Põltsamaale

(Reede, 6.veebruar e. Tagasi minevikku)

Nagu aktiivsemad külastajad teavad, siis 6.-8. veb. olin ma ära Põltsamaa Talvepäevadel. Aga enne seda jõudsin veel paljutki teha. Ärkasin täitsa normaalsel ajal oma arust ja siis tundus jälle tuba kuidagi eriti sassi olevat ja mõtlesin koristada ja veidi ümber paigutada oma olemist. Ma olin kuskil kümne paiku söönud ja tahtsin veidi pärast keskpäeva ka jooksmas ära käia, kuid muudkui nokitsesin ja nokitsesin kuni kella kaheni.

Kõige suurem muutus on siis selles, et lõin kidrad seinale, kuigi paari jaoks tuleks veel hoidjad panna. Siis tõstsin peegli ümber (see selline vana peegel, et kõigepealt tuleb peegel raami küljest ära võtta, siis raam seinaküljest ära kruvida ja sama moodi teise kohta tagasi panna) ja panin peegli kõrvale ühe pildi kah. Kaks väikest Navitrolla pildikest ootavad veel oma kohta. Korstna peale panin ühe Fransiskuse pildi mille ma Taizé'st ostsin ja siis veel nipet-näpet.

Siis aga läks kiireks, sest tahtsin ju veel oma 8 km ära joosta. Vahetasin kärmelt riided, käisin koeraga väikse soendusringi ja läksin jooksma. Rada oli väga jube jällegi - esimesed neli kilomeetrit jooksin puhta jää peal ja ülejäänud neli jäätunud lume peal. Koju jõudsin paar minutit kolm läbi. Matthias oli just helistanud, et täpsustada mis kellast ning kus kohast me sõidame.

Nüüd oli mul pool tundi aega pesta, pakkida ja süüa - ja on ju alati nii, et kui on kiire, siis aeg läheb veel kiiremini ja kui ootad väga midagi, siis ei taha sekundid üldse tiksudagi. Lõpuks olin Matu juures ja läksime Raini ootama. Rain tuli just oma kooli lõpetamiselt ning kuna ta elab ja töötab Põltsamaal, siis oli tal hulganisti asju mis tahtis kaasa võtta. Õnneks mahtusid need kõik ära ja saimegi teele asuda. Kohale jõudsime täpselt kella viieks, kui pidi registreerimine hakkama. Viisime oma asjad koolimajja ära ja ajasime seal sõpradega juttu, kuni saime söömaminna.

Kõige koolimajaga seonduva eest vastutas Titta, seega oli ta alati seal ja jagas meid klassidesse ja nii edasi. Seega oskas ta ka mulle kohe näidata tüdrukut, kes ainsana Kolga-Jaanit esindas. Tegelikult oli Mari-Ann ka eelmine aasta seal ja me olime ka tutvunud, kuid ma suutsin kohe ära unustada, et kes mis ja kus. Aga kordamine on tarkuse ema ja nagu arvata võib, siis kuna mu õde Kolgas elab, siis tundis Mari-Ann mu kohe ära ja teadis mind juba eelnevalt (näiteks teadis ta, et ma kolmapäeval Kolgas käisin).

Mari-Annist siis veel nii palju, et kuna ta üksi tuli ja on vaid viieteist aastane, siis pandi ta pastoraati elama, kuna tal polnud rühmajuhti. Aga ta tahtis ka kooli tulla; siis ma juba vastutasin niigi Matu eest ja polnud ju vaev veel üks nimi juurde panna ning ta võis ka kooli tulla. Õnneks on mõlemal piisavalt mõistust peas ja mingid probleeme ei tekkind mul nende pärast.
Nägime ka Miko ära, ta sai just teenistusest linna loa ja jõudis Põltsu ning otsis võimalust kuidas edasi Viljandisse liikuda, ning helistas mulle teades, et ma nii kui nii siin Talvepäevadel olen. Veensin teda ka üheks ööks jääma ja hommiku läks ta koju edasi.

Reedel oli kõige lahedam ikkagi Pekka Simojoki esinemised, millele Jaanus ja Siiri kahjuks ei jõudnud, sest nad tulid alles poole kaheteistkümnest. Kuulasime siis veel teevikus Timo Lige esinemist ja liikusime edasi kooli lootuses pesema jõuda. Kahjuks oli aga spordihalli tädi iseseisvalt pesemisaegu muutnud, sest tahtis varem koju jõuda, nii et seekord pidime kraanikaussidega piirduma. Jõudsime veel mõnede noortega kaks ringi kaarte taguda kui juba tuldigi meid magama ajama. Olime klassis koos Nõo poiste (Laurit ja Karli teadsin juba eelmisest JäPe'st, aga Taivo oli uus nägu) ja nende õpetaja Mart Jaansoniga ning esimesel ööl olid meiga ka veel Siiri ja Miko.

Kell oli juba üpris hiline ja me Siiriga panime juba tuled kustu ja jäime ootama, et millal Jaanus tuleb, aga teda ei tulnud ega tulnud. Selle ootamise käigus saime kõvasti itsitada ka, sest üks Nõo poiss ärkas vahepeal üles ja ei saanud päris hästi aru kus ta oli ning muid naljaksid hääli oli ka, nagu näiteks Miko norskamine jne. Lõpuks ilmus Jansi ka kuskilt välja ning me jäime magama.

Kui te nüüd hoolikalt lugesite, siis täna oli tõesti see päev, kui ma ei jõudnudki Krissuga rääkida. Nii palju uusi ja vanu nägusid hõivsaid mu keskendumis võime kuni kella üheni öösel. Aga siis oli juba liiga hilja, et isegi sõnumit saata..