Eks kogu energia läks täna ikka mängule mõtlemise peale ja kui see lõpuks kätte jõudis, siis need kaks tundi tundusid väga piinarikkad. Ehk siis selle hooaja pakk saadid juba kätte. Mäletan veel nii hästi kuidas eelmine hooaeg esimene mäng Levadiaga olime viigile nii lähedal ja nüüd sel hooajal on see tunne, et meeskond on veel tugevam .. ja siis 0:7. Häbiväärne. Nad nagu ei olnud üldse mänguks valmis ja see neljanda minuti värav tõmbas ka viimasele entusiasmile joone peale. Tagantjärgi mõtlen sellele kui lihtsalt ühele halvale päevale, mis kunagi ehk ununeb, aga praegu on küll väga mõru maitse suus.
Mängu kohta võib lugeda täpsemalt soccernet.ee artiklist: http://www.soccernet.ee/news.php?id=24743&topic=LIIGAJALGPALL
Kui jalgpalli eluga võrrelda, siis klubi on vist nagu abikaasa. Vist - selle pärast, et ma ise ei ole ju abielus olnud, aga ikka kujutan ette, et milline suhe see olema peaks või olla võiks. Jalkas on ka nii, et kui oled endale klubi leidnud, siis oled sellele truu kuni lõpuni - nii heas kui halvas, nii rikkuses kui vaesuse jne. Kui niimoodi võtta, siis oli täna see päev kui soovid head aga välja kukub kõik kuidagi valesti. Triikraua jälg põleb särgile, söök kõrbeb ära ja poodi uute toiduainete järgi minnes tagurdad posti otsa - ebaõnn, aga küll see pöördub ;)
Enne mängu - ütleme nii, sest tegelikult ei saa ju seda hommikuks nimetada (mis sest, et mina alles ärkasin) - nii umbes kella ühe paiku helistas Jaanika ja tahtis kiriku võtit, mis oli minu kätte ununenud sellest ajast kui ma jämpsitamas käisin. Kui ta lõpuks sellele järgi tuli, rääkis ta, et Crefi (kodanikunmega Martin) on Viljandisse külla tulnud ja võiks õhtul kõik koos kuskil kokku saada. Näiteks minu juures, pakkus ta välja. Olin meeleldi nõus neid pärast mängu võõrustama ja leppisimegi kokke, et pool kaheksa on nad teretulnud. Veidi hiljem selgus ka, et esialgne ööbimis variant ikkagi ei sobi ja lubasin tal tänaseks meile jääda.
Pärast mängu käisin kiirelt poes ja läksin siis koju külalisi ootama. Jaanika, Teet, Karmela ja Crefi tulid koos ja peagi tuli ka Annet, kes veel kuskil kõrval tänavas eksles. Sättisime end istuma ja meie üllatuseks kõlas veelkord uksekell, kuid kedagi rohkemat oodata me küll ei osanud. Külaliseks oli aga Eha, kes oli gospelkooris küllatuleku üleskutset kuulnud ja otsustas oma kohalolekuga meid rõõmustada. Tõin lagedale uued mängukaartid - Musta Notsu omad! Need on eriti lahedad ka seetõttu, et need pildid on joonistanud Navitrolla ja need on lihtsalt nii koomilised, et see on üks naljakamaid kaartimänge mida tean. Tegime päris mitu ringi, kui selgus et paljud külalised ei olnud eelneval ööl piisavalt magada saanud ja pidasid mõistlikuks lahkuda.
Jäime veel Crefi ja Jaanikaga veidikeseks juttu ajama, kui helistas Ulla, kes lubas veidikese hilinemisga jõuda. Ega ta ausalt öeldes ju väga palju ei hilinenudki, aga enamus rahvast oli juba läinud... Kuid see meid ei morjendanud, juhatsaime talle teed minu juurde ja kogunesime peagi jälle laua ümber, et juttu puhuda. Aga kuna homsel teenistusel pidi gospelkoor paar laulu esitama, ei saanud ka Jaanika ja Ulla väga kauaks jääda. Näitasin siis Crefile ta aseme kätte ja läksin ise oma tuppa. Jõudsin veel Krissuga veidike lobiseda ja läksin siis ka ise magama, sest äratuskell pidi hommikul halastamatult kell üheksa helisema hakkama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar