(Pühapäev, 8.märts)
Nagu ma eile õhtul juba arvasin, oli tänane päev väga tiheda programmiga. Ärkasin umbes üheksa paiku ja sõin veidike, panin riidesse ning jalutasin kirikusse. Kuna ma ei arvestand, et auto on ema käes, siis jäin oma kõndimisega otseloomulikult veidi hiljaks, kuid millestki väga põnevast ilma ei jäänud. Täna teenis teenistusel Iris kaasa ja ma ei suutnud ära imestada miks meie teine fännklubi liige Jaanus teenistusel pole. Saatsin talle ka maitseva sõnumi ja istusin üksi edasi. Lisaks minule olid noortest kohal veel Pille ja Anne, kuid märkasin neid alles pärast maha istumist ning ei hakanud teisele poole kirikut siiski kõndima. Veidi aja möödudes märkasin ka Teedu kohalolekut, tema omakorda nägi Pilvareid ja läks nende juurde istuma.
Jutlus oli täitsa tuus. Mulle meeldis hoorast variseri majas võrdlemine rulluiskude ja jäätist limpsiva koeraga kaubanduskeskuse ukse taga. Umbes armulaua aegu jõudis ka Helen kirikusse ja ajasime veidi kolmekesi koos Heinoga juttu. Siis läksime teed jooma ja küpsist sööma ning edasi Tegelastesse istuma. Kurvastasime majanduslanguses masenduses inimesi veel väikese sildiga, mille kirjutasime saku reklaamile "Õlut ei ole!", teisele poole aga krijutasin kena naistepäeva soovi. Kell muudkui tiksus ja Helen pidi rongile jõudma, kui mina plaanisin samas kodust läbi põigata ning edasi Tuleviku duubli mängu vaatama minna. Kuna ma elan peaaegu rongijaama kõrval, siis saatsin konna rongikasse ja saime veel rääkida, millest kõnelda oli vaja.
Kui lõpuks koju jõudsin otsustasin õnne proovida, et ehk õnnestub end Jansi auto peale sebida. Vedas seekord! Jõudsin veel kaks võileiba süüa ja olimegi teel staadionile. Helena oli ka end platsi äärde vedanud ja kuna mu kutsega pääseb ikkagi kaks inimest tasuta sisse, siis seekord sai ta minu kulul mängu vaadata. Raido Roman viis kohe omad juhtima ning esialgu tundus, et eelmise hooaja "murelaps" on seljatatud. Nimelt on duublil tavaks lasta endale kohe tagasi lüüa, kuid veidi aja möödudes selguse, et ega seekordki erand polnud ja neid tagasi löömisi oli lausa kolm korda, aga Romani teisele ja kogu kohtumise viimasele Rakverel vastust polnud. 4:3 võiduga teeniti välja esimesed punktid ja mindi esiemese ringi järel tabelit juhtima.
Kauaks end nautima jääda ei saanud, istusime autosse ja kimasime Piretile järgi ning kuigi tundus, et veerand tunnise edumaaga peaksime õigeks ajaks Ten singi jõudma, siis ikkagi jäime kümme minutit hiljaks. Aga oli seegi ootamist väärt, sest täna oli meid kohal ikka üle mõistuse! Merka, Riina, Eha, Krissu, Grete, Piia, Made, Mann, Tiit, Jaanus, Maris, Helena, Piret, Kärt, Maarja, mina ja uustulnuk Laura. Täitsa võimalik, et suures ärevuses unustasin kellegi ära või lisasin omavoliliselt juurde, sorri kui nii läks.
Ma ja Jaanus pidime minema kirkusse koosolekule ja seetõttu ei saanud kauaks jääda, kuid vahva oli ikkagi.
Koosoleks oli toreke, saime sokolaadi ja naised said lilleõie tänase rahvusvahelise püha puhul ning laud oli ka uhkel katud. Tore oli oma koguduse liimetega rääkida, mida keegi tunneb enda osana või lihtsalt jagada, mis rõõmu või muret valmistab.
Tunnen et sellised lihtsalt kokkusaamisi peaks rohkem olema, et me üksteist ikka tundma õpiks ja saaksime kogeda osadust, mis meid käed avali ootamas on. Rohkem rääkida teineteisega või lihtsalt nagu Jaan Tammsalu (ja ka Q GSM'i) moto alati oli: Räägi inimesega!
Jaanus käis vahepeal naisukest sõidutamas, aga tagasi tulles oli tal kaasas vahva uudis. Nimelt oleme oodatud Pilvarite juurde kinoõhtule Twilighti vaatama.
