Meenutused

Täna kuulsin läbi une telefoni meeldetuletust, ja kuna tavaliselt tähistavad need kellegi sünnipeäva, siis hakkasin endamisi juurdlema, et kes see täna aasta vanemaks saab. Teadsin küll, et pidin täna noortekasse tööle minema, aga sinna oli mu mäletamist mööda veel paar tundi aega, sest kell oli alles üksteist. Aga kuna ma ei suutnud sünnipevalapse nime välja mõelda, siis otsustasin seda telefonist vaadata ja selgus, et see ei olnudki seda laadi meeldetuletus, vaid seal seisis hoopis info, et kuna on koolivaheaeg, siis pean noortekeskuse juba kell kaksteist lahti tegema. Muidugi meenus mulle alles täna, et võtmed on Merka käes, niisiis helsitasin Kalvile, et küsida kas keegi on ka keskuses veel tööl. Võtmemure lahendatud jõudsin veel kaasa pakkida kõik vajaliku ning krabasin veel teepeal ka paar võileiba.

Tööpäev nagu tööpäev ikka, ei oskagi selle kohta palju rääkida. Laua taha istudes meenus see, et kui ma jaanuaris kaks nädalat tööl olin, siis koosnes päev kahest osast - esimesed kaks-kolm tundi ootasin kuni Krissu koolist koju jõuab ja siis kuni kaheksani lobisesime msnis. Tegelikult ei olnud ka tänane päev selles suhtes erand :)
Pühapäeval kui Teeduga päeval saunas käisime, siis jõudsime oma mõttekäikudega Mia Michaelsi koreograafiani ning sellest ajendatuna otsisin youtubest erinevaid So You Think You Can Dance hooaegades loodud moderntantse, kus siis ka Mia üks koreograafidest on. Lisaks tema töödele leidsin ka paar Mandy Moory tantsu, mis mulle väga meeldisid ja ühe selle saatega üldse mitte sotud tantsu, mis pani mind väga mõtlema.

Selle nimi on Hand in Hand ja seda esitavad kaks päris erilist tantsijat. Tüdruk, kes kaotas käe auto õnnetuses ja noormes, kes juba lapsena jäi ühest jalast ilma. Teate, vahest mõtlen, "oi täna õlad nii valutava, et ei saa seda või teist teha", või siis jällegi, et mul on selg haige ja ei mina saa kuidagi midagi teha. Ja nähes kuidas keegi ainult ühe jalaga julgeb seista hoolimatuse vastu või kuidas vaid ühe käega on võimalik haarata kinni kõigest positiivsest, siis see paratamatult paneb oma prioriteetide üle mõtlema. Ei olegi tähtis millised takistused me teedele tulevad, isegi kui oled kautanud jala või käe, ei pea me oma eludes kõrvalseisjateks jääma, sest kui meil on süda õige koha peal, siis oleme võimelised neid takistusi ületama.



Võib-olla mäletate, et hommikul tundsin muret selle üle, et ei saa uksi avada, kuna võtmed on Merka käes, aga õnneks oli Liina tööl ja pääsesin muretult sisse. Kuid nüüd oli kell saanud kaheksa ja peale minu ei olnud enam kedagi seal tööl ning lootus, et ehk tuleb koristaja ja paneb ise uksed kinni kadus ka kiiresti. Õnneks leidsin kapist varuvõtmed ja sain ikka rahulikult koju minna, aga kogu selle võtmemajanduse käigus olin unustanud bändika ja lauasahtli võtmed ka enda taskusse, niiet pidin ikkagi veel korra tagasi minema. Enne seda aga oli vaja poest süüa osta ja lootsin ka siis Merka käest võtmed saada, et ka need tagavaravõtmed tagasi viia. See viimane plaan aga ei õnnestunud, sest ta oli parasjagu just luuleõhtul ja võtmeid tal ka kaasas polnud.

Aga poes nägin ma oma kunagist klassivenda, Priitu (Tamm), kellega pole juba väga pikka aega kohtunud. Rääksime veidi elust ja olust, kuni kell jõudis juba sinna maale, et poodi hakati sulgema ja Priidu tüdruksõber ei viitsinud ka enam kauem oodata. Mina siis viisin noortekasse need teised võtmed ära ja tulin koju tagasi, sõin üle kaheksa tunni jällegi ja jutustasime Krissuga veel poole ööni. Homme algab kevad, lahe!