Lonkur

Veidi enne kella kümmet helises telefon ja äratajaks oli mu lihane õde, kes oli linna arsti juurde tulnud. Aga kuna Arles pidi edasi tööle minema, siis puudus isik, kes Annit sel ajal hoiaks, kui tema arstide sorkida on ning lisaks oli ka väike transpordi küsimus. Teel haiglasse möödusin ka kusjuures Krissust ja Brendast, kes olid teel Ugalasse Merineitsi etendusele. Passisime veidike ühe arsti ukse taga, millele järgnes ulatuslik apteekide külastus, et leidab koht, kus väljakirjutatud ravimit oleks. Siis läksime teise arsti ukse taha ning taaskord läksime retsept näpus apteekri juurde. Lillevere helistas ja rääksime veidi väljaku seiskorrast ja mängude ning pressikonverentis toimumise võimalikkusest. Kõik ravimid käes ja kõrgete hindade üle kurdetud sai tänaseks arstidest küllalt. Edasi võtame käsile poed!

Kuna kõht oli veidi tühjake, sest hommikusöök jäi kiirustades vahele, otsustasime minna lähimasse kauplusesse ja selleks osutus maxima. Leidsime nii mõndagi huvitavat ja imestasime, et pragusel majandussurutise raskel ajal on pood siiski leidnud vahendeid uue töökoha loomiseks - nimelt oli seal üks "pori-laiali-lükkaja", tädi kes porise lapiga tasandas väljast tulund pori ühtlaseks massiks. See oli väga põnev, kuigi tundus et just meie saapad on need eriti porised, sest ta tuli alati sinna tasandama, kus meie parasjagu seisime. Leidsime igasuguseid ilusaid, kasulike ja naljakaid asju, aga söögivalikust võtsime vaid näpuotsatäie ning otsustasime selverist lisa vaadata.

Eesmärk number üks oli saada osa laadapäevade pakkumisest, kus Grandiosa oli soodushinnaga müügis, aga need olid kahjuks juba otsas. Tuiasime veidi ringi, kuid tühi kõht kiirustas siiski tagant rutem koju minema. Poes olemise ajal helistas ka Madis Luik ning küsis Tuleviku pressikonverentsi kohta natuke. Märkamatult oligi kell kümenst üheks saanud ja kauaoodatud hommikusöögi asemel valmistasin hoopiski endale lõunat. Kella neljast pidi Katil olema mingi koosolek ja meid isaga oodati uute üürilistega lepingut sõlmima, niiet vaba aega oli küllalt, kuni helistas Arles, kes oli avastanud et oli oma võtmed tuppa unustanud ning tuli ette võtta lühike Kolga-Jaani külastus.

Ugalast möödudes oli mul õnn taaskord läbi autoakna Krissut näha. Kolgas viibiseme vaid mõned minutid; õde viis võtmed ära ja kohe sõitsimegi tagasi. Veidi oli koosolekuni aega, niisiis tegime postkontori peatuse ja isa tõi ära uue Tea kirjastuse entsüklopeedia, see vist järjekorras teine. Siis aga maavalitsusse ning kinnisvarabüroosse, ja ei läinud kaua aega kui helisesid kordamööda nii minu kui ka isa telefon - mina rääkisin veidi Ten Singi juttu, aga isa sai vahepeal teada, et see koosolek, kuhu õde läks jäi ära ning niipea kui me valmis saime, läksime talle sinna jällegi järgi.
Käisime veel korra korterit üle vaatamas ja lõpuks jõudsime ka tagasi koju.

Selgus siis ka, et Luik oli vahepeal minu ja Lilleka jutust väikse artikli kokku seadnud ja see on nüüd Sakalas kõigile lugeda. Läbivaks teemaks on seal üks suur küsimärk - kas laupäevane kodumäng saab ikka kodus toimuda? Loodame parimat. Rääkisime Krissu ja Merkaga veidi Ten Singist, aga sõnad said vist otsa ja ei saanudki palju arutatud.
Otsustasin ka jooksma minna - kõigepealt jooksin kolm kilomeetrit obeliski tiiruga ja veel kolm kilo järve äärde. Tegelikult oleks tahtnud ka koju joosta sealt, aga äkitselt otsustas parem jalg, et ta ei taha enam joosta ja üldse kõndimine on ka nõme - hakkaks hoopis lonkama. Nii ma siis lonkasin tasakesi staadioni juurest koju, kokku pool tundi, ja vehkisin kätega, et natuke sooja saada, sest märjad riided jahtusid väga kiiresti maha ning ma ei tahtnud eriti külemtada saada.

Läksin sooja dušši alla ja sain ka kõhu korralikut täis süüa, sest õde oli ikkagi külas ja kokkas veidi. Tuli välja et kooki oli ka tehtud magustoiduks, niiet täis värk kohe. Peagi ilmusid ka Kaspar ja Arles, aga viimene ei saanud sööma jääda, sest kiirustas bändiproovi, et täna ikka võimalikult vara koju saaks. Kassu käis aeg-ajal mul minu toas külas ja mängisime ning kuulasime koos muusikat, kuni tal tuli aeg koju minna. Jäin veel arvutisse noktisema, kui äkitselt Marta (Kass) üle tüki aja jälle minuga kontakti otsis. Nii tore oli temaga taas vestelda ja natukene üksteise eludega järje peale tagasi saada.

Siis aga oli kell ju öö ja natuke pealegi ning tuli sukelduda unenägude imelisse maailma :)