Tehispäike

Kats helistas hommikul ja hoiatas, et nad jälle linna tulemas, aga nad avastasid poole tee peal, et bensiin otsakorral ja uurisid kas ma oleks nõus neile appi tõttama, kui nad tee äärde seisma peaksid jääma. Seda õnneks ei juhtund ja nad olid varsti omal jõul juba minu juures. Arlesel kõrv valutas nii hullusti, et pidid nüüd arsti juurde minema. Ajasime veidi juttu ja õde tegi süüa, mulle ei julgen pakkuda, sest oli blogist lugend, et ma enne jooksmist ei tohi kaks tundi süüa ju. Kui nad ära läksid tõmbasin jooksuriided selga ja tegin õues koeraga väikse soojendus jalutuskäigu, kuigi see oli rohkem jahutuse moodi.

Kui jope seljast ära võtsin, siis oli toas juba nii külm, et mul puudus igasugune tahtmine õue minna. Ma teadsin küll, et joostes hakkab soe ja võtsin siis ennast kokku. Tänaseks eesmärgiks oli siis kolm kilomeetrit, aga kokku tuli ikkagi viis. Esimesed sammud oli õudus, väljas oli –7.7 kraadi, paratamatul mõtlesin taas meie vapratele jalgpalluritele, kellel nädalavahetusel seisab ees väike turniir Saaremaal. Saare peal on õnneks soojem, aga kaks tundi miinus kraadide sees passida ei ole üldse mitte mugav. Vaikselt hakkas soojem ja mõttedki läksid helgemaks ning äkitselt oligi pool tundi möödund ja teekond läbitud. Sörkisn veel veidi lõdvestuseks ja läksin koju.

Keha oli maha jahtund ja märjad riided muutusid silmapilkselt väga ebamugavateks. Võtsin riided seljast ja hakkasin duši alla minema, kui avastasin, et soe vesi oli öösel jälle kinni külmunud. Ega siis midagi, panin jälle riidesse, võtisn pesu asjad kaasa ja istusin autosse. Sõitsin centrumisse ja läksin solaariumisse sooja, pärast seanssi aga pessu. Päris tore soe oli seal, aga mäletan veel eelmist korda kui Siiriga käisime ja topelt aja võtsime – mitu päeva veel valutasime pärast seda.
Poodlema seekord ei läinud, vaid sõtisin otse koju tagasi.

Panen siia siis ka ühe pildi sellest solaariumis ja pesemas käimisest. Mitte! HAHA Lootsite juba jah?! Oh teid küll :) Aga ma vaatan, et kui on midagi pildistada, eks ma siis ikka midagi sebin siia, eks.
Kodus ootas mind ees õhtu nagu iga teinegi, sõin ja läksin arvuti taha istuma (tegelikult küll arvuti ette). Krissu oli teatrist ja koolist tagasi ning hakkas vist muffineid küpsetama kui ma õigesti aru sain. Igaljuhul oli seda muffinipulbrit vaja, aga mina ei tohtinud vaatama minna kas seda poes on, tuli välja et ikkagi oli konsumis.

Homme aga lähen juba Põltsamaale, ei teagi kas seal niimoodi netti pääsen, aga kui võimalus on, siis ikka hoian teid kursis sellega, mis seal toimub. Täna Titta helistas ja ütles, et ta on juba seal ning ootab meid, saare piigad tulevad ka ja neid tahaks ka väga näha juba. Saame ju ainult kaks korda aastas kokku, nii et väga oodatud sündmus. Helistasin Matthiasele ka ja tuli välja, et tema ja Rain tulevad koos minuga ja Timmo vist ei tulegi üldse. Eks see homme ole näha.

Kusjuures mõtlesin siin veidi oma ette ja otsustasin siiski ühe pildikese panan teile imetlemiseks. Tegin selle küll üksteist kuud tagasi, aga ega ta palju muutunud pole selle ajaga. Tegu siis ühe alalise majaelanikuga, minu kassiga. Nimeks on tal Sitarats ja vanust pakuks umbes kümne aasta ringis. Igati lahe sell, hoiab küll veidi omaette, aga kui pai teha, siis on ta su suurim sõber. Öösit ronib mulle voodisse kaissu ja sellisel külmal talveajal on see ju ainult hea. Kuigi ta võtab päris palju ruumi mu niigi kitsukesest asemest jagan ma seda temaga rõõmuga, ikkagi päris minu oma kiisu :)