Enne seda aga korjasime Marise ja Merka peale ning siirdusime minu juurde Ärapanijat vaatama. Hea kõhutäis nearu manustatud, liikusime Anne/Pille juurde, kus juba Karmela ja Jaanika ees ootamas olid. Filmist ma ei teadnud rohkemat, kui seda et Maris oma blogis tihti mainis seda raamatut. Eelarvamused puudusid täiesti, sest sisu kohta polnud ma midagi veel kuulnud. Mõned sõlmpunktid jäid arusaamatuks, kuna subtiitreid polnud ja vaatajaskonna tähelepanu oli aeg-ajalt hajutatud, kuid üldjoontes jäin rahule. Ajasime siis veel veidi jutumulli suust välja ning olin lahke ka lahkujatele teemoonaks leiba kaasa jagama. Umbes poole ühe paiku jõudisn ka lõpuks koju ning läksin magama ära. Pärsi asjalik nädalavahetus oli ikka :)
Nagu ma eile õhtul juba arvasin, oli tänane päev väga tiheda programmiga. Ärkasin umbes üheksa paiku ja sõin veidike, panin riidesse ning jalutasin kirikusse. Kuna ma ei arvestand, et auto on ema käes, siis jäin oma kõndimisega otseloomulikult veidi hiljaks, kuid millestki väga põnevast ilma ei jäänud. Täna teenis teenistusel Iris kaasa ja ma ei suutnud ära imestada miks meie teine fännklubi liige Jaanus teenistusel pole. Saatsin talle ka maitseva sõnumi ja istusin üksi edasi. Lisaks minule olid noortest kohal veel Pille ja Anne, kuid märkasin neid alles pärast maha istumist ning ei hakanud teisele poole kirikut siiski kõndima. Veidi aja möödudes märkasin ka Teedu kohalolekut, tema omakorda nägi Pilvareid ja läks nende juurde istuma.
Jutlus oli täitsa tuus. Mulle meeldis hoorast variseri majas võrdlemine rulluiskude ja jäätist limpsiva koeraga kaubanduskeskuse ukse taga. Umbes armulaua aegu jõudis ka Helen kirikusse ja ajasime veidi kolmekesi koos Heinoga juttu. Siis läksime teed jooma ja küpsist sööma ning edasi Tegelastesse istuma. Kurvastasime majanduslanguses masenduses inimesi veel väikese sildiga, mille kirjutasime saku reklaamile "Õlut ei ole!", teisele poole aga krijutasin kena naistepäeva soovi. Kell muudkui tiksus ja Helen pidi rongile jõudma, kui mina plaanisin samas kodust läbi põigata ning edasi Tuleviku duubli mängu vaatama minna. Kuna ma elan peaaegu rongijaama kõrval, siis saatsin konna rongikasse ja saime veel rääkida, millest kõnelda oli vaja.
Kui lõpuks koju jõudsin otsustasin õnne proovida, et ehk õnnestub end Jansi auto peale sebida. Vedas seekord! Jõudsin veel kaks võileiba süüa ja olimegi teel staadionile. Helena oli ka end platsi äärde vedanud ja kuna mu kutsega pääseb ikkagi kaks inimest tasuta sisse, siis seekord sai ta minu kulul mängu vaadata. Raido Roman viis kohe omad juhtima ning esialgu tundus, et eelmise hooaja "murelaps" on seljatatud. Nimelt on duublil tavaks lasta endale kohe tagasi lüüa, kuid veidi aja möödudes selguse, et ega seekordki erand polnud ja neid tagasi löömisi oli lausa kolm korda, aga Romani teisele ja kogu kohtumise viimasele Rakverel vastust polnud. 4:3 võiduga teeniti välja esimesed punktid ja mindi esiemese ringi järel tabelit juhtima.
Kauaks end nautima jääda ei saanud, istusime autosse ja kimasime Piretile järgi ning kuigi tundus, et veerand tunnise edumaaga peaksime õigeks ajaks Ten singi jõudma, siis ikkagi jäime kümme minutit hiljaks. Aga oli seegi ootamist väärt, sest täna oli meid kohal ikka üle mõistuse! Merka, Riina, Eha, Krissu, Grete, Piia, Made, Mann, Tiit, Jaanus, Maris, Helena, Piret, Kärt, Maarja, mina ja uustulnuk Laura. Täitsa võimalik, et suures ärevuses unustasin kellegi ära või lisasin omavoliliselt juurde, sorri kui nii läks.
Ma ja Jaanus pidime minema kirkusse koosolekule ja seetõttu ei saanud kauaks jääda, kuid vahva oli ikkagi.
Koosoleks oli toreke, saime sokolaadi ja naised said lilleõie tänase rahvusvahelise püha puhul ning laud oli ka uhkel katud. Tore oli oma koguduse liimetega rääkida, mida keegi tunneb enda osana või lihtsalt jagada, mis rõõmu või muret valmistab.
Tunnen et sellised lihtsalt kokkusaamisi peaks rohkem olema, et me üksteist ikka tundma õpiks ja saaksime kogeda osadust, mis meid käed avali ootamas on. Rohkem rääkida teineteisega või lihtsalt nagu Jaan Tammsalu (ja ka Q GSM'i) moto alati oli: Räägi inimesega!Jaanus käis vahepeal naisukest sõidutamas, aga tagasi tulles oli tal kaasas vahva uudis. Nimelt oleme oodatud Pilvarite juurde kinoõhtule Twilighti vaatama.
Enne seda aga korjasime Marise ja Merka peale ning siirdusime minu juurde Ärapanijat vaatama. Hea kõhutäis nearu manustatud, liikusime Anne/Pille juurde, kus juba Karmela ja Jaanika ees ootamas olid. Filmist ma ei teadnud rohkemat, kui seda et Maris oma blogis tihti mainis seda raamatut. Eelarvamused puudusid täiesti, sest sisu kohta polnud ma midagi veel kuulnud. Mõned sõlmpunktid jäid arusaamatuks, kuna subtiitreid polnud ja vaatajaskonna tähelepanu oli aeg-ajalt hajutatud, kuid üldjoontes jäin rahule. Ajasime siis veel veidi jutumulli suust välja ning olin lahke ka lahkujatele teemoonaks leiba kaasa jagama. Umbes poole ühe paiku jõudisn ka lõpuks koju ning läksin magama ära. Pärsi asjalik nädalavahetus oli ikka :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar