Kaks ühes

Teisipäev (24. märts)

Selline lugu et mul on see üks jalg natuke haiglane või kui täpne olla siis parem põlv, võib-olla olete sellest juba lugenud, aga asi on nii et väga nagu joosta ei saa. Mõtlesin siis (innustatuna Toomas Luhatsi blogist), et võib-olla aitab kui hoian oma jalgu lihtsalt liikuvuses, aga intensiivset koormust ei pane peale, ehk siis harrastaks natukest viisi kepikõndi. Jajaa, nüüd kõik naeravad, et mis moodi mehed nüüd kepikõndi teevad, aga ma ei viitsi küll ennast või kedagi teist siin õigustama hakata praegu. Ütlen vaid nii palju, et eesmärk pühendab abinõu.

Arvestasin et võtan väga rahulikult ja mõtlesin kasutada ka võimalust loodust nautida ja tegin endale kaasa termose täie teed ning isa oli just mingeid saiakesi küpsetanud. Sõitsin ema korterisse ja laenasin sealt tema aktiivkõnnikepid (ema, nüüd siis tead, et ma laenasin), nagu nende peale kirjutatud oli ja sõitsin siis obeliski juurde, sest läbi linna ma küll nendega kõndida ei kavatsenud :) Jalutasin ja jalutasin, alguses oli veidi ebamugav aga pika peale hakkas päris hästi välja tulema. Ainuke mure aga oli selles, et kogu see teisel pool järv olev terviserada on väga jääs ja libe, kuna sinna enamus inimesi ei jõua ja selle olukorraga kaasnes ka mu selle talve esimene kokkumine - kakskümmendviis meetrit mäest alla ja mingi kepid ka veel lendasid üle pea ja jalge vahelt läbi. Kui alla jõudsin olid vasak pöial ja parem peopesa verised, sest unustasin kindad koju, aga koheselt jõudsin ka Hiirekale ja tegin seal ammu oodatud peatuse.

Pesin lumega vere maha (ok, ega seda päris ei voolanud, aga pöidlalt oli küll tükike nahka maha tulnud) ja serveersin endale teed ning saiakesi. Nautisin vaadet ja lihtsalt istusin, aga kaua sa ikka niimoodi istud. Niisiis läksin tuldud teedpidi tagasi. Teekonna pikkuseks oli 13 kilomeetrit ja kui sisse arvestada ka teepaus, siis oli selle ettevõtmise koguaeg kaks ja veerand tundi.
Erilist rõhku palun suunata siis eelmises lauses kastutatud sõnale 'koguaeg', sest kogu aeg olen ma selle valel ajal kokku kirjutanud ja nüüd arvatavasti esimest korda kasutan ma seda õigesti :)

_________________________________________________

Esmaspäev (23. märts)

Arles ostis endale uue auto ja ma sain oma Toyota tagasi. Jee! Aga sellega oli nüüd see lugu, et ta oli veidi teist värvi viimati kui ma teda nägin, peaks vist pesema natuke. Mõeldud teht.. öö.. tegemisega alustatud, siiski :) Kujutan ette, et hakkasin selleks suureks tseremooniaks umbes kolm läbi valmistuma ja enne nelja juba olid jalad märjad, aga nühkisin kindlameelselt edasi: ülevalt ja alt, eest ja tagant, külje pealt ja teise külje pealt ikka ka. Rattad isegi puhtaks ja lausa ukse siseküljed tuli ära pesta, sest needki olid tolmuga kaetud. Lõpetasin napilt enne viite ja samal hetkel astus õue isa, kes ulatas mulle telefoni.

Mu õeke oli taas linna tulnud, seekord osalema mingil keraamika koolitusel, kuid avastas siis viimasel hetkel, et koos Annimanniga ei saa ta sellest ikkagi täit mõnu tunda ja uuris võimalus, et äkki mina saaksin tal veidi silma peal hoida. Tõmbasin jope selga ja sõitsin linna pisikesele järgi. Lootsin, et kui ma hästi kiiresti ära käin siis keegi ei pane tähelegi, et mul on autopesust rokased püksid jalas veel ja tundus, et suutsin kiiresti tegutsedes üpris märkamatuks jääda. Isa oli nõus Annit hoidma ja mina läksin taas auto juurde, seekord siis pange ja nuustiku asemel hoopistükis tolmuimejaga - oli vaja ju auto ka seest ilusaks teha.

Müttasin päris kaua ja ei pannun esialgu tähelegi kui õde oli juba tütrekesele järgi tulnud, jõudsin vaid lahkuvale autole järgi lehvitada. Umbes seitsme paiku hakkas õues pimedamaks minema ja minul oli aeg juhtmed kokku kerida ja tuppa minna. Sõin, istusin arvutisse, jutustasin msn'is lemmikuga ja vaatasin siis Sõpru. Selline päev oligi.