id=24680.
Pärast mängu viisime Sosku ja Tölpuse kodule lähemale ja läksime ise Sportland Arenale Transi ja Flora kohtumist vaatama, Maris laga äks Tiina juurde ööbima. Flora jäi alguses küll kaotusseisu, aga suutis kokkuvõttes mängu ikkagi võita. Selle Trans-Flora mängu kohta võib samuti soccernetist lugeda: http://www.soccernet.ee/news.php?id=24687. Vaheajal pakuti vaatajatele sooja suppi, mis veidi elu jälle sisse puhus, sest kaks mängu järjest õues külmetada ei ole küll nalja asi. Jalad said juba autost välja astudes märjaks ja ega märjas lumes sumpamine seda olukorda eriti ei parandanud.

Pärast mängu istusime autosse ja hakkasime Viljandi poole sõitma, kell oli siis umbes üksteist, aga niipea veel koju ei saanud. Tallinnast välja jõudes hakkas peale kummaline lumesadu, mis ei lõppenud ka mitte kodus, niiet võite arvata kui tore on keset ööd pimedast mööda üleni valget teed sõita, kui tegelikult täpselt ei teagi kus see tee üldse asub. Nii me siis tuterdasime kolm tundi seal, aga väga ka nuriseda ei saa, sest teadagi on sellised sunnitud olukorrad, kus inimesed peavad koos väikses ruumis tunde olema, head vestluste ärgitajad. Nii me siis rääksime jalgpallist ja muustki. Elust ja kõigest mis sinna sisse ja ümber mahub.

Töömiis

Täna magasin üle tüki aja jälle poole päevani. Passisin veidi niisama tühja ja tõmbasin lõpuks oma tööriided selga ja tõstsin veidi kivivilla ühest kohast teise, aga mingit suurt töömeeleolu ei tulnud siiski ja otsustasin hoopiski prügikastidele aluse teha, et nad saaksid kapisügavusest siuhh-säuhh välja sõita. Meistrimehed oleme, tööd me hästi tunneme: saega tegin krõsha-krõsha ja haamriga tegin toks-toks-toks! Ja ei saanudki valmis..

Vedelesin niisama ja isa teatas, et Kaspar tuleb külla, sest Arlesel mingi proov vist. Mängisime siis niikaua autode ja muude asjadega. Teda eriti huvitavad need asjad, mis minu toas on ja tahab neid alati näppida. Kassul olid mingid punnid rinna peal ja lõua all ja panime talle salli kaela, et ta ei kratsiks neid. Isa helistas ka õele, et ta nendele kodus kindlasti kõrgendatud tähelepanu pööraks. Kui Arles talle järgi tuli, siis istusin arvuti taha ja redigeerisin mõned pooleli olevad blogi sissekanded ära ja jutustasin Krissuga ka natuke.

Päevane saun

Magama jõudsin nii poole kolme ja kolme vahepeal ja magasin päris heasti, kuni äratuseni välja. Nii mõnus uni oli kohe pärast seda eilset õhtut. Hommikul aga läksin kirikusse, Hermann teenis seekord, sest Marko oli Põltsamaal ja Evija asjatas ringi koguaeg, sest sekretär oli puhkusel. Leidsin endale koha Anne, Pille ja Marise kõrval, mu selja taha istusid hiljem Ulvi, Ulla ja veel üks soomlane Susi, kohal olid ka Karmela ja Teet. Täna oli Katariin musitseerimas, üks tüdruk kes aasta Norras vahetusüliõpilasena õppis. Armulale läksid jälle kõik korraga, niiet teiseks ringiks enam inimesi eriti polnud. Veensime siis Marisega Evijat koos meiega tulema ja läksime kolmekesi. Hermann naljatles veel enne leiva jagamist, et ta tahtis juba noomima tulla meid, et me ei tulegi, aga seekord läks õnneks.

Pärast teenistust läksime keldrisse kohvitama ja teetama, kuid seal oli üpris igav ja mõtlesime et võiks kuhugi minna. Konnapere pakkus välja, et võiks minna päevasauna, sest Maris läheb õhtul ära ja on plaanis sauna teha ikkagi. Uurisin siis Merkalt, et kas mind on mingiks kellaks vaja kirikusse kontsertiga seoses ja andsin oma nõusoleku sauna tulekuks. Maris, Teet ja konnaema läksid veel kuskilt läbi ja ma pidin oma autoga hiljem järgi sõitma. Ajasime veidi Karmela, Ulla ja Susiga klaveri ümber juttu ja leelotasime, kuni tuli mõte ära minna, sest Evija tahtis ka koju saada. Veel enne kirikust väljumist sain Siirilt sõnumi, kus ta tahtis Emmause koogi retsepti.

Sõitsin koju ja panin arvuti käima, et siis Pärkule koogi retsepti saata ja samal ajal helistas Maris ja teatas, et nad on teel Puiatusse ja ootavad mind. Võtsin sauna asjad ja asusin teele. Tuli oli alles alla pandud ja minu ülesandeks oli veel veidi puid tassida, nii sauna kui ka majja. Maris istus kogu aja arvutis ja suhtles oma poika ja Mariliga ning jälgis samaaegselt Esiliiga mängude tulemusi, kus Tulevik küll kahjuks 3:2 Valgale alla jäi. Teet ja Ülle kokkasid, küpsetasid kartuleid ja keetsid mingid huvitavad pajarooga, mis oli nii palju tervislikkust täis, et arvatavasti oleme me kõik nüüd surematud :D Naised läksid sauna ja mina õpetasin Teedule Skip-bo kaardimängu.

Pärast kolme mängu olid naiskad tagasi ja meie kord sauna minna. Päeval on ikka hoopis teistmoodi saunas, natuke imelik. Lisaks sellele, et on valge on veider see tunne, mis pärast sauna tekib - heas mõttes. Tavaliselt kui saunas käime, saavad mehed heal juhul enne keskööd lavale ja kui paar tiiru on ära tehtud, siis mõtled juba sellele, et tahaks magama minna, aga päeval on võimalus pärast leili seda sauna headust nautida, sest uneaeg on alles kaugel. Aga kauks me sina nautlema ikkagi ei jäänud, sest pidin kella viieks kirikus tagasi olema. Teet ja Maris tulid ka minuga linna, sest Marisel läks veidi enne kaheksat buss ja ta tahtis ja kontserdile tulla, Teedu aga viisime koju.

Alles kirikus olles sain teada, et meie kontsert koosneb kolmest laulust. See tuli mulle üpris suure üllatusena, peaks mainima. Hmm.. Õnneks oli veel üks tants ja draama ning Marko oli ka Põltsust tagasi, et meie kontsert väärikalt sisse juhatada. Palusin Annel ja Riinal palju juttu laulude ja muude osiste vahele põimida, et mõned minutid juurde saada ning lõppkokkuvõttes koos Marko jutuga oli kontserti pikkusesks 25minutit ja kuna meil oli ka väike alguse viivitus, siis poole kaheksani vedas välja. Jäime veel mõneks ajaks kirikusse ja umbes kaheksast läksin koju ära.

Kodus ootas mind juba Kaspar, kes oli meile külla tulnud, sest Arlesel oli etendus täna ja Kati läks vaatama seda. Mingi VMG uus koolitetritükk, mida oleks ka tahtnud vaatama minna, aga näed täpslet samal ajal kui meie kontsertki. Mängisime igasuguseid mänge ja sõitsime autodega ringi, kui avastasin, et Ärapanija hakkab ning läksin seda enda tuppa vaatama ja Kaspar vaatas all koos isaga Autode joonisfilmi. Lõpuks tuldi ka lapsele järgi ja jätsin taas Kassuga hüvasti ning läksin enda tuppa telekat vaatama - seekord siis Müüdimurdjaid.

Võidurõõm

Nagu nüüd juba kombeks, siis ärkan laupäeviti varakult üles, sest esimesed kolm laupäeva on meil küll kodumängud olnud, aga kui on vaja Kuressaarde või Narva sõita, siis peab ikka varakult teel asuma. Ja praegu on hea selle ärkamisega harjutada :) Niisama õnneks passima ei pidanud, kuni mäng pihta hakkab, vaid toimus erakorraline Ten Singi proov kell 11, sest homme on väike kontsert plaanis. Kui noortekasse jõudsin ootasid seal juba Piia ja Kärt, üritasin telefonitsi Merkat kätte saada, et teada saada kas ta ikka on teel. Vahepeal jõudsid Anne ja Helena kohale ning proovi ajal jõudis ka Piret, paljud ei saanud siiski täna tulla ja mõnel oleks küll olnud võimalik täna tulla, kuid homme neid pole ja siis ei olnud ka väga mõtekas ju tulla.

Kella ühe paiku läksin koju riideid vahetama ja pesin auto ka puhtaks. Veerand tundi mänguni, pistsin lipud auto külge ja sõitsin järveäärde võidupeole. Art ja Maris olid juba seal ja Timo Kikas oli ka alguses meiega, aga läks siis värava alla häid pilte jahtima. Piia ja Helena tulid ka õigeks ajaks kohale ning saime hakata mängu nautima.
Mängu kohta saab lugeda Tuleviku blogist:
http://viljanditulevik.blogspot.com/2009/03/tulevik-3-0-tammeka.html
ja Soccernetist:
http://www.soccernet.ee/news.php?id=24615

Pärast mängu käisin ema juurest läbi ja võtsin sealt ta tennised, siis ostsin apteegist mingid rohud talle ja läksin järve äärde neid onu kätte viima. Vahepeal olid poiskad pesus käinud ja end minekuvalmis seadnud ning buss hakkas just liikuma, lehvitasime ja tuututasime vastastikku ning sõitsin siis võidukalt tartlaste bussist mööda. Sain onu juures asjad aetud ja läksin veel poest läbi, et midagi Flora-Levadia mängu ajaks näksimiseks kaasa võtta. Tekkis selline muffini isu, aga selle asemel et valmis muffineid osta, ostsin ma pulbri, et neid ise teha. Kodus avastasin aga, et meil pole ei muffinivormi ega neid paberist vorme ja lõppkokkuvõttes pidin kogu taigna tavalise koogiplaadiga ahju pistma. Nii õhuke kiht tuli seda ja see ei tulnud hästi välja kah. Mäng läks ka halvasti, niiet ei viitsinud seda vaadatagi enam, läksin enda tuppa ja pugisin oma ebaõnnestunud muffi.

Rääksime Krissuga päris pikalt, nagu vanasti kohe, see oli kohati sellest tingitud, et Elis ei saanud arvutis olla ja siis Krissul oli igav. Ikka on nii et ühe õnnetus võib olla teise õnn. Igasugu toredaid jutukesi sai aetud kuni mingi poole kaheni lauasa ma arvan. Siis ma kirjutasin tänasest mängust Tuleviku blogisse, mida saate selle sama lingi alt lugeda ja sain umbe-täpselt kell kaks valmis sellega. Täpselt õigeks ajaks, sest õhtupoolikul sain ma ühe kena sõnumi, kus Maarja (Pabunen) mu abi palus ja nüüd ma lähengi talle ja Liisile (Metsvahi) järgi ja viin nad siis koju. Arvatavsti lähen ise ka esimesel võimalusel magama, täitsa öö on ju kell :)

Õnnelik vs Õnnetu

Reede (13. märts)

Jälle reede 13, lahe. Kui kuu aega tagasi oli ka reede 13 ja siis oli Krissu sünna, siis täna reede 13 on Agnese (Holtskog Nyhuus) sünnipäev. Sünnipäevad on toredad ja õnnelikud päevad järelikult ei saa kolmeteist ja reede olla ebaõnnetu. Ma ei teagi kust selline pärimus tulnud on?! Ma ise olen tegelikult kuulnud ka sellist varianti kus selline kuupäev on õnne toov päev. Sünnipäevalapsed saavad seda muidugi vahetult kogeda, sest sel päeval tuuaksegi neile ju sülemitega lilli ja õnne :D

Igaljuhul jah, palju õnne kõigile ja igal ajal.

Mälu auk

Täna käisin jälle haiglas. Nimelt helistas õde ja uuris, et kas ma oleks nõus teda ja Anni Maritat arsti juurde viima. Nad olid juba linnas ja poodlesid, kuid kaua sa ikka jaksad, eks. Niisiis sõitsin linna ja leidsingi nad kohe üles. Käisime veel ühes poes ja siis juba võtsime suuna haigla peale. Kokkulepitud ajani oli veel pool tundi aega, aga õde lootis, et ehk saab varem jaole ja lisaminuteid saab ka mähkmevahetuseks kasutada. Jõudsime arsti ukse taha ja med-õde teatas, et veidi läheb aega, aga kui mähkmed vahetatud, said nad juba vastuvõtule. Mina kasutasin oma aega nüüdsest kogu aeg kotis oleva "Jooksja tarkvara" raamatu lugemiseks. Neil väga kaua ei läinud, aga saadeti edasi teise arsti vastuvõtule, et saaks võimlema minema Anni liikumise parandamiseks. Sealt öeldi, et neil on pikk-pikk järjekord ning pandi nimi kirja ja lubati helistada, kui sobiv aeg leidub.

Siis läksime meie juurde ja edasi ma mäletagi nüüd sai. Treeningplaani kohaselt oli plaanis 5km joosta, aga otseloomulikult ei saanud ma seda, kuna jalg ikka valutas. Ju ma istusin arvuti taga või magasin lihtsalt. Ei suuda meenutada.

Kirjandushuviline

Kunagi sai lubatud Reedale, et kuulan neid Viidingu plaate, aga ikka lükkasin edasi seda raamatukokku minekut või meenus see peale kaheksat ja maja oli juba kinni. Täna siis otsustasin need plaadid ära tuua, aga esmane eesmärk sinna minemiseks oli siiski mu valutav põlv. Lootsin leida mingisugust raamatut, mis ütleks mida teha kui selline vigastus on tekkinud. Üldse tahtsin teada, et mis asi see on mis niimoodi valutab ja liikumist takistab. Ühtegi normaalset eestikeelset raamatut füsioteraapiast või spordivigastustest ei olnud, aga leidsin siiski endale midagi lugemiseks. Raamat "Jooksja tarkvara", mille autoriteks on Harry Lemberg (Pavel Loskutovi nõuandja), Ants Nurmekivi ja Rein Jalak (mitmete kraadide ja tiitlitega Eesti korvpalli, suusatamise, ujumise, juudo ja olümpiakoondise arst, Audentese direktor).

Sellelt Rein Jalakaselt on mul veel üks raamat riiulis olemas, mille ma kunagi ostsin endale ning selle pärast oskasin ka laenutades just tema raamatu kasuks otsustada. See teine räägib täpsemalt sportlase toitumisest enne ja pärast võistlusi, kui ka võistluste ajal. Mis aineid keha vajab ja millistest toiduainetest neid leida. Kellele sportimine meelt mööda on, siis kindlasti soovitan ka sellelaadse kirjandusega veidi tutvuda. Kui ka alguses tundub, et 'ah mis toitumist või treeningkava mina nüüd jälgima hakkan', siis nendes raamatutes on ka praktilisi näiteid ja väga lihtne on nende põhjal endale sobiv toitumis- ja treeningprogramm kokku seada.

Lugasin siis veidike seda uut raamatut, aga kuna see lugemine ei ole mul just see kõige tugevam külg siis väsisin kiiresti ja otsustasin oma väsimusest une abil võitu saada. Kui jällegi üles ärkasin, siis nüüd juba harjumusena panin jällegi teleka käima ning vaatasin Müüdimurdjaid. Kella üheksast vahetasin aga ekraani ja istusin arvuti taha, et jälgida Barcelona ja Lyoni mängu live-ülekannet, mis lõppes Barca 5:2 võiduga. Jälgisn ka teiste Meistrite Liigas toimuvate mängude tulemusi ja kui mängud läbi said tegin jällegi seda mida kõige paremini osan - läksin magama :)

Põlv jälle

Käisin jooksmas. Viskasin ka pilgu treeningprogrammi ja seal seisis eesmärgina 16km. Otsustasin ümber järve joosta, aga see kord läksin Orikalt mööda asfaldit edasi, seda teedpidi mis ristub Mustla maanteega. Kui olin täpselt 6km jooksnud käis paremast põlvest raginal valu läbi ja pidin jooksu katkestama. See oli see sama koht, mis täpselt nädal aega tagasi imelikul kombel valutama hakkas. Võtsin ka telefoni igaksjuhuks kaasa, sest nädala eest oleks seda ju hädasi vaja olnud, aga helistama veel ei hakanud. Venitasin hoopis veidi ja tundus et saan omal jalal jätkata. Hakkasin vaikselt sörkima ja kui tagasi männimäele jõudsin oli veel vaja ainult 1,5km läbida, et treeningkavas püsida. Tiirutasin siis veidi ja jõudsin ühes tükis koju. Ronisin vanni ja vedelesin veidi vees ning üritasin lihaseid lõdvestada. Jalg aga ikka valutab päris kõvasti. Homme kindlasti ei jookse; seda pole õnneks treeningus ka ette nähtud, aga ülehomme peaks 5 jooksma. Veidi jama on selle jalaga, aga õnneks on veel kolm ja pool nädalat Luitejooksuni ning usun et selleks ajaks olen jälle tip-top korras.

Enne jooksu oli nii et ärkasin päris varkult ja siis tuli ema küll, tahtsi laevapileteid bronnida ja ma vedelsein siis veel teki all ja jäin lõpptulemusena uuesti magama. kui ärkasin siis sõin hommikust ja seedisin veidi enne jooksma minemist. Krissu helistas, et ta ei saa laupäeval proovi tulla ja pärast seda läksingi jooksma. Pärast jooksu vaatasin jällegi telekat - teist päeva juba järjest! Peaks vist ikka juhtme jälle välja tõmbama :) Jalkauudiseid vaatasin Eurospordist ja siis ühte seriiali ja ühte filmi kah. Mulle ei meeldi televiisorit vaadata, aga kui juba korraks käima panen siis on nagu mingi sõltuvus ikka kanaleid klõpsida ja midagi põnevat leida.

Mees nagu karu

Ärkasin hommikul ja ei jõudnud veel ringutadagi, kui olin juba valiku ees kas hoida Annit või viia õde arsti juurde. Olin lubanud esimesel võimaluses mõned kirjad ära saata ning võtsin endale paarkümmend minutit mõtlemisaega, kuni nendega ühel pool olen. Poole kõrvaga kuulsin midagi piima soojendamisest ja teades, et lapse toitmine pole mu tugevamaid külgi, siis otsustasin ikkagi õe sõidutamise kasuks. Viisin õe kohale ja läksin ise Jaanikale ja Karmelale külla, sest nad olid mõlemad parasjagu tööl - nägin uue raamatukogu kujunduse ära ja käsin ka korraks tegevusmajas, kui juba heliseski telefon. Aga helistaja oli hoopis Reet Post, ta tahtis mulle väga mingeid Juhan Viidingu plaate kuulata anda ja leppisime siis kokku, et ta jäteb need raamatukokku, et ma siis saan need sealt ise ära tuua. Selgus ka, et samal ajal oli õde helistanud, kuid telefon oli kinni, aga teist korda proovides sai ta mu siiski kätte.

Läksime linna emaga kokku saama ja hängisime siis veidike Centrumis, kuni läksime kõik koos koju ning ema siis auto enda valdusesse tagasi võttis ja kuhugi koos Anniga kadus. Õde ja isa aga hakkasid kokkama; küpsteasid liha, pirukaid ja saiakesi ning kui need lõpuks valmis said, siis tulid ka ema ja Riina lõhna peale kohale. Üritasin veidi sotsiaalne olla ning veidi aja möödudes otsustasin jooksma minna. See mõte tuli umbes kella viie paiku ja kui aknast välja vaatasin, siis märkasin seal mitte just kõige toredamat üllatus - nimelt oli hakkanud rohkelt lumelaadset ollust taevast alla sadama. Väga märg oli ja jõudsin täna ainult 5,5 km joosta, käisin siis pesus ning läksin ära enda tuppa, et veidi puhata.

Kaspar aga oli külas ja käis tihti mängimas minuga. Tahtis muudkui muusikat kuulata ja Krissule öelda, et tal on lohe kostüüm ja mängib nüüd lohet - palju tähtsat informatsiooni nagu tavaks on saanud. Siis läksid Kangused koju ära ja panin teleka käima. Discoveri pealt tuli Ultimate Survivor, kus Bear Grylls näitab erinevaid ellujäämis praktikaid enda naha peal ära; seda oli kaks osa järjest niiet päris pikalt sai ekraani vahitud. See Bear on ikka üks uskumatu tüüp, täna näitas ta kuidas vesiliivast välja saada. Selleks hüppas ta kõhklemata vesiliiva sisse ja ootas kuni nabani sisse vajus, näitas veel et kui rahmeldama hakata, siis vajud veelgi sügavamale. Nüüdseks oli ta juba rinnuni vesiliivas ja ronis sealt nagu nalja välja.

Veel olen näinud kuidas ta lumises mäetipus õpetas mismoodi läbi mägijärve jää vajudes ohutult pinnale pääseda. Süütas lõkke, et hiljem end soojendada, võttis riided seljast ja hüppas jääkülma vette. Kui välja pääses sealt, siis oli lõke ära kustunud ja lõdisedess meeletutes miinuskraadides üritas ta taas lõket süüdata, et sooja saada. Ikka täitsa sõge mees, heas mõttes :) Ühes osas põgenes ta üksikult saarelt keset ookeani, tegi selleks endale parve ja asus seilama. Kuna merevett juua ei tohi siis püüdis ta puhta vee saamiseks kinni kala, murdis selle selgroo ja imes sealt vedelikku välja. Igasugu veidrate asjade söömises on ta ka kindlasti üks esinubreid, sest kui oled tõesti metsikus looduses ja vaja ellu jääda, siis on selleks energiat vaja. Illustreerival pildi sööb ta üpris äsja mingi tiigri või muu röövlooma poolt püütud zebra jäänuseid. Kui aga leiab mõne kauem seisnud korjuse, siis sööb ta seal maiustavaid vaklu. Mõne vagla jätab hilisemaks ning mõne võtab kaasa kui sööda, millega kala püüda. Kõrbes sööb madusid ja linnumune ning kui midagi muud ei leia, siis ka lihtsalt sitikaid satikaid, kuna need pidavat palju valkusid sisaldama.

Nüüd on vähemalt mõned menüü ideed kui peaks majandussurutise ajal nälga jääma :)

Naised

(Pühapäev, 8.märts)

Nagu ma eile õhtul juba arvasin, oli tänane päev väga tiheda programmiga. Ärkasin umbes üheksa paiku ja sõin veidike, panin riidesse ning jalutasin kirikusse. Kuna ma ei arvestand, et auto on ema käes, siis jäin oma kõndimisega otseloomulikult veidi hiljaks, kuid millestki väga põnevast ilma ei jäänud. Täna teenis teenistusel Iris kaasa ja ma ei suutnud ära imestada miks meie teine fännklubi liige Jaanus teenistusel pole. Saatsin talle ka maitseva sõnumi ja istusin üksi edasi. Lisaks minule olid noortest kohal veel Pille ja Anne, kuid märkasin neid alles pärast maha istumist ning ei hakanud teisele poole kirikut siiski kõndima. Veidi aja möödudes märkasin ka Teedu kohalolekut, tema omakorda nägi Pilvareid ja läks nende juurde istuma.

Jutlus oli täitsa tuus. Mulle meeldis hoorast variseri majas võrdlemine rulluiskude ja jäätist limpsiva koeraga kaubanduskeskuse ukse taga. Umbes armulaua aegu jõudis ka Helen kirikusse ja ajasime veidi kolmekesi koos Heinoga juttu. Siis läksime teed jooma ja küpsist sööma ning edasi Tegelastesse istuma. Kurvastasime majanduslanguses masenduses inimesi veel väikese sildiga, mille kirjutasime saku reklaamile "Õlut ei ole!", teisele poole aga krijutasin kena naistepäeva soovi. Kell muudkui tiksus ja Helen pidi rongile jõudma, kui mina plaanisin samas kodust läbi põigata ning edasi Tuleviku duubli mängu vaatama minna. Kuna ma elan peaaegu rongijaama kõrval, siis saatsin konna rongikasse ja saime veel rääkida, millest kõnelda oli vaja.

Kui lõpuks koju jõudsin otsustasin õnne proovida, et ehk õnnestub end Jansi auto peale sebida. Vedas seekord! Jõudsin veel kaks võileiba süüa ja olimegi teel staadionile. Helena oli ka end platsi äärde vedanud ja kuna mu kutsega pääseb ikkagi kaks inimest tasuta sisse, siis seekord sai ta minu kulul mängu vaadata. Raido Roman viis kohe omad juhtima ning esialgu tundus, et eelmise hooaja "murelaps" on seljatatud. Nimelt on duublil tavaks lasta endale kohe tagasi lüüa, kuid veidi aja möödudes selguse, et ega seekordki erand polnud ja neid tagasi löömisi oli lausa kolm korda, aga Romani teisele ja kogu kohtumise viimasele Rakverel vastust polnud. 4:3 võiduga teeniti välja esimesed punktid ja mindi esiemese ringi järel tabelit juhtima.

Kauaks end nautima jääda ei saanud, istusime autosse ja kimasime Piretile järgi ning kuigi tundus, et veerand tunnise edumaaga peaksime õigeks ajaks Ten singi jõudma, siis ikkagi jäime kümme minutit hiljaks. Aga oli seegi ootamist väärt, sest täna oli meid kohal ikka üle mõistuse! Merka, Riina, Eha, Krissu, Grete, Piia, Made, Mann, Tiit, Jaanus, Maris, Helena, Piret, Kärt, Maarja, mina ja uustulnuk Laura. Täitsa võimalik, et suures ärevuses unustasin kellegi ära või lisasin omavoliliselt juurde, sorri kui nii läks.
Ma ja Jaanus pidime minema kirkusse koosolekule ja seetõttu ei saanud kauaks jääda, kuid vahva oli ikkagi.

Koosoleks oli toreke, saime sokolaadi ja naised said lilleõie tänase rahvusvahelise püha puhul ning laud oli ka uhkel katud. Tore oli oma koguduse liimetega rääkida, mida keegi tunneb enda osana või lihtsalt jagada, mis rõõmu või muret valmistab. Tunnen et sellised lihtsalt kokkusaamisi peaks rohkem olema, et me üksteist ikka tundma õpiks ja saaksime kogeda osadust, mis meid käed avali ootamas on. Rohkem rääkida teineteisega või lihtsalt nagu Jaan Tammsalu (ja ka Q GSM'i) moto alati oli: Räägi inimesega!
Jaanus käis vahepeal naisukest sõidutamas, aga tagasi tulles oli tal kaasas vahva uudis. Nimelt oleme oodatud Pilvarite juurde kinoõhtule Twilighti vaatama.

Enne seda aga korjasime Marise ja Merka peale ning siirdusime minu juurde Ärapanijat vaatama. Hea kõhutäis nearu manustatud, liikusime Anne/Pille juurde, kus juba Karmela ja Jaanika ees ootamas olid. Filmist ma ei teadnud rohkemat, kui seda et Maris oma blogis tihti mainis seda raamatut. Eelarvamused puudusid täiesti, sest sisu kohta polnud ma midagi veel kuulnud. Mõned sõlmpunktid jäid arusaamatuks, kuna subtiitreid polnud ja vaatajaskonna tähelepanu oli aeg-ajalt hajutatud, kuid üldjoontes jäin rahule. Ajasime siis veel veidi jutumulli suust välja ning olin lahke ka lahkujatele teemoonaks leiba kaasa jagama. Umbes poole ühe paiku jõudisn ka lõpuks koju ning läksin magama ära. Pärsi asjalik nädalavahetus oli ikka :)

Hooaeg

Kuna läksin varakult magama, siis ärkasin ka üpris vara ja hakkasin ootama. Eks ikka avamängu ja kõike sellega seonduvat :)

Külmetasin magades oma vaskaku randme ära ja kandsin seetõttu terve päeva randmesoojendust ja alles õhtul tundsin, et ole vaja seda ööseks peale jätta.

Õnneks olen paremakäeline ja see väike külmetus mind eriti ei saganud. Algatuseks tegin lõplikult hooajapiletid valmis - said ikka kõvasti kenamad kui eelmine aasta, ainult et värvidega läks kuidagi nihusti. Plaanitud kahe-värvilise tausta oli printer otsustanud omast tarkusest siiski ühtlaseks kollaseks sulandada. Pole hullu; ongi mida järgmine aasta parandada.

Kui piletid valmis otsisin välja autolipud, sallid, särgid ja jäin taaskord ootama. Millal saaks juba platsi äärde minna. Eriti ärevaks muutusin siis, kui Helen helistas ja teatas, et nad nägid Kükital Tuleviku mängijaid söögipausi tegemas. Ma ei suutnud enam paigal istuda ja jalutasin muudkui üles-alla, edasi-tagasi mööda tube ringi. Rääksin orkuti vahedusel ka Mari-Anniga, kelle saime juba Põltsus ära räägitud, et ta peaks ikka jalkale tulema. Leppisime kokku et kui ma linna jõuan, siis otsin ta üles ja läheme koos. Läksingi siis Grandist läbi ja kontrollisin kõik üle, seal nägin ka Helenat, kes oli teel Pireti juurde, et koos mängule tulla. Edasi läksin bussikasse Mammule järgi ning läksime järve äärde. Olime esimesed :)

Istusime autos ja rääksime elust. Tutvustasin talle aegamööda olusid, näitasin talle tüdrukuid kes hakkavad piletimüüjaiks, abipolitseinika ja ka veidi hiljem saabunud politseniku, pallipoisse... ning siis hakkasid ka mängijad lõpuks tulema. Rääksime mõnega neist läbi akna paar sõna ja lõpuks tulid ka Lelov ja Lillevere, kes andis mulle kutse selleks hooajaks ja Soskule ka ja palus, et ma selle talle edasi annaks ja uuris muude asjade kohta ka, et kas kõik on ikka nii kuis plaanitud.

Grete helistas ja tundis huvi kui palju pilet maksab ja Krissu helsitas ning teatas, et ei saa mängule jääda, ütles et tuleb läbi ja annab plaadi mis Jaanusele edasi pean andma. Tal olid uued uhked papud jalas ja dressikas, mis eelmisel päeval ostetud sai - väga vinge.

Art jõudis kohale ja sai oma hooaajapileti kätte. Rääkisme veel veidi viimastest uudistest ja sellest kes täna platsile peaks pääsema ning kes vigastatud. Lõpuks tulid ka Jaanus, Maris, Helen, Piret ja Helena. Veel kaks õnnelikku hooajapileti omanikku ja võisimegi platsi äärde suunduda. Vaheajal toimus Eesti-Brasiili mängule pileti loosimine, aga kuna mul oli kutse ja see ei osale loosimises, siis oli mul au ja võimalus Marile pilet osta ning seeläbi loosimises kaasa lüüa ja kujutate pilti, selle piletiga võitsingi esimese võidu ära :)

Mängu kohta ma ei hakkagi pikemalt kirjutama, vaid selle kohta saab lugeda siit:

http://viljanditulevik.blogspot.com/2009/03/meistrilliga-1-voor-tulevik-sillamae.html

Pärast mängu läksime Mariga kohe Grandi juurde passima, Art oli ka juba seal koos Käbiga. Istuseme jällegi autos ja jutstasime veel, siis läksin tuppa kontrollima kas kõik on ikka kontrolli all; palusin veel ühe koha juurde panna ja toolid seina äärde, mis tutvustamise ajaks vajalikud ning vaatasin veel kuhu nad parkida saaks ja mis uksest sisse tulla. Siis läksin tänavale ootama ja kui lõpuks buss tuli palusin Jaanusel nad sisse juhatada - ise läksin teiselt poolt neile vastu.

Juhatasin meeskonna lauda ja nad hakkasid sööma. Pärast sööki korsitati lauad ja hakkaski kaua oodatud tutvumine. Algatuseks said Mikk ja Kuresoo sünnipäeva õnnitlused ja lilled, siis igaüks rääkis endast midagi ja lõpuks sai vabalt küsimusi esitada. Küsimused esitatud ja vastused kuulatud, jätsime hüvasti ning läksime maksime Heleniga arve ära ja teised jäid veel mõneks lauseks sinna. Mina läksin autosse kus Mari oli kogu selle aja olnud, sest ta ei tahtnud sisse tulla. Ta ütles et tahab veel Jaanust näha, ja kutsusin ta õue ning jätsime kõik selleks korraks hüvasti.

Läksin võtsin ema peal ja sõitsime Malmi, seal vahetasin kiirelt riided ja võtsime suuna Kolga peale. Jõudisme veidi enne seitset, jätsin Mariga hüvasti ja läksin tuppa. Õde asjatas veel ning kui lõpuks valmis sai, siis viisin ta rahvamajja ära, ise aga läksin tagasi teistele järgi. Algaski kaua oodatud etendus. Kokku kestis see küll umbes tund aega, aga Kasparil hakkas vahepeal igav ja tuli eest ema juurest saali taha otsa minu ja isa juurde, siis jälle ette tagasi ja veel kord taha, kuni etendus saigi läbi. Peole me ei jäänud vaid läksime veel korraks õe juurde, et ta saaks riided vahetada ja siis pidime kohe Viljadisse sõitma. Kasparit ei hakanud selleks ajaks riidest lahti võtma ja ma läskin temaga välja jääpurustajat mängima. Lõpuks said kõik asjad korda ja võisime linna sõita.

Tulime Malmi ja mina jäin isaga Kassut hoidma ning ema ja Kats läksid Liverpooli Arlese kontserdile. Vaatasime veidi eesti laulu valimisi aga Kaspar oli juba üpris unine ja isa pani ta magama ning ma läksin üles enda tuppa. Rääksin paar sõna Krissuga ja nägin ka lauluvõistluse võitja ära. Lugesin veel natuke täna toimunud mängude kohta ja läksin siis magama ära. Oli ikkagi väga tiheda graafikuga päev olnud ja üks pea sama tihe kohe tulemas.

