Mees nagu karu

Ärkasin hommikul ja ei jõudnud veel ringutadagi, kui olin juba valiku ees kas hoida Annit või viia õde arsti juurde. Olin lubanud esimesel võimaluses mõned kirjad ära saata ning võtsin endale paarkümmend minutit mõtlemisaega, kuni nendega ühel pool olen. Poole kõrvaga kuulsin midagi piima soojendamisest ja teades, et lapse toitmine pole mu tugevamaid külgi, siis otsustasin ikkagi õe sõidutamise kasuks. Viisin õe kohale ja läksin ise Jaanikale ja Karmelale külla, sest nad olid mõlemad parasjagu tööl - nägin uue raamatukogu kujunduse ära ja käsin ka korraks tegevusmajas, kui juba heliseski telefon. Aga helistaja oli hoopis Reet Post, ta tahtis mulle väga mingeid Juhan Viidingu plaate kuulata anda ja leppisime siis kokku, et ta jäteb need raamatukokku, et ma siis saan need sealt ise ära tuua. Selgus ka, et samal ajal oli õde helistanud, kuid telefon oli kinni, aga teist korda proovides sai ta mu siiski kätte.

Läksime linna emaga kokku saama ja hängisime siis veidike Centrumis, kuni läksime kõik koos koju ning ema siis auto enda valdusesse tagasi võttis ja kuhugi koos Anniga kadus. Õde ja isa aga hakkasid kokkama; küpsteasid liha, pirukaid ja saiakesi ning kui need lõpuks valmis said, siis tulid ka ema ja Riina lõhna peale kohale. Üritasin veidi sotsiaalne olla ning veidi aja möödudes otsustasin jooksma minna. See mõte tuli umbes kella viie paiku ja kui aknast välja vaatasin, siis märkasin seal mitte just kõige toredamat üllatus - nimelt oli hakkanud rohkelt lumelaadset ollust taevast alla sadama. Väga märg oli ja jõudsin täna ainult 5,5 km joosta, käisin siis pesus ning läksin ära enda tuppa, et veidi puhata.

Kaspar aga oli külas ja käis tihti mängimas minuga. Tahtis muudkui muusikat kuulata ja Krissule öelda, et tal on lohe kostüüm ja mängib nüüd lohet - palju tähtsat informatsiooni nagu tavaks on saanud. Siis läksid Kangused koju ära ja panin teleka käima. Discoveri pealt tuli Ultimate Survivor, kus Bear Grylls näitab erinevaid ellujäämis praktikaid enda naha peal ära; seda oli kaks osa järjest niiet päris pikalt sai ekraani vahitud. See Bear on ikka üks uskumatu tüüp, täna näitas ta kuidas vesiliivast välja saada. Selleks hüppas ta kõhklemata vesiliiva sisse ja ootas kuni nabani sisse vajus, näitas veel et kui rahmeldama hakata, siis vajud veelgi sügavamale. Nüüdseks oli ta juba rinnuni vesiliivas ja ronis sealt nagu nalja välja.

Veel olen näinud kuidas ta lumises mäetipus õpetas mismoodi läbi mägijärve jää vajudes ohutult pinnale pääseda. Süütas lõkke, et hiljem end soojendada, võttis riided seljast ja hüppas jääkülma vette. Kui välja pääses sealt, siis oli lõke ära kustunud ja lõdisedess meeletutes miinuskraadides üritas ta taas lõket süüdata, et sooja saada. Ikka täitsa sõge mees, heas mõttes :) Ühes osas põgenes ta üksikult saarelt keset ookeani, tegi selleks endale parve ja asus seilama. Kuna merevett juua ei tohi siis püüdis ta puhta vee saamiseks kinni kala, murdis selle selgroo ja imes sealt vedelikku välja. Igasugu veidrate asjade söömises on ta ka kindlasti üks esinubreid, sest kui oled tõesti metsikus looduses ja vaja ellu jääda, siis on selleks energiat vaja. Illustreerival pildi sööb ta üpris äsja mingi tiigri või muu röövlooma poolt püütud zebra jäänuseid. Kui aga leiab mõne kauem seisnud korjuse, siis sööb ta seal maiustavaid vaklu. Mõne vagla jätab hilisemaks ning mõne võtab kaasa kui sööda, millega kala püüda. Kõrbes sööb madusid ja linnumune ning kui midagi muud ei leia, siis ka lihtsalt sitikaid satikaid, kuna need pidavat palju valkusid sisaldama.

Nüüd on vähemalt mõned menüü ideed kui peaks majandussurutise ajal nälga jääma :)