Palav

Homme on hooaja algus. Lõpuks on ka kõikide seniste hooajapileti nõudlejate pildid käes ja saan printima minna. Läbi akna tundus päris soe olevat ja otsustasin õhema jope selga panna. Tõesti oli soe, lausa palav, kui linna jõudsin võtsin ka dressika seljast ära, mille olin igaks juhuks jope alla külma kaitseks varunud.
Eelmine aasta kulutasin ikka palju närve ja materjali nende printimiseks, aga see kord tuli esimese korraga õigesti välja ja kattuvus oli kena, see tähendab et esimene ja tagumine pool olid kenasti samas raamis. Pistsin piletid kaante vahele ja läksin linna peale kolama.

Arlesel ju täna sünnipäev ja sai mõned päevad tagasi õega poodlemas käidud küll, aga siis ei jäänud midagi asjalikku silma. Läksin raamatupoodi üht luulekogu otsima, aga müüja ütles et ei ole sellist ja ma kehitasin selle peale vaid trepist alla minnes õlgu. Äkitselt tormas müüja mulle järgi ja hüüdis, et üks ikka on. Vaatasin seda ja helistasin õele, et kontrollida kas ikka on õige asi. Ta aga ütles, et Arlesele eriti ei meeldi raamatud ja midagi muusikaga seotud või lauamäng oleks etem. Panin raamatu riiulile tagasi ja hakkasin taas trepist alla minema; seekord ei jooksnud keegi mulle järele.

Käisin veel erinevates muusika poodides ja leidsingi ühe jubina, aga rohkem ei osand küll midagi arvata. Loodan et ema toob Soomest midagi kaasa, sest ta peaks täna öösel koju tulema taas. Nägin veel tänaval Levot ja rääksime paar sõna elust ning ta soovitas otsustamatuse korral kinkekaart osta. Jätsin sellegi nõuande kõrva taha ja liikusin edasi. Lõpuks läksin noortekasse, et piletid ära lamineerida, et need siis kenasti välja lõigata. Ajasime veidi Liinaga juttu ja siis ka Kalviga. Noored on ikka veel harjunud, et ma seal aeg ajalt töötan ja tulid mu käest igast asju küsima ja ega ma kade ka ei olnud, aitasin ikka kuidas oskasin. Siis sain ka laminaatori kätte ja hakkasin mõõtma ja katsetama. Võtsin tavalise paberi ja tegin igaks juhuks ka testi, edasi võtsin juba päris piletid, panin kile vahele, ettevaatlikult sisestasin lamineerijasse.. jaa.. ja tuligi välja, jälle esimese korraga, ei mingeid ülekuumenemis plekke ega õhumulle. Super.

Läksin koju ja otsisin netist noortenädala stufi üles, sest Liina rääkis, et pani juba Ten Singi kontseri info ka üles ning sinna juurde pildigi. Seda saate siit vaadata: http://www.kultuuri.net/?op=events&id=10083&seldate=2009-03-15 ja loodetavasti tulete ise kohale kuulama-vaatama ka :) Rääksin Krissuga veidi juttu ja jagasin temagagi seda toredat uudist. Ootan juba väga seda kontserti - Ten Sing on liiga lahe!
Siis saabus õhtu ja suurest ootamis ärevusest otsustasin varem magama minna, sest kui lähen varem magama siis saabub homne ka kiiremini ning omakorda ka hooaja algus :)

Märk rinnas

Suutsin küll korduvalt ärgata, aga lõpuks sain ikka kümne paiku end voodist püsti - hea oli, sest Lillekas ka helistas just ja rääkis veidike hooajapiletitest ja kutsetest. Vedas seekord, sest hommikul juba korra ärkasin ja saatsin Krissule sõnumi, et nägin teda unes, aga siis kui ta küsis mida ma nägin, olin unesegase peaga juba ära unustada selle.

Kohe peale seda helistas ka Ivar ja rääkis veidi Sagavollist, et seal on ka see aasta pakkuda üks koht välisõpilasele, eeldavasti Viljandist (nagu on seal käinud Siiri ja hetkel veel seal viibiv Mairi). Lubasin uurida ja küsin igaksjuhuks ka siin, et kas on keegi gümnaasiumi lõpetajatest või lõpetanutest huvitatud? Kes teab millest juttu ja on huvitatud, võib minuga ühedust luua :)

Sõin väikse hommikusöögi ja hakkasin venitama - alguses venitasin jalgu, sest üks ikka veel natuke haigeke ja siis venitasin veidi ajaga ka, sest olin just söönud, aga kell 12 olin valmis ja läksin jooksma.

Mõtlesin et kui jalg kannab siis jooksen ümber järve, aga kui esimesed kolm kilomeetrit oli joostud, hakkas jälle valutama ning muutsin plaani. Olin kaval ja võtsin seekord telefoni kaasa ja otsustasin siis joosta nii kaua kui suudan ja kui enam ei jaksa, siis kutsun isa järgi, kusiganes ma ka siis olema peaksin :) Venitasin veel kolm kilo ja jõudsin Marta maja juures ära käidud ning pöördusin juba tagasi Orika silla juurde, siis veel obeliskile ja veel natuke huntauguni ja kui juba niikaugele sai joostud, siis läksin veel järve äärde kah. Tegin tiiru ümber staadioni ja jooksin tagasi köömne aida kaudu koju - kokku tuli 14 kilo!

Käisin dušši all ja läksin viskasin korraks lõdvestuseks pikali. Laadisin jooksu üles ja avastasin, et olen endale esimese märgi saanud; nüüd on ka mu Nike+ Minil rinnas nr.1, see on vist mingi summa kilomeetrite täis jooksmise eest. Poole neljast helistas jälle Sakala spordireporter Luik ja rääksime veidike sellest vastuvõtust ja fänlusest üldiselt. Kella viiest läksin kirikusse vaatama, kas Ten Singi kontserti ikka saab 15.märts kell 16.00 teha ja selgus, et ei saa, sest seal on samal ajal saksakeelne jumalteenistus. Küsisin ka Merka arvamust ja nüüd paistab, et teeme küll samal pühapäeval ja samas kohas, aga esialgse aja asemel hoopiski kell seitse õhtul.

Siis tuli meile üllatuskülaline: Kaspar Kangus - vabalangus! Arles tegi talle värava lahti ja ta tuli kohe täitsa ise tuppa, nii tubli poiss ongi :) Mängisime nii palju erinevaid mänge, et ei ole enam meeleski mid täpselt. Lõpuks tundus, et tal on uni silma tulnud ja küsisin, et kas ta on väsinud ja tahaks magada, siis hüppas ta hoogsalt püsti ning ütles et tahab veel mängida. Just samal hetke helistas Arles isale ja ütles, et võib Kassu riidesse panna, sest ta on juba teel ning kui isa tuli Kasparit otsime, siis hüppas ta ruttu mulle sülle ja oli vait kui sukk - lõpuks ütles vaikselt, et ta ei saa riidesse panna, sest ta magab. Lubasime väikse kommi ja saime poisi ikka kenasti riidesse. Kalli-kalli, tsau ja läinud ta oligi.

Päris väsitav ettevõtmine, aga on seda rõõmu täiega väärt. Maandusin siis jällegi arvuti taha ja saatsin mõned kirjad ära. Homme peaks ka hooajapiletid lõplikult valmis tegeama; sain nüüd pildid kätte, vaja veel välja lasta ja ära lamineerida. Rääkisin ka enne, et olen välja valinud mõned jooskud kus taha osaleda ning võin nüüd siia juurde veel ühe lisada. Nimelt registreerisin end täna 5.aprillil toimuvale Luitejooksule, mis toimub Pärnus ja mille kogupikkus on umbes 5,5 km, see on ka siis kõige esimene võistlus sel aastal ja järvejooksule saan juba kogemuse pealt minna!

MSNi maailmas sain ka Krissu ja Mariliga kokku ning loodetavasti kohtun veel paljudega unemaailmas - seekord üritan siis meelde jätta, mida/keda nägin ;)

Kalender

Tore et kevad juba aknast ka sisse paistab, sest minu unetsükkel on küll täielilkult päikesevalgusest tingitud ning tänu varajasemale valgusele suudan ka varem oma päeva toimetustega peale hakata. Pärast hommikusööki, mis küll ei olnud nii väga hommikul nagu enamus harjunud on, aga siiski suur edasiminemk minusuguse unekoti jaoks, pakkisin kokku mõned tööriistad ja isa otsis välja puhastusvahendid ning läksim veel korraks korteri peale. Minu ülesanne number üks oli vannitoa lamp jälle korda saada. Seal on mitmete üüriliste vahetusega paar lühist olnud ja viimased käisid dušši all hoopiski künnlavalgel. Meistrimehed oleme, tööd me hästi tunneme... ja saingi hakkama. Kuna isa veel kraamis seal, siis läksin välja ning eemaldasin katkised viinapuuväädid ja vaatasin, kas mäletan veel kuidas koridorikatusele ronida - tuli välja, nagu poleks ära olnudki :)

Tulime koju ära ja edasi oli selline nipet-näpet nokitsemine. Kuna lumi hakkab juba vaikselt sulama, siis on aeg vaadata ka jooksukalendrisse ning enda jaoks mingid kuupäevad juba paika panna. Sel aastal kavatsen osaleda vähemalt viiel jooksuüritusel: Järvejooksule (1.mai) registreerisin end juba ära, aga veidi kaugemal on tulemas veel Remirendi kevadjooks (6.juuni), Tallinna sügisjooks (13.september), Paide-Türi rahvajooks (4.oktoober) ja lõpetada tahan jällegi Viljandis Linnajooksul (11.oktoober). Pärnus peaks ka Kahe Silla jooks olema, aga seda ei ole ma veel lähemalt uurinud, ehk ikka saan sinna ka minna, küll seda aeg näitab. Eks nad veidi ole muidugi jalgpalliga konkureerivad üritused, aga ega igale poole ka ei jõua :) Loodan see aasta oma eelmis tulemusi parandada (Järve-, Sügis- ja Linnajooksul) ning uutel jooksudel ikka võimalikult hästi esineda.

Tähtsaim sündmus aga leidis aset kell viis, kui kunstmuruväljakul kohtusid U17 Eliitliga esimese voorus Viljandi noortega Fc Elva. Alguses natuke hirmustas meie väravavahi pikkus, sest oli ta ju kõige lühem poiss platsil, aga kui 8.dal minutil juhtima läksime, kadusid kõik kahtlused. Mõlemal poolajal skoorisid viljandlased kolmel korral ja vastased jäidki väravata, ehk kokkuvõttes purustav algus 6:0 võidu näol. Vahetasime Lillekaga veel paar sõna nädalavahetusel toimuvatest kohtumistest ja istusin autosse - pooleteist tundi seismist võib ikka jalad päris ära külmetada.

Hüppasin korraks noortekast läbi, et üks paberike välja printida ja rääksin veel natuke Kalvi, Egerti ja Mardiga noortenädala raames toimuvast Ten Singi kontserdist. Siis aga väike kõrvalepõige selverisse, kust sain lõpuks oma Grandiosad kätte ja tagasi kodu poole. Enamus õhtupoolikust kulus kaledri täitmisele; panin kirja kõik Tuleviku Meistriliiga, Esiliiga ja U17 Eliitliiga kohtumised, mida ühtekokku oli 82, pluss siis veel 7 koondisemängu, ning veel mõned märkmed ja oligi umbes sada märget. Eks neid tuleb uuesti teha, kui Tuleviku Tüdrukute hooajakalender müügile ilmub, aga ega topelt ei kärise!